Kummaline puu

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

KUIVAL, karmil lagendikul seisvad jässakad ja ümarad ahvileivapuud ehk baobabid võivad näida veidrad, isegi inetud. Langetanud kuivaperioodiks lehed, ei paista täiskasvanud ahvileivapuud välja sugugi puude moodi, vaid kummaliste olenditena, mille kombitsad taeva poole sirutuvad. Aborigeenide legendi järgi olevat baobabi veidra välimuse põhjuseks see, et puu neeti ning keerati latvapidi maasse.

Noored ahvileivapuud on suhteliselt sihvakad ja kenad. Aastatega muutuvad nende hallid tüved aga sibuljaks, kulunuks ja armistunuks. Baobabid „näevad välja nii, nagu põeksid nad mingit haigust”, kirjutas aastal 1837 maadeuurija George Grey. Miks siis erinevad baobabid nii suuresti enamikust teistest puudest ning miks Austraalia sisemaa elanikud, ka aborigeenid, neid hindavad ja armastavad?

Lühem nimi, parem nimi

Ahvileivapuud kasvavad looduslikult nii Aafrikas, Madagaskaril kui ka Loode-Austraalias. Kuigi enamikus riikides kutsutakse neid puid baobabideks, on austraallased neid kaua aega nimetanud boabideks. Kohalikud ütlevad naljatades, et Austraalia võsaelanikele meeldis nimesid lühendada, sest mida pikemad olid sõnad, seda suurem oli nende väljaütlemisel tõenäosus neelata alla ümber pea sumisevaid kärbseid. Niisiis kärpisid nad baobabi boabiks ning uus nimi juurdus keeles.

Ahvileivapuud on kutsutud ka surnud roti puuks. Millest niisugune eemaletõukav nimi? Kaugelt vaadates meenutavad puu rippuvad viljad sabapidi okste küljes tolknevaid surnud rotte. Ja kui õisi katki hõõruda või neid vigastada, hakkavad need peagi lehkama roiskunud liha järele. Terved õied on aga suured ja valged ning lõhnavad meeldivalt.

Puu omal kohal

Austraalias kasvab ahvileivapuid rohkelt läänes Kimberleys ja naabruses Põhjaterritooriumil. Seal vahelduvad kuivaperioodid suhteliselt lühiajaliste vihmaperioodidega, mil sajab paduvihma.

Ahvileivapuude vastupidavus on hästi teada. Paljud neist elavad mitu sajandit. „Isegi siis, kui puu on põlengu tõttu seest õõnsaks jäänud või rõngaskooritud, ei kuiva see tavaliselt ära, vaid kasvab edasi,”  ütleb taimefüsioloog D. Hearne. * Ta lisab: „See puu on nii elujõuline, et kasvab peaaegu normaalselt edasi, kui seda just pihuks ja põrmuks ei tehta.” Näiteks üks baobab, mis oli pandud laudkasti ja ootas üle mere toimetamist, ajas oma juured läbi kasti pragude otse pinnasesse.

Ahvileivapuud, mis kasvavad kivistes jõesängides, kaljujärsakutel või liivastel lagendikel, kõrguvad tavaliselt üle teiste puude. Kimberley platool on mõned ahvileivapuud 25 meetrit kõrged või kõrgemadki ning peaaegu sama suur on ka nende ümbermõõt.

Põhjus, miks ahvileivapuude tüved on nii paksud, peitub vees. Ahvileivapuu puit on pehme ja kiuline ning hoiab seetõttu nagu käsn endas tohutul hulgal vedelikku. Pärast vihmasadusid paisub puutüvi silmanähtavalt. Kuivaperioodil võtab aga puu aegamööda tagasi oma esialgse suuruse.

Tavaliselt langetavad heitlehised puud oma lehed talveks, et karmid külmakuud üle elada. Ahvileivapuu aga langetab oma lehed pikaks kuivaperioodiks. Kuivaperioodi lõppedes puhkevad baobabid õide ning kiiresti hakkavad kasvama ka uued lehed. Kuna lehtede tärkamine annab märku vihmaperioodi peatsest saabumisest, kutsuvad kohalikud ahvileivapuud mõnikord ka kalendritaimeks.

Ahvileivapuu õied löövad öösel lahti vaid mõneks tunniks ning hakkavad närbuma juba pärast päikesetõusu. Õitest arenevad suured viljad, mis maha kukkudes purunevad ja paiskavad laiali oma seemned.

Elupuu

Kimberley aborigeenid on juba kaua söönud nii ahvileivapuu vilju, lehti, vaiku kui ka juuri. Enne kui viljad kuivavad, on need seest pehmed ja maitsvad. Põuaaegadel oli aborigeenidel tavaks närida baobabi puitu ja juuri, kust nad said tarvilikku vedelikku. Vihmaperioodidel leidsid aga kohalikud vett puuõõnsustest ning okste hargnemiskohtadest.

