Aasia nomaadid, kes lõid impeeriumi

Venemaad oli haaranud hirm ja segadus. Nagu rohutirtsuparv tungisid hobustel sõdalased ida poolt üle steppide, röövides ja hävitades ning tappes kõik, kes neile vastu julgesid hakata. Ainus Venemaa osa, mis pääses hukust, oli Novgorodi feodaalvabariik. Sealne hämmeldunud kroonik kirjutas neist sissetungijatest kui tundmatutest hõimudest, kes räägivad võõrast keelt.

NEED kardetud sissetungijad olid mongolid, rahvas, kes oli pärit praeguse Mongoolia steppidest, Kesk- ja Kirde-Aasiast. Mongolite välkkiired vallutused, mis said alguse 13. sajandi esimesel poolel, muutsid täielikult nii Aasia kui ka poole Euroopa palet. Vaid 25 aastaga suutsid need rändkarjakasvatajad alistada suurema territooriumi kui roomlased nelja sajandiga. Oma võimu hiilgeajal valitsesid mongolid Koreast Ungarini ja Siberist Indiani. Niisiis moodustasid nende vallutatud alad ajaloo suurima katkematu piiriga impeeriumi, mis kulges mööda maismaad.

Selle suhteliselt lühiajalise impeeriumi annaalid, mis heidavad valgust Aasia ja Euroopa ajaloole, näitavad, kui õiged on Piibli sõnad inimloomuse ja -valitsuste kohta. Inimese hiilgus on tõepoolest tühine ja üürike (Laul 62:10; 144:4). Ka ütleb Piibel: „Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha” (Koguja 8:9). Lisaks sellele võrdleb Piibel võimsaid riike metsloomadega, mis on igati kohane, kui mõelda nende agressiivsetele püüetele teisi riike oma võimule allutada. *

Kes olid mongolid?

Mongoli hõimud olid nomaadid ja osavad ratsutajad, kes elatusid karjakasvatusest, kauplemisest ja küttimisest. Erinevalt teistest rahvastest, kelle seast oli vaid väike osa saanud sõjalise väljaõppe, olid peaaegu kõik mongoli mehed head ratsanikud, osavad vibukütid ning sitked ja metsikud sõdalased. Iga hõim oli vankumatult truu oma pealikule ehk khaanile.

Pärast 20 aastat kestnud sõjapidamist ühendas üks khaan nimega Temudžin (u 1162–1227) ligikaudu 27 mongoli hõimu oma võimu alla. Hiljem võitlesid koos mongolitega ka turgi päritolu muhameedlased – tatarlased. On huvitav, et kui peatamatud mongoli sõdalased läände ratsutasid, nimetasid hirmunud eurooplased sissetungijaid tartariteks. * Aastal 1206, mil Temudžin oli veidi üle 40, tegid mongolid temast Tšingis-khaani ehk ’Ülima Isanda’. Samuti oli ta tuntud kui suurkhaan.

 Tšingis-khaani vibuküttide vallutused olid kiired ja raevukad ning tihtipeale võitlesid nad korraga mitmel, kokku tuhandete kilomeetrite pikkusel rindel. Oma sõjalise jõu poolest „oli Tšingis-khaan võrdne nii Aleksander Suure kui ka Napoleon I-ga”, ütleb „Encarta Encyclopedia”. Tšingis-khaani kaasaegne, Pärsia ajaloolane Juzjani, kirjeldas suurkhaani kui „energiast tulvil, taiplikku, andekat ja arukat meest”. Kuid samas nimetas ta teda ka verejanuliseks mõrtsukaks.

Teispool Mongooliat

Tšingis-khaani ajal elasid Põhja-Hiinas mandžud, kes kutsusid oma dünastiat Jiniks ehk ’Kuldseks’. Et jõuda mandžude aladele, tuli mongolitel ületada karm Gobi kõrb, mis polnud muidugi mingiks takistuseks nomaadidele, kes võisid vajaduse korral püsida elus üksnes tänu hobusepiimale ja -verele. Kuigi Tšingis-khaan laiendas oma valdusi ka Hiinasse ja Mandžuuriasse, kestis nende alade alistamine ligikaudu 20 aastat. Hiinlaste hulgast värbas suurkhaan endale õpetlasi, käsitöölisi ja kaupmehi, samuti insenere, kes oskasid teha piiramis- ja kiviheitemasinaid ning püssirohupomme.

Pärast seda, kui Tšingis-khaan saavutas kontrolli siiditee läänepoolsete kaubateede üle, tahtis ta luua naabervalitseja šahh Muhammadiga kaubandussuhteid. Šahh valitses tohutut ala, kuhu kuulusid tänapäeva Afganistan, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan ja suurem osa Iraanist.

