Midagi paremat kui täiuslikud lained

Jutustab Karl Heinz Schwoerer

Olen sündinud 1952. aastal Pennsylvania osariigis Pittsburghis, kuid üles kasvanud Floridas New Smyrna Beachis. Teismelisena tekkis mul suur huvi surfamise vastu. Tegelikult sai sellest minu elu keskpunkt.

AASTAL 1970 astusin Floridas Daytona Beachis asuvasse Embry-Riddleʹi aeronautika ülikooli, et saada lenduriks. Pettusin aga üha enam valitsuses, kuna see pidas minu arvates ebaõiglast sõda Vietnamis. Nagu paljudes noortes, nii tekitas ka minus kogu ühiskond tülgastust ning ma jätsin kooli pooleli ja hakkasin elama hipielu. Mul olid pikad juuksed ning tarvitasin uimasteid.

Kohtusin peagi seiklushimulise tüdruku Susaniga, kes oli väga andekas maalija ning fotograaf. Arvestasin välja, et kui elame lihtsat elu, võiksin töötada kuus kuni kaheksa kuud Floridas ehitusel ning ülejäänud aasta telkida Vaikse ookeani rannikul Mehhikos ja Kesk-Ameerikas.

Vaimne nälg

Muretu elu imeilusatel troopilistel randadel, kus Sue sai maalida ja pildistada ning mina surfata, oli tõesti nauditav. Paari aasta möödudes aga tundsime, et elu ei paku meile rahuldust. Midagi oli nagu puudu. Niisiis hakkasin 1975. aasta keskel, kui elasime Costa Rica läänerannikul, otsima vaimset valgust. Lugesin raamatuid aasia religioonide ja filosoofiate kohta, mis olid tol ajal väga populaarsed.

Kuna nendes raamatutes viidati sageli Piiblile, et kinnitada õpetuste tõepärasust, arutlesin, et Piibel peab olema tõe aluseks. Vahetasin seepärast mõned hallutsinogeensed seened Kuningas Jamesi piiblitõlke vastu. Iga päev, pärast seda kui olin terve hommikupooliku surfanud, istusin ja lugesin Piiblit. Olin Piiblist vaimustatud, kuid ma ei saanud sellest eriti hästi aru.

„Kas sul on küsimusi Piibli kohta?”

Kui olime 1975. aasta augustis Costa Ricast teel Ühendriikidesse, peatusime El Salvadoris ühes apteegis, et osta mõningaid ravimeid. Kuna meil oli raske apteekriga üksteist mõista, pakkus oma abi üks klient, Jenny. Ta oli Ühendriikidest pärit 16-aastane tüdruk, kes rääkis vabalt hispaania keelt. Jenny mainis, et nad on perega Jehoova tunnistajad ning on kolinud El Salvadori, et õpetada siin Piiblit.

Jenny küsis minult: „Kas sul on küsimusi Piibli kohta?”

Vastasin, et on küll. Meie hipivälimusest hoolimata kutsus ta meid enda juurde koju, et võiksime kohtuda tema vanemate Joe ja Nancy Trembley’ga. Võtsime kutse vastu.  Esitasime Joele ja Nancyle terve pärastlõuna Piibli kohta küsimusi ning meile avaldas muljet see, kuidas nad vastasid. Iga kord ütlesid nad: „Tehke see koht oma Piiblist lahti ning lugege seda.”

Peagi oli õhtu käes ning nad palusid meil öömajale jääda. Kuna me polnud Suega abielus, ei lubanud nad meil magada samas toas. Sue ja Jenny olid kaua üleval ning rääkisid väga paljudel piibliteemadel – Aadamast Harmagedoonini.

Roheline Piibel

Järgmisel päeval, kui olime lahkumas, andsid Joe ja Nancy meile mitmeid „Vahitorne”, mõned raamatud ja Piibli. See Piibel oli „Pühakirja uue maailma tõlge”, mis oli tol ajal roheliste kõvade kaantega. Joe näitas meile ka kuningriigisaali. See oli lihtne, tagasihoidlik hoone, kus Jehoova tunnistajad kogunesid, et Piiblit uurida. Mõtlesin, et milline kontrast ristiusu toretsevate kirikutega, kus õpetatakse nii vähe Piiblit.