1856. aastal, mil Augustus Gregory oli oma ekspeditsiooniga teel Kimberley platoole ning meeskonnaliikmed haigestusid skorbuuti, keetsid nad ahvileivapuu viljade sisu, et teha sellest söömiskõlblikku segu. Tänu sellele, et ahvileivapuu viljades sisaldub suures koguses C-vitamiini, taastus peagi meeste tervis.

Aken minevikku

Vanasti kasutasid nii aborigeenid kui ka eurooplased ahvileivapuid teadetetahvlina. Näiteks kui uurimislaev „Mermaid” randus 1820. aastal vajamineva remondi tõttu Kimberleys, andis Briti admiraliteet kapten Phillip Parker Kingile korralduse jätta oma randumisest maha mingi jälg. Ja nii lõikas kapten suure ahvileivapuu tüvele kirja „HMC Mermaid 1820”.

Tol aastal oli selle puu ümbermõõt 8,8 meetrit, nüüdseks on puu ümbermõõt aga kasvanud 12,2 meetrini.  Kuigi kapten Phillip Parker Kingi kirjutist pole enam väga selgelt näha, on see siiski mälestus neist ammustest maadeuurijatest. Mõned sõnumid, mis on lõigatud sügavale vanade ahvileivapuude tüvesse, on alles tänase päevani ning neid võivad näha igast ilmakaarest tulnud turistid.

Kui euroopa asunikud esmalt Kimberley platoole jõudsid, said hiigelsuured ahvileivapuud neile tundmatul maal teeviitadeks ja kohtumispaikadeks ning puude ümbrus laagriplatsideks. Rändavad karjakasvatajad lasid oma karjal puhata ahvileivapuude all, mis kandsid uhkeid nimesid, nagu Hotell Orient, Klubihotell või Kuninglik Hotell.

Kord 1886. aastal, kui valgete asunikega vaenujalal olevad aborigeenid varastasid saksa asunikult August Lucanuselt paadi, seisis mehe reisisalgal ees sajakilomeetrine tee Wyndhami linna. Nende teele jäid krokodillidest kubisevad jõed. Lucanus kirjutas hiljem, et tema ja ta mehed teadsid tänu ühe varasema maadeuurija päevikule, et too oli „peitnud mõned puusepatööriistad Pitt Springsi lähedale suure ahvileivapuu alla, mille tüvel olid kirjas tema initsiaalid”. Ja nii leidis Lucanus oma kaaslastega üles õige puu ja ka tööriistad. Seejärel „võtsid nad maha ühe hea suure ahvileivapuu” ning tegid sellest viie päevaga kanuu. Kanuu pidas hästi vastu ning mehed jõudsid õnnelikult koju.

Kaks tuntumat ahvileivapuud Austraalias on Derby ja Wyndhami Vangla. Mõlemad neist on saanud oma nime lähedalasuva linna järgi. Rahvapärimuse kohaselt olevat neid õõnsaid hiiglasi, kuhu mahub mitu inimest, kasutatud 19. sajandil vanglatena. Kuigi mõned tänapäeva ajaloolased seavad need väited kahtluse alla, on mainitud puud sellegipoolest võimsad ning turistide seas populaarsed.

Kunstipärased ahvileivapuu viljad

Mingil ajal oli inimestel tavaks ahvileivapuu tüvedele pilte ja sõnumeid sisse lõigata. Praegu aga säästavad sisemaa kunstnikud puid ning kasutavad oma oskuste rakendamiseks hoopis ahvileivapuu munakujulisi vilju, mis on umbes 25 sentimeetri pikkused ja 15-sentimeetrise läbimõõduga.

Pärast sobiva vilja leidmist nikerdatakse taskunoaga pruunile koorele detailiderohkeid joonistusi. Populaarsed on pildid kohalikest loomadest, aborigeenidest jahiretkel ning inimeste nägudest ja kujudest. Tihtipeale otsivad selliseid suveniire kunstikogujaid. Nende suveniiride ostjate hulka kuuluvad ka turistid ja kohalikud väikepoed.

Tõsi, ahvileivapuu pole nii võimas kui sekvoia ega värvikirev kui sügisene vaher, kuid see vastupidav ja sitke puu on olulise tähtsusega Austraalia sisemaal ning annab au Loojale ja ehk näitab ka tema huumorimeelt.

[Allmärkus]

[Pilt lk 17]

Ahvileivapuu õied avanevad öösel, kuid närbuvad juba mõne tunni pärast

[Pilt lk 18]

Agaami pildiga ahvileivapuu vili