Kas filantroopia on lahendus?

EHKKI uudistes räägitakse põhiliselt loodusõnnetustest, vaesusest, näljast, haigustest ning ähvardavatest keskkonnaohtudest, võib üha enam kuulda ka heldekäelistest tegudest. Aeg-ajalt saame teada, et mõni rikas eraisik on annetanud õilsal eesmärgil sadu miljoneid või isegi miljardeid dollareid. Sageli kasutavad tuntud inimesed oma kuulsust, et juhtida tähelepanu mingile tõsisele probleemile. Isegi tagasihoidlikuma sissetulekuga inimesed annetavad erisuguste ettevõtmiste heaks. Mil määral on sellisest heldekäelisusest abi, eriti just pikas perspektiivis?

Kas andmise kuldajastu?

Mõnedes maades saab annetamine järjest uut hoogu. „21. sajandi alguses on rohkem [heategevus]fonde, kelle käsutuses on rohkem vahendeid rohkemates riikides kui eales varem,” kirjutatakse ühes raamatus. Kuna rikaste hulk aina kasvab, siis loodetakse, et annetatakse ka edaspidi. Arvatakse, et heategevuseks mõeldud vara hulk ei suurene mitte ainult seetõttu, et inimestel on rohkem anda, vaid ka seetõttu, et rikkad pärandavad osa oma varast heategevuseks. Põhjendatult kirjutas briti ajakiri „The Economist”, et me võime olla tunnistajateks „filantroopia kuldajastu” algusele.

Selle suundumuse ühe tegurina võiks välja tuua valitsuste suutmatuse tegeleda kiiret tähelepanu nõudvate globaalprobleemidega. Üks ÜRO erisaadik Aafrikas, kes tegeleb HIV/AIDS-i küsimustega, lausus, et  üks põhjus, miks üleilmsetesse terviseküsimustesse kaasatakse järjest rohkem kuulsusi, on „poliitiline võimuvaakum”. Ükskõik, kas tegu on vaesuse, tervishoiu, keskkonna, hariduse või sotsiaalse õiglusega, kasvab eriti just rikaste seas „kannatamatus, kuna valitsused ja rahvusvahelised ringkonnad ei ole suutnud neid probleeme lahendada või leevendada”, lausub Joel Fleishman oma raamatus „The Foundation: A Great American Secret–How Private Wealth Is Changing the World”. Ajendatuna soovist muuta olukorda kohe praegu, püüavad mõned rikkad filantroobid rakendada samu meetodeid, mis on toonud neile edu ärimaailmas.

Filantroopia võim

20. sajandi algus nägi nn filantroopia kuldajastu eelmängu. Sellised ärigigandid nagu Andrew Carnegie ja Sir John Rockefeller otsustasid kasutada oma vara hädaliste aitamiseks. Need annetajad nägid, et tavapärane heategevus – näljaste toitmine ja haigete laste põetamine – ei ulatu probleemi tuumani. Neile tundus, et heategevusele peaks lähenema palju strateegilisemalt, ning nad rajasid instituute ja sihtasutusi, mis aitaksid anda tõuget sotsiaalsetele muutustele ning rahastada uurimistöid, et jõuda probleemide algpõhjusteni. Sellest ajast alates on kogu maailmas loodud kümneid tuhandeid seesuguseid organisatsioone, millest rohkem kui 50-ne vara ulatub üle miljardi dollari.

Korda on saadetud väga palju head. Ehitatud on loendamatul hulgal koole, raamatukogusid, haiglaid, parke ning muuseume. Samuti on loodud programme, mille eesmärgiks on suurendada põllusaaki, ning tänu sellele on suudetud leevendada toidupuudust vaesemates riikides. Meditsiiniuuringute rahastamisega on kaasnenud edusammud tervishoiu vallas ning mõnel juhul on isegi saadud võitu mingist haigusest, nagu näiteks kollapalavikust.

Tänapäeval näivad paljudele eduvõimalused suured, kuna globaalprobleemidega võideldakse intensiivsemalt ning selleks on rohkem vahendeid kui eales varem. Endine USA president lausus 2006. aastal rühmale filantroopidele: „Pole võimalik üle tähtsustada seda mõju, mida eraviisiline annetamine ühiskonnale avaldab.”

Paljud aga suhtuvad asjasse skeptilisemalt. Laurie Garrett, kes on ülemaailmsete terviseküsimuste spetsialist, kirjutas: „Inimesed võivad arvata, et sellise suure rahahulgaga suudetakse lõpuks ometi lahendada paljud globaalsed terviseprobleemid. Kuid see pole nii.” Miks? Ta viitab kulukale bürokraatiale, korruptsioonile, koostöö puudumisele ning annetajate seas levinud suundumusele piirata raha kasutamist konkreetsete haigustega, näiteks AIDS-iga.