Hiljem samal päeval, kui olime ületamas piiri, et minna Guatemalasse, tekitas roheline Piibel ametnikes segadust. Nad teadsid, et seda kasutavad Jehoova tunnistajad, kuid meie ei näinud küll tunnistajate moodi välja. Hoolimata meie välimusest, lasti meil minna. See tekitas meis hämmeldust, kuna tavaliselt otsisid nad meie auto ja asjad läbi, et kontrollida, ega seal pole narkootikume või salakaupa. Seetõttu hakkasime suhtuma rohelisse Piiblisse kui amuletti.

Kui lugesime Piiblit ja piibliuurimise abivahendeid edasi, veendusime, et oleme leidnud tõe Jumala kohta. Mööda Mehhikot sõites mõtlesin neile kahele eesootavale nädalale, mil saan surfata oma lemmikkohas Puerto Escondidos täiuslikel lainetel. Olin otsustanud, et pärast seda naasen Floridasse ning hakkan Jehoovat teenima.

Järgmised kaks nädalat käisin igal hommikul surfamas. Pärastlõunal lugesin rannal Piiblit ja piibliõppevahendeid. Roheline Piibel äratas tähelepanu ühes 8-aastases tüdrukus, kes tahtis, et läheksime temaga õhtul kuskile kaasa. Me ei saanud aru kuhu, kuid mõistsime, et see on seotud rohelise Piibliga. Keeldusime, kuid ta käis meile peale. Mõne päeva pärast otsustasime temaga lõpuks kaasa minna. Ta viis meid Jehoova tunnistajate kuningriigisaali, milleks oli väike õlgkatusega bambusest onnike. Kõik tervitasid meid kättpidi ja kallistasid, nagu oleksime nende vanad sõbrad.

Meile avaldas muljet see, kui lugupidavalt kõik kohalolijad koosoleku ajal käitusid. Mõned lapsed piidlesid meid pikalt, võib-olla seetõttu, et nad ei olnud kunagi näinud  selliseid pikki heledaid juukseid. Vanemad pidid neile pidevalt meelde tuletama, et nad keskenduksid koosolekule. Kui huvitav, et Jehoova oli kasutanud üht niisugust väikest last, et tuua meid sellele esimesele koosolekule.

Otsus teenida Jehoovat

Pärast kahte nädalat surfamist täiuslikel lainetel müüsin oma lainelauad maha ja me naasime otse Floridasse. Seal hakkasime Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ning kõigil koosolekutel käima. Kuna olime otsustanud teenida Jehoovat, ei elanud me Suega enam koos ega käinud nii lähedalt läbi oma vanade sõpradega. Ajasin habeme maha ja lõikasin juuksed lühikeseks ning Sue ostis mõned kleidid. Neli kuud hiljem me abiellusime ning 1976. aasta aprillis lasime end ristida, millega näitasime, et oleme pühendunud Jehoovale ja soovime teda teenida.

Meie elul oli nüüd eesmärk. Olime tänulikud Jehoovale kõigi õnnistuste eest ning soovisime naasta hispaaniakeelsesse riiki, et kuulutada head sõnumit Jumala Kuningriigist. Kuid kogudusevanemad andsid meile nõu, et me ootaksime sellega ning tugevdaksime oma vaimsust, kuna nii on meil rohkem teistele anda. Võtsime nende nõu kuulda ning seadsime endale eesmärgiks pioneerteenistuse (nii nimetavad Jehoova tunnistajad täisajalisi kuulutajaid).

Sue alustas pioneerteenistust 1978. aasta jaanuaris. See oli ka minu soov, kuid mul tuli maksta ülikooli õppelaen. Leidsin oma olukorrale lihtsa lahenduse. Tahtsin öelda, et olen pankrotis, ning sel viisil olengi vaba alustama pioneeritööd.

Kogudusevanemad andsid mulle aga tarka nõu ning selgitasid, et nii ei tegutseks ma kooskõlas Piibli põhimõttega olla aus kõigis asjades (Heebrealastele 13:18, UM). Niisiis töötasin edasi, et oma võlad ära maksta. Lõpuks 1979. aasta septembris jõudsin eesmärgile ja liitusin Suega pioneeritöös. Elasime lihtsat elu, nii et pidin toimetulekuks töötama vaid paar päeva nädalas.

