Kuidas ühest kalurikülast sai metropol
Kuidas ühest kalurikülast sai metropol
„ÄRGAKE!” JAAPANI-KORRESPONDENDILT
ÜHEL kaunil suvepäeval 1590. aasta augustis saabus Ida-Jaapanis asuvasse Edo külakesse Ieyasu Tokugawa (paremal), kellest hiljem sai esimene Tokugawa šogun. * Raamatus „The Shogun’s City–A History of Tokyo” öeldakse, et tol ajal oli „Edos ainult mõnisada armetut majakest, mis kuulusid talumeestele ja kaluritele”. Küla läheduses seisis mahajäetult rohkem kui sajand varem ehitatud linnus.
Sellest sajanditeks unustuse hõlma vajunud külast sai Tokyo, mis on nii Jaapani pealinn kui ka siginat-saginat täis hiidlinn, kus elab praegu üle 12 miljoni inimese. Tokyo liigub selles suunas, et saada maailma juhtivaks tehnoloogia-, side-, transpordi-, kaubandus- ja rahanduskeskuseks. Mis on viinud sellise tohutu muutuseni?
Kalurikülast šoguni residentsiks
Umbes sajandi jooksul pärast aastat 1467 jagasid omavahel sõjajalal olevad suurfeodaalid Jaapani mitmeks vürstkonnaks. Lõpuks Hideyoshi Toyotomi, kes oli tagasihoidliku päritoluga feodaal, taasühendas osaliselt riigi ning sai aastal 1585 keisri regendiks. Alguses Ieyasu võitles võimsa Hideyoshi vastu, kuid hiljem ühendas temaga oma jõud. Koos piirasid nad Odawaras asuvat linnust, mis oli vägeva Hōjō klanni kantsiks, ja vallutasid selle, ning seeläbi said nad võimu Ida-Jaapanis Kanto piirkonnas enda kätte.
Hideyoshi andis Ieyasule kaheksast Kanto provintsist koosneva tohutu territooriumi, mis suures osas oli varem kuulunud Hōjō klannile, seega liikus Ieyasu oma algsetest valdustest ida poole. Tõenäoliselt oli see Hideyoshi poolt kaalutletud samm, et hoida Ieyasu eemal Koyotost, kus sel ajal elas Jaapani keiser, kes oli valitseja vaid nime poolest. Ieyasu oli kõigele vaatamata sellega päri ning saabus Edosse, nagu alguses sai mainitud. Ta hakkas seda viletsat kaluriküla oma valduste keskuseks muutma.
Pärast Hideyoshi surma juhtis Ieyasu peamiselt Jaapani idapoolseid liitlasvägesid võitluses läänepoolsete vägedega ning aastal 1600 saavutas ta ühe päevaga nende üle võidu. Aastal 1603 sai Ieyasust šogun ning riigi
tegelik valitseja. Edost sai nüüd Jaapani uus halduskeskus.Ieyasu andis feodaalidele käsu saata mehi ja materjale, et lõpetada hiigelsuure kindluse ehitamine. Mingil ajal oli umbes 3000 laeva vedamas tohutuid graniidikamakaid, mida murti umbes 100 kilomeetrit lõuna pool asuvatest Izu poolsaare kaljudest. Kui graniit sadamas maha laaditi, vedas umbes 100-meheline salk selle ehitusplatsile.
Kindlus, mis oli suurim Jaapanis, sai valmis 50 aastat hiljem, kolmanda šoguni valitsemisajal, ning see oli Tokugawa ülemvõimu muljetavaldavaks sümboliks. Samuraid ehk sõdalased, kes šoguni teenisid, asusid elama kindluslossi ümbrusesse. Šogun nõudis, et suurfeodaalidel oleksid lisaks oma võimualas olevatele lossidele ka Edos häärberid.
Et rahuldada põhielanike samuraide kasvavaid vajadusi, kolis siia üha rohkem kaupmehi ning käsitöölisi kogu riigist. Aastaks 1695, umbes sajand pärast Ieyasu saabumist, oli Edo rahvaarv kasvanud miljonini. Edost oli saanud oma aja suurim linn maailmas.