Mongolite delegatsioon, kelle huvi kaubavahetuse vastu tundus küsitavana, jõudis šahhi valdustesse 1218. aastal. Kohalik valitseja lasi mehed hukata ning see vallandas mongolite esimese sissetungi muhameedlaste aladele. Mongolid, keda olevat olnud rohkem kui sipelgaid, rüüstasid ja põletasid järgmise kolme aasta jooksul Muhammadi linnu ja põlde ning tapsid massiliselt tema alamaid. Ellu jäeti vaid need, kellel oli vajalikke oskusi.

Mongolite väed, mille suuruseks arvatakse olevat 20 000 meest, ratsutasid läbi Aserbaidžaani ja Gruusia Kaukaasiast põhja poole jäävatesse steppidesse, purustades kõik ettejäävad sõjaväed, ka 80 000 mehest koosnevad venelaste väed. Oma 13 000 kilomeetri pikkuse teekonna jooksul tegid mongolid ringi peale Kaspia merele ning mõned peavad seda üheks ajaloo suurimaks ratsaretkeks. See vallutuste ahel jättis hilisematele mongoli valitsejatele pretsedendi Ida-Euroopa vallutamises.

Tšingis-khaani järglased

Pärast Tšingis-khaani surma sai järgmiseks suurkhaaniks Ugedei, kolmas Tšingis-khaani neljast pojast, kelle sünnitas tema peanaine. Ugedei kindlustas oma võimu vallutatud  maades, võttis vasallvalitsejatelt tribuuti ning viis lõpule Põhja-Hiinas asuva Jini dünastia vallutamise.

Selleks et säilitada nii oma impeeriumit kui ka pillavat eluviisi, millega mongolid olid juba üsnagi harjunud, otsustas Ugedei taas sõtta minna, kuid seekord maade vastu, mida mongolid polnud veel rüüstanud. Ta alustas rünnakut kahel rindel. Läänes said tema märklauaks Euroopa maad ning Lõuna-Hiinas Songi dünastia. Kui Euroopa sõjakäiku saatis edu, siis teisel rindel ei saanud mongolid oma saavutustega just kiidelda. Mõningatest võitudest hoolimata, ei õnnestunud mongolitel vallutada Songi dünastia peamisi valdusi.

Läänerindel

Aastal 1236 ratsutas Euroopa poole arvestuste kohaselt 150 000 mongoli sõdalast. Kõigepealt võtsid nad sihikule Volga-äärsed alad, seejärel aga ründasid Vene linnriike ning põletasid tuhaks Kiievi. Mongolid lubasid linnu säästa, kui neile makstakse kõigest kümnist, kuid venelased otsustasid sõja kasuks. Kasutades kiviheitemasinaid, pildusid mongolid vaenlasi kivide, põleva nafta ja kaaliumnitraadiga. Kui linnamüüridest oli läbi murtud, tungisid vallutajad sisse ning korraldasid seal niisuguse veresauna, et linna „ei jäänud ainsatki hinge surnuid taga nutma”, kirjutas üks ajaloolane.

Mongolite hordid laastasid Poola ja Ungari ning jõudsid praeguse Saksamaa territooriumi piiri lähedale. Ka Lääne-Euroopa valmistas end mongolite rünnaku vastu, kuid seda ei saabunud. 1241. aasta detsembris Ugedei suri. Niisiis pöördusid väepealikud kiiresti tagasi oma pealinna, 6000 kilomeetri kaugusel asuvasse Karakorumisse, et endale uut valitsejat valida.

Ugedei mantlipärijaks sai tema poeg Güjük. Üheks Güjüki ametissemääramise tunnistajaks oli Itaalia munk, kes oli võtnud ette 15-kuulise teekonna läbi mongolite kontrolli all oleva maa-ala, et toimetada khaanile edasi paavst Innocentius IV kiri. Paavst tahtis kinnitust, et mongolid ei tungi enam Euroopasse, ning õhutas neid kristlust vastu võtma. Güjük ei andnud mingeid lubadusi. Selle asemel kutsus ta hoopis kuningate delegatsiooni endale kui khaanile austust avaldama.

Järgmised rünnakud kahel rindel

Järgmiseks suurkhaaniks sai 1251. aastal Munke. Tema ja ta vend Hubilai alustasid Songi dünastia ründamist Lõuna-Hiinas, teised väed suundusid aga läände. Viimati mainitud laastasid Bagdadi ning sundisid alistuma Damaskust. Nimikristlased, kes olid pidanud muhameedlaste vastu ristisõda, tundsid kahjurõõmu, ning nende Bagdadis elavad usukaaslased  röövisid ning tapsid muhameedlastest naabreid.