Teenistus Brooklyni Peetelis

1980. aasta aprillis, kui me polnud teeninud pioneeridena koos veel aastatki, sai meile osaks suur üllatus. Olime varem täitnud avaldused, et teenida Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis Brooklynis, kuna seal vajati ehitustöölisi. Saime kutse 30 päevaks. Meid valdasid segased tunded, kuna meile meeldis väga pioneeritöö. Me ei teadnud, mida teha, ning rääkisime kahe kogudusevanemaga. Nad aitasid meil mõista, et see on tõesti suurepärane võimalus, ja andsid nõu, et prooviksime Peeteli teenistust ühe aasta. Müüsime ära kogu oma vara ning asusime Brooklyni poole teele.

Kui olin olnud kaks aastat ehitusel, kutsuti mind tööle ehitusosakonda, kus mulle õpetati projekteerimist. Sue töötas aasta köitekojas ning seejärel kutsuti ta kunstiosakonda. Igal pulma-aastapäeval vaatasime tagasi eelmisele aastale, analüüsisime oma olukorda ja soove ning otsustasime jätkata teenistust Peetelis.

Aastate möödudes saime endale väga lähedasi ja toredaid sõpru. Kuna Peetelis oli võimalik teenida Jehoovat ja ülemaailmset vennaskonda väga erilisel moel, otsustasime sinna jääda. 1989. aastal hakkasime õppima hispaania keelt ning meid määrati Brooklyni hispaaniakeelsesse koguduses. Nii saime teha kahte väga head asja – teenida Peetelis ja võõrkeelses koguduses.

Kord külastas Jenny meid Brooklyni Peetelis ning oli väga huvitav kuulda tema lugu sellest päevast, mil me El Salvadoris kohtusime. Ta oli olnud piibliuurimisel, kus ta hakkas end halvasti tundma. Teel koju astus ta läbi apteegist, et osta endale ravimeid.  Mingil põhjusel ei läinud ta apteeki, kus ta tavaliselt käis, vaid tuli hoopis sinna, kus olime meie.

Teenistus teistes riikides

Ühel päeval 1999. aastal üllatas ülevaataja mind küsimusega, kas ma ei tahaks minna kolmeks kuuks Austraalia harubüroosse ning töötada regionaalses ehitusbüroos ühe projekti kallal.

Muidugi olin ma kohe nõus. Peagi olime teel Austraaliasse, kus teenisime kolm aastat. Nii meeldiv oli osaleda mitmete Idamaade ja Vaikse ookeani lõunaosa harubüroode projekteerimistöödes. Kui 2003. aastal Brooklynisse tagasi pöördusime, ootas meid ees uus üllatus. Meid kutsuti tööle regionaalsesse kuningriigisaalide büroosse Brasiilia Peetelis, mis asub suure linna São Paulo lähistel.

Oleme seal veel praegugi. See büroo vastutab kuningriigisaalide ehitamise eest enamikus Lõuna-Ameerika riikides. Minu ülesannete hulka kuulub see, et olen abiks ehitustöödes ning innustan neid, kes nendel paljudel projektidel osalevad, ning Sue on minuga kaasas.

Hoiame tähtsamad asjad elus esikohal

Pean tunnistama, et mulle meeldib siiani surfata, kuid ma olen leidnud midagi paremat kui täiuslikud lained. Surfamisel on minu elus oma koht, tegelen sellega kui hobiga. Sue toetusel olen keskendunud aga millelegi palju tähtsamale – meie armastava Jumala Jehoova teenimisele.

Meie jaoks on praegu kõige tähtsam kasutada oma elu ja oskusi selleks, et toetada kuningriigitööd ning õiget jumalateenistust. Oleme õppinud, et kõige tähtsam pole mitte see, kus me Jehoovat teenime, vaid see, et teeniksime teda kogu südamest (Koloslastele 3:23).

[Väljavõte lk 25]

„Mulle meeldib siiani surfata, kuid ma olen leidnud midagi paremat kui täiuslikud lained”

[Pilt lk 22, 23]

Seda fotot, millel sõidan lainelauaga, kasutati ühe suvise surfifestivali posteril

[Pilt lk 23]

13-aastasena

[Pilt lk 23]

Hipi eluviis ei teinud mind õnnelikuks

[Pildid lk 25]

Üleval: abiks kuningriigisaali ehitamisel;

paremal: koos Suega praegu