Mõõk asendub arvelauaga
Šogunite valitsus tagas edukalt rahu, nii et samuraidel polnud midagi erilist teha. Muidugi olid nad uhked oma ameti üle, kuid mõõk hakkas tasapisi taanduma tollal idas populaarse arvelaua ees. Rahu püsis rohkem kui 250 aastat. Tsiviilisikud, eriti kaupmehed, kogusid jõukust ning nautisid suuremat sõltumatust. Arenes välja ainulaadne kultuur.
Rahvas käis vaatamas kuulsaid kabuki etendusi (ajaloolised draamad) ja bunraku’t (nukuteatrit) ning kuulamas rakugo’t (koomilisi jutuvestmisi). Kuumade suvepäevade õhtutel koguneti jahutustpakkuva Sumida jõe äärde, mille kallastel Edo laius. Samuti olid populaarsed ilutulestikud, ning see traditsioon on püsinud tänapäevani.
Muule maailmale oli aga Edo tundmatu. Üle 200 aasta ei lubatud rahval suhelda võõramaalastega, välja arvatud erandjuhtudel hollandlaste, hiinlaste ja
korealastega. Kuid üks ootamatu juhtum tõi selle linna ja rahva ellu pöörde.Edost saab Tokyo
Edo rannikuvetesse ilmusid kentsaka välimusega laevad, mille korstnatest pahvis musta suitsu. Hämmeldunud kalurid arvasid, et tegu on ujuvate vulkaanidega. Kohe levisid õudusjutud ning rahvas hakkas massiliselt linnast põgenema.
See neljast alusest koosnev laevastik, mida juhtis ameerika sõjalaevastiku kommodoor Matthew C. Perry, heitis Edo lahte ankrusse 8. juulil 1853 (vasakul). Perry soovis, et šogunaat võimaldaks tema riigil pidada Jaapaniga vaba kaubavahetust. Tänu sellele külastusele mõistsid jaapanlased, kui kaugele maha nad olid muust maailmast jäänud sõjanduse ja tehnoloogia vallas.
See käivitas sündmuste ahela, mis viis Tokugawa riigikorra lõppemiseni ning keisrivõimu taastamiseni. Aastal 1868 nimetati Edo Tokyoks, mis tähendab ’idapealinn’ ja seda Kyoto poolt vaadates. Keiser viis oma residentsi Kyoto paleest üle Edo kindluslossi, millest sai hiljem uus keisripalee.
Lääne kultuuri mõjul asus uus valitsus Jaapanit moderniseerima. Teha oli väga palju. Mõnede arvates oli see imedeperiood. Aastal 1869 avati Tokyo ja Yokohama vahel telegraafiühendus. Varsti pärast seda hakkas neid kahte linna ühendama raudtee. Keset puumaju kerkis kui imeväel tellishooneid. Ehitati panku, hotelle, kaubamaju ja restorane. Rajati esimesed ülikoolid. Mudased tänavad asendati sillutatud teedega. Mööda Sumida jõge hakkasid üles-alla sõitma aurujõul töötavad rataslaevad.
Ka inimeste välimus muutus. Enamik kandis traditsioonilisi kimonoid, kuid üha suuremal hulgal jaapanlasi hakkas eelistama lääne riietust. Mehed kasvatasid endale vuntsid, kandsid torukübarat ja kasutasid jalutuskeppi, ning mõned naised, elegantselt riietatud, õppisid tantsima valssi.
Lemmikjookidest lisandus riisiveinile õlu, ning pesapall sai rahva seas peagu sama populaarseks kui lemmikspordiala sumomaadlus. Tokyo imas nagu hiigelkäsn endasse tolle aja kultuurilisi ja poliitilisi ideid ning võttis need omaks. Linn kasvas ja kasvas, kuni ühel päeval tabas seda katastroof.