Garrett arvab, et kuna puudub koostöö ning raha suunatakse peaasjalikult hästituntud haiguste raviks, mitte aga rahva tervishoidu üldiselt, on suur oht, et praegune andmise ajastu ei täida ootusi, vaid teeb olukorra pigem hullemaks.

Miks ei piisa ainuüksi rahast

Hoolimata heategevuse eesmärgist, on sellest tulenev kasu alati piiratud. Miks? Kõigepealt seetõttu, et ei raha ega hea haridus suuda kõrvaldada ahnust, vihkamist, eelarvamusi, natsionalismi, hõimupatriotismi ega väärasid religioosseid uskumusi. Kõik need küll suurendavad inimkonna hädasid, kuid pole kannatuste algpõhjusteks. Nagu näitab Piibel, on asjaga seotud midagi palju põhjapanevamat.

Üks neist on inimlik ebatäius, mis on alguse saanud patustamisest (Roomlastele 3:23; 5:12). Kuna oleme ebatäiuslikud, kaldume mõtlema ja tegutsema vales suunas. „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale,” öeldakse piiblitekstis 1. Moosese 8:21.  Sellele halvale kalduvusele järele andes on miljonid elanud ebamoraalselt ning kuritarvitanud uimasteid. See omakorda soodustab mitmete haiguste, sealhulgas AIDS-i levikut (Roomlastele 1:26, 27).

Teine kannatuste algpõhjus on see, et inimesed ei suuda enda üle hästi valitseda. „Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu,” öeldakse kirjakohas Jeremija 10:23. Varem mainitud „poliitiline võimuvaakum” on üks põhjus, miks paljud heategevuslikud organisatsioonid valitsustest mööda lähevad. Piibel selgitab, et inimesed loodi nii, et nende üle valitseks Looja, mitte teised inimesed (Jesaja 33:22).

Lisaks tõotab Piibel, et Looja Jehoova Jumal lahendab kõik inimkonda vaevavad probleemid. Ta on selle saavutamiseks tegelikult juba samme astunud.

Suurim filantroop

Sõna „filantroopia” tuleb kreekakeelsest sõnast tähendusega ’inimesearmastus’. Mitte keegi ei armasta inimesi rohkem kui meie Looja. Johannese 3:16 ütleb: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” Jehoova andis midagi palju rohkemat kui raha, et vabastada inimesed patu ja surma haardest. Ta andis oma kalli Poja „lunaks paljude eest” (Matteuse 20:28). Apostel Peetrus kirjutas Jeesuse kohta: „Ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks” (1. Peetruse 2:24, P 1997).

Jehoova lahendab ka võimuprobleemi. Selleks on ta juba rajanud maailmavalitsuse, mida nimetatakse Jumala Kuningriigiks. See taevast valitsev Kuningriik kõrvaldab kõik kurjad inimesed ning toob maa peale rahu ja üksmeele (Laul 37:10, 11; Taaniel 2:44; 7:13, 14).

Jumal saavutab selle, mida ei suudaks ükski inimene ega ka inimkond tervikuna, kuna ta tegeleb kannatuste algpõhjustega. Niisiis, selle asemel, et rajada heategevuslikke organisatsioone, eelistavad ka Jehoova tunnistajad nagu Jeesus Kristus kasutada oma aega ja vara „kuningriigi evangeeliumi” kuulutamiseks (Matteuse 24:14; Luuka 4:43).

[Kast/pilt lk 21]

„Jumal armastab rõõmsat andjat”

Jehoova tunnistajad juhinduvad ülaltoodud põhimõttest, mille võib leida piiblitekstist 2. Korintlastele 9:7. Kui nad annavad teiste heaks oma aega, jõudu ja vara, püüavad nad järgida üleskutset „Ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!” (1. Johannese 3:18).

Näiteks kui toimuvad loodusõnnetused, aitavad Jehoova tunnistajad meeleldi hädalisi. Kui Ameerika Ühendriikide lõunaosa tabasid orkaanid Katrina, Rita ja Wilma, sõitsid tuhanded tunnistajad kannatada saanud piirkondadesse ning aitasid vabatahtlikult hädaabi- ja taastamistöödes. Kohalike hädaabikomiteede juhtimisel parandati või ehitati üles üle 5600 usukaaslaste kodu ja 90 kuningriigisaali – praktiliselt kõik, mis oli kannatada saanud.

Jehoova tunnistajad ei maksa oma kogudusele kümnist ega mingit muud kohustuslikku summat. Kogu nende tööd toetatakse vabatahtlike annetustega (Matteuse 6:3, 4; 2. Korintlastele 8:12).

[Pildid lk 19]

Raha ei kõrvalda haiguste ja kannatuste algpõhjusi

[Allikaviide]

© Chris de Bode/Panos Pictures