Hambavalu läbi aegade

Ühe keskaegse linnaväljaku turuplatsil kelgib uhkeis rõivais šarlatan, et ta võib valutult hambaid välja tõmmata. Tema pettuse kaasosaline teeskleb alguses hamba eemaldamise suhtes vastumeelsust, kuid astub mõne aja pärast rahvahulga seast ette. Šarlatan teeb, nagu tõmbaks ta tema suust hamba välja ja näitab siis kõigile verist hammast. Peagi on hambavalu käes piinlejad valmis loobuma nii haigetest hammastest kui ka rahast. Hammaste väljatõmbamine toimub valju trummipõrina ja trompetihelide saatel, et hädaliste valukarjatused kellelegi hirmu naha vahele ei ajaks. Kui mõnel hambast loobunul paari päeva pärast veremürgitus tekib, on aga šarlatan juba ammu jalga lasknud.

TÄNAPÄEVAL ei tule just kuigi paljudel hambavalu käes kannatajatel niisugustelt kelmidelt abi otsida. Nüüdisaja hambaarstid võivad aidata nii hambavalust lahti saada kui ka hammaste lagunemist ennetada. Ometi aga ei lähe paljud inimesed hambaarsti juurde just kuigi hea meelega. Ent kui heidame pilgu sellele, kuidas hambaarstid õppisid oma patsientide valu leevendama, oskame praegust hambaravi rohkem hinnata.

Öeldakse, et hammaste lagunemine on külmetushaiguste järel üks suurimaid tervisehädasid. Ja see pole sugugi mõni uuemat sorti haigus. Kuningas Saalomoni luuleread näitavad, et hammaste puudumine tegi vanurite elu raskeks juba muistses Iisraelis (Koguja 12:3).

Ka kuningad kannatasid

Kuigi Elizabeth I oli Inglismaa kuninganna, ei pääsenud temagi hambavalu eest. Üks Saksamaalt tulnud külaline, kes pani tähele Elizabethi musti hambaid, kirjutas, et see „viga, mis näib Inglismaal olevat tavaline, on tingitud suurest suhkrutarbimisest”. 1578. aasta detsembris piinas hambavalu kuningannat ööd ja päevad. Elizabethi arstid soovitasid tal lasta oma haiged hambad välja tõmmata, kuid kuninganna keeldus, kartes tõenäoliselt veel suuremat valu. Kuninganna veenmiseks lasi Londoni piiskop John Aylmer tema juuresolekul endal ühe hamba välja tõmmata, mis võis olla haige hammas. Milline rüütellik tegu, kui mõelda sellele, et vanahärral polnud küllap vist enam kuigipalju hambaid suhu jäänud!

Tollal oli lihtinimestel kombeks lasta oma hambaid välja tõmmata juuksuritel-habemeajajatel või koguni seppadel. Kui aga üha rohkem inimesi sai endale lubada suhkru tarbimist, muutus hambavalu järjest tavalisemaks ning see tekitas ka suurema nõudluse oskuslike hamba väljatõmbajate järele. Niisiis tärkas mõningatel arstidel ja kirurgidel huvi hambaravi vastu. Juhtnööre polnud neil aga kahjuks kelleltki saada, sest asjatundjad hoidsid oma teadmisi suures saladuses. Samuti polnud kuskilt võtta selle ala kirjandust.

Sajand pärast Elizabeth I aega valitses Prantsusmaal kuningas Louis XIV. Hambavalu saatis teda pikki aastaid ning 1685. aastal lasi ta välja tõmmata kõik oma vasakpoolsed ülemised hambad. Väidetakse, et kuninga hambavalu võis olla  tema hukatusliku otsuse taga lõpetada Prantsusmaal usuvabadus, mille järel algas suur usuvähemuste tagakiusamine.

