Ussid lõunasöögiks

„ÄRGAKE!” SAMBIA-KORRESPONDENDILT

KAHTLEMATA ei pea nii mõnigi inimene usse eriti isuäratavaks. Ent on ka neid, kes niisuguseid kontideta delikatesse lausa naudivad. Näiteks on Aafrikas mõningais paigus inimeste lemmiktoiduks paabusilmlaste sugukonda kuuluva liblika Imbrasia belina röövikud. Aafrikas on see röövik laialdaselt tuntud kui mopaaniuss ning nime on ta saanud oma toidutaime mopaanipuu järgi. Paljud maapiirkondades elavad inimesed ootavad pikisilmi aega, mil neid vingerdavaid ja toitvaid maiuspalasid korjata. „Need on väga suureks valguallikaks,” sõnab Keith Leggett Kalahari looduskaitse ühingust. Mopaaniussidel on ka tähtis roll üsnagi kuiva ja suhteliselt viljatu savanni ökoloogias.

 Novembri alguses, kui üle Lõuna-Aafrika levivad vihmasajud, ärkab maa justkui uuesti ellu. Miljonitest nukkudest, kes olid peitunud pinnasesse, on nüüd saanud kaunid liblikad. Viie-kuue nädala jooksul arenevad nende tillukestest munadest röövikud, kes meenutavad peagi jässakaid värvilisi vorstikesi.

Paikades, kus inimeste põhiroaks on tärkliserikkad toidud, nagu maniokk ja mais, on röövikud meeldivaks vahelduseks. Kuigi paljudele ei meeldiks röövikuid süüa, on need ussid oma enam kui 60-protsendise valgusisaldusega väärtuslikuks toiduks eriti just niisugustes paikades, kus valgurikkad toidud on kallid või raskesti kättesaadavad. Ports söögikõlblikke röövikuid on sama toitev kui liha ja kala ning see katab ligikaudu kolm neljandikku täiskasvanu päevasest valgu-, vitamiinide ja mineraalide vajadusest. Niisiis on need väikesed olevused tõepoolest toekaks kõhutäieks.

Neid, kes on harjunud röövikuid sööma, kahtlemata hämmastab, miks kaubandusliku põllumajandusega tegelevad farmerid muudes paikades niisuguste toitainerikaste ussikeste vastu kallite kemikaalidega sõda peavad. Kuna röövikud on inimestele toiduks, võib öelda, et nad muudavad halva maitsega ning mürgiseid lehti süües need väärtuslikuks roaks. Ja kõike seda teevad nad ilma kallite põllumajandusseadmete ja veterinaararstile makstava tasuta. Pealegi, röövikud, keda saab korjata käsitsi, on suurepäraseks saagiks minimaalse vaevanägemise eest.

Mopaaniusside panus savanni viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu heaks pole mitte väike. Kui võrrelda mopaaniusse aafrika elevandiga, siis hoolimata viimase suurusest ja tohutust isust, on tema seedekulglast väljutatud toidumass tillukese rööviku oma kõrval tähtsusetu. Oma lühikese, kuuenädalase eksistentsi jooksul söövad röövikute hordid umbes kümme korda rohkem taimi ja toodavad ligikaudu neli korda rohkem väljaheiteid kui samas piirkonnas elavad elevandid. Pole siis ime, et röövikute keha kasvab selle aja jooksul koguni 4000 korda suuremaks. Seetõttu teeb kontrollimatu röövikute korjamine kahju pinnase viljakusele ja mõjutab maa ökoloogilist tasakaalu.

Kuidas röövikuid korjatakse? Igal vihmaperioodil koguvad küla naised esimese iga-aastasest kahest saagist. Röövikute korjamine kestab nädalaid. Korjatud röövikud puhastatakse, keedetakse ja kuivatatakse. Mõningate teiste söödavate röövikute korjamine ja valmistamine nõuab aga erioskusi. Näiteks tuleb mõnda liiki röövikutelt eemaldada keha katvad karvad. Teada tasub ka seda, et osa röövikuid toitub taimedest, mis on inimestele mürgised. Töödeldult võib kuivatatud usse süüa krõmpsuva näksina, ent sagedamini keedetakse neid kastmes või praetakse tomati ja sibulaga.

Mõte usside söömisest võib mõnele tunduda põnev, teist aga hoopis iiveldama ajada. Ent isegi juhul, kui sina sellest eksootilisest suutäiest ei hooli, siis tea, et Aafrikas on need ussikesed tähtsaks valguallikaks ja toidulisaks paljudele peredele.

[Pilt lk 26]

Mopaaniussid on oma suure valgusisalduse tõttu tähtsaks toiduks

[Pilt lk 27]

Oma lühikese, kuuenädalase eksistentsi jooksul kasvab röövikute keha 4000 korda suuremaks