Tõus tuhast
1923. aasta 1. septembril, kui paljud valmistusid lõunatama, tabas Kanto piirkonda võimas maavärin, millele järgnes sadu väiksemaid tõukeid, muu hulgas tugev rappumine 24 tundi hiljem. Kuigi juba maavärina tekitatud kahju oli laastav, põhjustasid veelgi suuremat hävingut puhkenud tulekahjud, mis suurema osa Tokyost maani maha põletasid. Kokku sai surma 100 000 inimest, neist 60 000 Tokyos.
Tokyo elanikud asusid hiigelsuure ülesande kallale ehitada linn uuesti üles. Kui linn oli juba mingil määral taastatud, tabas seda järgmine löök – pommirünnakud Teise maailmasõja ajal. Eriti suurt hävitustööd tegid umbes 700 000 pommi, mis heideti linnale 1945. aasta 10. märtsil keskööst kuni kella kolmeni hommikul. Enamik ehitisi olid puust, ning uuemat sorti süütepommid, mis sisaldasid magneesiumit ja sültjat naftasaadustest koosnevat põlevainet napalmi, süütasid tihedalt rahvastatud kesklinna, tappes rohkem kui 77 000 inimest. See oli ajaloo kõige laastavam pommirünnak, kus polnud kasutusel aatomipommi.
Hoolimata sellest katastroofist, tõusis sõjajärgne Tokyo ennenägematult tuhast ning ehitati taas üles. Vähem kui 20 aasta pärast, aastal 1964, oli linn juba sellises ulatuses üles ehitatud, et seal said toimuda suveolümpiamängud. Nelja viimast aastakümmet iseloomustab lakkamatu ehitamine ning see betoonist džungel on üha paisumas kaugustesse ja kõrgustesse.
Tokiolaste murdmatu vaim
Praegu Tokyona tuntud linn on 400-aastane, kuid võrreldes maailma suurlinnadega pole ta sugugi vana. Kuigi mõnes linnaosas võib tajuda mineviku hõngu, on suuremas osas linnas näha vähe jälgi möödunud aegadest. Kui aga linna lähemalt uurida, võib näha sarnasust muistse Edo ajaga.
Keset linna paikneb suur roheline ala. Keisripalee ja seda ümbritsevad maavaldused on täpselt samas kohas, kus oli algne Edo kindlusloss. Siit hargnevad ämblikuvõrgu taoliselt peamised linnast välja viivad teed, järgides Edo ajajärgule omast võrgustikku. Ka juhuslikult kulgevad tänavad, millest moodustub kogu linna hõlmav labürint, viivad mõtted vanaaja Edole. Tegelikult puuduvad enamikul tänavatel nimed. Erinevalt maailma suurlinnades nii tavalisest kvartalite võrgustikust võib Tokyost leida eest mitmesuguse kuju ja suurusega nummerdatud krundid.
Möödunud aegadest on aga kõige püsivam olnud Tokyo vaim – oskus võtta vastu seda, mis on uus, eriti veel võõramaine, ning kõigutamatu optimism ja kindel soov pürgida edasi, hoolimata maavärinatest, pikaleveninud majanduslangusest ja ülerahvastamisest. Ehk on sinulgi võimalus tulla ja tajuda seda Tokyo elujõulist vaimu, mis on aidanud väikesel tundmatul kalurikülal kasvada rahvusvaheliseks hiigellinnaks.
[Allmärkus]
^ lõik 3 Šogun oli pärandatava võimuga Jaapani väepealik, kelle käes oli Jaapani keisri nimel valitsedes kogu võimutäius.
[Kaart lk 11]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
JAAPAN
TOKYO (Edo)
Yokohama
Kyoto
Osaka
[Pilt lk 12, 13]
Tokyo tänapäeval
[Allikaviide]
Ken Usami/photodisc/age fotostock
[Pildi allikaviide lk 11]
© The Bridgeman Art Library
[Pildi allikaviide lk 13]
The Mainichi Newspapers