Moodsa hambaravi algus

Kuningas Louis XIV avaldas oma pillava eluviisiga mõju Pariisi kõrgemale seltskonnale ning see andis tõuke hambaarsti elukutse sünnile. Positsioon õukonnas ja kõrgemas seltskonnas sõltus inimese välimusest. Nõudlusest kunsthammaste järele, mida vajati rohkem ilu kui söömise pärast, alustas tööd uus kirurgide grupp – hambaarstid, kes teenindasid Prantsusmaa eliiti. Parim hambaarst Pariisis oli Pierre Fauchard, kes õppis kirurgitööd prantsuse mereväes. Ta kritiseeris kirurge, kes jätsid hammaste väljatõmbamise asjatundmatutele juuksuritele-habemeajajatele ja kelmidele, ning oli esimene, kes nimetas end hambakirurgiks.

Fauchard tegi ka lõpu ametisaladuste pidamisele ning kirjutas 1728. aastal raamatu hambaravi meetoditest, mida ta ise teadis. Tänu sellele hakati teda kutsuma hambaravi isaks. Fauchard oli esimene, kes pani oma patsiendid istuma hambaarstitoolile, selle asemel et ravida neid põrandal. Samuti võttis Fauchard hammaste eemaldamiseks kasutusele viis töövahendit. Siiski polnud ta pelgalt hammaste väljatõmbaja. Fauchard leiutas hambapuuri ning hambaaukude täitmise meetodid. Ta õppis täitma juurekanaleid ning kinnitama kunsthammast hambajuure külge. Tema tehtud vandlist hambaproteesil olid küljes vedrud, mis hoidsid ülemisi hambaid õigel kohal. Fauchard oligi see, kes pani aluse hambaarsti elukutsele, ning tema saavutused levisid ka teisele poole Atlandi ookeani.

Esimese Ameerika Ühendriikide presidendi piinad

Sajand pärast Louis XIV-t kannatas hambavalu käes George Washington Ameerikas. Alates 22-st eluaastast tõmmati tal peaaegu igal aastal üks hammas välja. Võid ette kujutada, kui raske oli tal piinava hambavaluga Kontinentaalarmeed juhtida. 1789. aastaks, mil Washington sai esimeseks Ameerika Ühendriikide presidendiks, oli ta juba peaaegu et hambutu.

Washington oli ka hingeliselt rõhutud, kuna hammaste kaotus moonutas tema näoilmet ning kunsthambad ei sobinud talle hästi suhu. Ta pööras oma välimusele palju tähelepanu, kuna püüdis äsjamoodustatud riigi presidendina endale head mainet luua. Noil päevil ei valatud kunsthambaid jäljendi järgi, vaid nikerdati vandlist, ning seetõttu oli neid raske fikseerida. Samu raskusi, mida koges Washington, kogesid ka inglased teisel pool ookeani. Öeldakse, et inglise huumor ongi tulnud soovist hoiduda valju häälega naermast, et mitte paljastada oma valehambaid.

Räägitakse, et Washingtonil olid puust kunsthambad, kuid see tundub olevat ebatõenäoline. Tema kunsthambad olid valmistatud inimese hammastest, vandlist ja pliist, kuid mitte puust. Washingtoni hambaarstid said teiste inimeste hambaid arvatavasti hauaröövlite käest. Hambakaubitsejatel oli ka tavaks järgneda sõjavägedele, et tõmmata hambaid välja nii surnute kui ka surijate suust. Seepärast olid kunsthambad rikka mehe luksus. Alles 1850. aastatel, mil avastati, et väävliga töödeldud kautšukist saab teha proteesiplaate, võisid ka lihtinimesed hambaproteese kasutama hakata. Kuigi Washingtoni hambaarstid olid oma ametivendade seas esirinnas, ei mõistnud nad ikkagi täielikult hambavalu põhjust.

Tõde hambavalu kohta

Juba hallidest aegadest alates olid inimesed uskunud, et hambavalu põhjustavad ussid ning  seesugune uskumus jäi püsima kuni 18. sajandini. 1890. aastal avastas Saksamaal Berliini ülikoolis töötav Ameerika hambaarst Willoughby Miller hambavalu peamise süüdlase, hammaste lagunemise põhjuse. Üks bakteriliik, mis toitub eeskätt suhkrust, toodab hambaid lõhkuvat hapet. Kuidas aga hammaste lagunemist vältida? Vastus sellele küsimusele saadi üsna juhuslikult.