Otsustaval hetkel, mil mongolid paistsid tegevat lõpu islamimaailmale, kordus ajalugu. Munke suri. Taas kord pöördusid sissetungijad koju tagasi, jättes piiri äärde vaid 10 000 meest. Mõne aja pärast tegi aga Egiptuse armee sellele väikesele sõjaväele lõpu.

Ent rikka Songi dünastia vastu suunatud rünnak oli võidukas. Hubilai-khaan kuulutas end uue Hiina dünastia rajajaks, nimetades selle Yuaniks. Paik, mis sai tema uueks pealinnaks, oli praegune Peking. Pärast seda, kui Hubilai oli 1270. aasta lõpus löönud viimaseid Songi dünastia toetajaid, hakkas ta valitsema terve Hiina üle, mis ühendati nüüd esmakordselt pärast Tangi dünastia langemist aastal 907.

Killustumine ja langus

14. sajandi alguses hakkas võimas mongolite impeerium lagunema. Põhjuseid selleks oli palju. Üks neist oli see, et Tšingis-khaani järglaste omavaheliste võitluste tõttu jagunes impeerium mitmeks khanaadiks. Peale selle hakkasid mongolid ühte sulama mõningate vallutatud rahvastega. Hiinas nõrgestasid rivaalitsemised Hubilai järglaste mõjuvõimu. Oskamatutest valitsejatest, korruptsioonist ja suurtest maksudest tüdinud hiinlased kukutasid 1368. aastal Yuani isandad ning sundisid neid pöörduma tagasi Mongooliasse.

Mongolite invasioon oli nagu metsik torm, mis kestis mõne aja ning seejärel vaibus. Siiski jätsid mongolid oma jälje Euroopa ja Aasia ajalukku ning lõid muu hulgas ühtse Mongoolia ja ka Hiina riigi. Tõepoolest, tänapäeva mongolid peavad esimest suurkhaani Tšingis-khaani oma riigi rajajaks.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 13]

Vallutustest kaubavahetuseni

Hubilai-khaani rajatud Yuani dünastia toetas oma õitseajal kaubandust ja reisimist ning tänu sellele sai alguse Euraasia kõige ulatuslikum kaubavahetus. Sel ajal elas ka kuulus Veneetsia maadeuurija Marco Polo (1254–1324). * Araabia, Pärsia, India ja Euroopa kaupmehed, kes reisisid kas maad või merd mööda, ostsid hobuseid, vaipu, kalliskive ja vürtse ning vahetasid neid keraamika, puidust dekoratiivesemete ja siidi vastu.

Aastal 1492 sõitis Christoph Kolumbus, kaasas Marco Polo reisikiri, Euroopast lääne poole, et mongolitega uuesti kaubandussuhteid luua. Kolumbus aga ei teadnud, et mongolite impeerium oli juba enam kui sajand tagasi eksisteerimast lakanud. Impeeriumi langemisega oli katkenud ka ühendus mongolitega ning muhameedlased olid blokeerinud maismaateed Euroopast Orienti.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 14]

Tuntud usulise sallivuse poolest

Kuigi muistsed mongolid olid animistid, ei olnud nad vaenulikud teiste uskude vastu. Raamatus „The Devil’s Horsemen” öeldakse, et kui läänemaalased jõudsid mongolite pealinna Karakorumisse, ei hämmastanud neid mitte üksnes selle rikkus, vaid ka usuline vabadus. Kirikud, mošeed ja templid seisid seal lausa külg külje kõrval.

Ristiusk jõudis mongoliteni nestoriaanide kaudu, kes olid eraldunud ida-õigeusu kirikust. Nestoriaanid pöörasid oma usku paljusid Aasias elavaid turgi hõime, kellega mongolid kokku puutusid. Mõnedest neist nestoriaanidest said koguni mongolite valitsejasoost meeste naised.

Praegu elavatel mongolitel on erisuguseid tõekspidamisi. Animiste on rahvastikust umbes 30, lamaiste ehk Tiibeti budiste 23 ning islamiusulisi 5 protsenti. Ülejäänud on enamasti mittereligioossed.

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Mongolite mõjupiirkonna ulatus

UNGARI

VENEMAA

Kiiev

Volga

SIBER

Kaspia meri

Damaskus

IRAAN

Bagdad

USBEKISTAN

MONGOOLIA

Karakorum

Gobi kõrb

KOREA

HIINA

Peking

INDIA

Novgorod

[Pilt lk 15]

Hobusekari, Mongoolia

[Pilt lk 15]

Tšingis-khaan

[Pildi allikaviide lk 12]

Bildarchiv Preussischer Kulturbesitz/Art Resource, NY

[Piltide allikaviited lk 15]

Maastikupilt: © Bruno Morandi/age fotostock; Tšingis-khaan: © The Stapleton Collection/The Bridgeman Art Library