Aastakümneid olid USA Colorado hambaarstid mõelnud, miks on nii paljude sealsete inimeste hambad plekilised. Lõpuks arvati, et põhjuseks on vee liigne fluoriidisisaldus. Kui aga teadlased selle Colorado probleemiga tegelesid, avastasid nad ülemaailmse tähtsusega fakti, nimelt selle, et inimestel, kelle joogivesi ei sisalda vajalikul hulgal fluoriidi, lagunevad hambad rohkem kui teistel. Fluoriid, mida esineb paljudes kohtades vees looduslikult, on üks hambaemaili koostisosasid. Kui inimesed, kelle tarbitavas vees pole fluoriidi, ometi tarvitavad seda sobivas koguses, väheneb hammaste lagunemine 65 protsendi võrra.

Niisiis sai saladus lahendatud. Enamasti põhjustab hambavalu hammaste lagunemine. Hammaste lagunemist soodustab aga suhkru tarbimine. Fluoriid aitab lagunemist ära hoida. Muidugi on selge, et fluoriid ei asenda hammaste pesemist ega niidiga puhastamist.

Valutu hambaravi otsinguil

Enne tuimastusvahendite kasutuselevõttu tekitasid hambaraviprotseduurid patsientidele tohutut piina. Hambaarstid uuristasid tundlikke ja lagunevaid hambaid teravate instrumentidega ning täitsid hambaauke sulametalliga. Kuna tol ajal polnud veel kasutusel muid meetodeid, põletati kahjustunud hambasäsiga hammast, nii et selle juurekanalisse lükati tulikuum raudvarras. Enne spetsiaalsete tööriistade ja tuimastusvahendite leiutamist oli patsiendile äärmiselt ebameeldiv protseduur ka hamba väljatõmbamine. Inimesed olid valmis laskma hammast eemaldada üksnes sellepärast, et hambavalu kannatamine oli veelgi hullem. Kuigi valu leevendamiseks oli sajandeid kasutatud oopiumi, kanepit ja alrauni, ei võtnud need valu täielikult ära. Millal muutus hambaravi valutuks?

Peagi pärast seda, kui inglise keemik Joseph Priestley 1772. aastal esmakordselt lämmastikoksiidi ehk naerugaasi valmistas, täheldati selle tuimastavat omadust. Anesteetikumina hakati seda kasutama siiski alles 1844. aastal. Selle aasta 10. detsembril käis USA Connecticuti Hartfordi hambaarst Horace Wells loengul, kus inimesi lõbustati naerugaasiga. Wells märkas, kuidas üks naerugaasi mõju all olev inimene oma jalga vastu tugevat pinki kriimustas, ilma et see talle valu oleks teinud. Kuna Wells oli kaastundlik mees, oli tal oma kannatavatest patsientidest kahju. Niisiis tekkis tal kohe mõte kasutada naerugaasi tuimastina. Enne katsetas ta seda ainet siiski enda peal. Juba järgmisel päeval istus ta oma toolile ja hingas sisse naerugaasi, kuni kaotas teadvuse. Siis tõmbas kolleeg välja tema valutava tarkusehamba. See oli ajalooline hetk. Lõpuks ometi oli alguse saanud valutu hambaravi! *

Sellest ajast saadik on hambaarstiteaduses tehtud suuri tehnoloogilisi edusamme. Niisiis on hambaarstil käik tänapäeval palju meeldivam kogemus, kui see oli ammustel aegadel.

[Allmärkus]

[Pilt lk 28]

Esimesele USA presidendile George Washingtonile kuulunud vandlist hambaprotees

[Allikaviide]

Courtesy of The National Museum of Dentistry, Baltimore, MD

[Pilt lk 29]

Kunstniku illustratsioon esimesest hambaraviprotseduurist aastal 1844, mil tuimastina kasutati lämmastikoksiidi

[Allikaviide]

Courtesy of the National Library of Medicine

[Pildi allikaviide lk 27]

Courtesy of the National Library of Medicine