Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Armastus on orkaanist tugevam

Armastus on orkaanist tugevam

Armastus on orkaanist tugevam

Orkaanid Katrina ja Rita, mis tabasid 2005. aastal Ameerika Ühendriikide Mehhiko lahe piirkonda, põhjustasid katastroofilisi kahjustusi ja nõudsid palju elusid. Kannatada said ka tuhanded Jehoova tunnistajad.

Jehoova tunnistajate Ameerika Ühendriikide harubüroo eestvedamisel asusid kohe tegutsema päästekomiteed. Louisianas rajati 13 päästekeskust, 9 ladu ja 4 kütusehoidlat. Nende hoolitseda oli 80 000 ruutkilomeetri suurune ala. Päästetöödele tuli appi ligi 17 000 Jehoova tunnistajatest vabatahtlikku kogu Ameerika Ühendriikidest ja veel 13 riigist. Tulemused näitasid, et kristlik armastus on tugevam kui loodusjõud (1. Korintlastele 13:1–8).

Vabatahtlikud parandasid rohkem kui 5600 usukaaslaste maja ja 90 kuningriigisaali, Jehoova tunnistajate kokkusaamispaika. Nende arvude alla käivad praktiliselt kõik kahju saanud ehitised. Kooskõlas tekstiga Galaatlastele 6:10, mis õhutab kristlasi tegema head kõigile, aitasid Jehoova tunnistajad ka paljusid, kes pole nende usukaaslased.

PÄÄSTETÖÖDEL osalemine nõudis ohvreid, kuid ka tasu oli suur. Pane tähele seitsme Jehoova tunnistaja kommentaare, kes vastutasid eri töövaldkondade eest.

„Minu elu kõrgpunkt”

Robert: Teenimine päästekomitees on olnud minu elu kõrgpunkt. 67-aastasena olen selle komitee vanim liige. Teenisin koos suure hulga vabatahtlikega, kelle seas oli palju tublisid, koguduses aktiivseid noori Jehoova tunnistajaid. On suur rõõm näha, milline ennastohverdav armastus on neil noortel Jehoova ja kaaskristlaste vastu!

Minu naine Veronica on olnud mulle erakordselt suureks abiks. Et saaksime osaleda orkaaniohvrite aitamisel, toetas ta mu otsust loobuda tööst, mida olin teinud üle 40 aasta. Nüüd teeme palgatööd ühel õhtul nädalas, koristades kontoreid. Oleme õppinud vähemaga läbi ajama ja lihtsamalt elama. Töötamine koos teiste usukaaslastega, kes armastavad Jehoovat, on pannud meid sügavamalt hindama seda, mida tähendab seada Jumala Kuningriik oma elus esikohale (Matteuse 6:33). Oleme korduvalt näinud, kui hästi Jehoova oma rahva eest hoolitseb.

Frank: Mina teenin toitlustusosakonna ülevaatajana Baton Rouge’i päästekeskuses. Alguses tähendas vabatahtlike toitlustamine 10–12-tunniseid tööpäevi ja seda 7 päeva nädalas. Õnnistusi oli aga palju, eelkõige võimalus näha oma silmaga kristliku armastuse väge.

Paljud vabatahtlikud, kes olid tulnud umbes nädalaks appi toitu valmistama, soovisid tagasi tulla. Me saime vabatahtlikelt ka palju postkaarte ja telefonikõnesid, kus väljendati südamesttulevat tänu võimaluse eest teisi aidata. Mind ja mu naist Veronicat puudutas sügavalt nende ennastohverdav vaim.

Tal tuli kananahk ihule

Gregory: Müüsime naise Kathyga maha oma maja Nevada osariigis Las Vegases ja ostsime väikse veoauto ja järelhaagise, millest sai meie kodu. Elu lihtsustamine on võimaldanud meil osaleda päästetöödel Louisianas juba üle kahe aasta. Rohkem kui kunagi varem oleme enda kogemustest õppinud, kui tõesed on Piibli sõnad tekstis Malakia 3:10: „Proovige mind ometi ..., ütleb vägede Jehoova! Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni!”

Muheleme sageli endamisi, kui inimesed ütlevad: „Küll te olete ennastohverdavad!” Kolmkümmend aastat tagasi oleksime Kathyga soovinud teenida Jehoova tunnistajate Ameerika Ühendriikide harubüroos, kuid meil tuli lapsed üles kasvatada. Päästetöödel osalemine on andnud meile võimaluse täita oma soov teha jumalateenistuses rohkem. Samuti on toonud suurt rõõmu töötamine õlg õla kõrval koos kaaskristlastega, kellest mõned on oma alal väga vilunud. Näiteks üks meie kokkadest on olnud ühe väga peene restorani peakokk ning teine on valmistanud süüa kahele USA presidendile.

Paljude vabatahtlike jaoks on päästetöödel osalemine olnud nende elu pöördepunkt. Ühel 57-aastasel mehel tuli lausa kananahk ihule, kui ta kirjeldas oma tööd orkaanis kannatanutega. Ka paljud need Jehoova tunnistajad, kes ei saanud ise appi tulla, on teisi suuresti julgustanud. Näiteks kaks vabatahtlikku, kes tegelevad hallitustõrjega, andsid meile üle suure plakati, mille olid valmistanud ja millele olid oma nimed kirjutanud nende koduosariigi Nebraska kolme koguduse liikmed, sealhulgas lapsed.

„Oleme näinud, kuidas Jumal hoolitseb kannatanute eest”

Wendell: Päev pärast orkaan Katrina rünnakut sain Ameerika Ühendriikide harubüroost kutse minna hindama kuningriigisaalidele ja Jehoova tunnistajate majadele osaks saanud kahjustusi Louisianas ja Mississippis. Nõnda sain uue ülesande, millega algas ka uus etapp minu elus. Olime elanud koos naise Janinega 32 aastat piirkonnas, kus on suur vajadus Kuningriigi kuulutajate järele, ning selgelt näinud Jehoova hoolitsust oma rahva eest. Nüüd aga oleme näinud seda veelgi suuremas ulatuses.

Mul on eesõigus teenida Baton Rouge’i päästekomitee juhatajana. Kuigi mu töö on väga pingeline, on see pakkunud suurt rahuldust. Tõepoolest, sadu kordi selle aja jooksul on meie komitee näinud, kuidas Jumal lahendab probleeme, avab uksi ja hoolitseb kannatanute eest viisil, nagu seda teeb vaid armastav ja Kõikvõimas Isa.

Paljud on küsinud, kuidas oleme naisega veel pärast kaht tööaastat suutelised päästetöödel osalema? See pole alati lihtne olnud. Oleme pidanud paljuski kohanduma. Kuid positiivse külje pealt oleme näinud, mis õnnistusi toob see, kui hoida oma ’silm selge’ (Matteuse 6:22, P 1997).

Oma esimestel ohvrite otsimise ja päästmise missioonidel New Orleansis polnud meil peaaegu üldse aega puhata. Olukorda keerustas see, et linnas valitseva kaose ja tänavatel toimuva toorutsemise tõttu oli seal peaaegu sõjaseisukord. Tegemist ootavad tööd oleks üsna kergesti võinud meil üle pea kasvada.

Kohtusime tuhandete Jehoova tunnistajatega, kes olid palju kannatanud ja kaotanud. Palvetasime koos nendega ja püüdsime neid lohutada. Siis hakkasime Jehoova abiga tööle. Mõnikord tunnen, nagu oleksin siinse kahe aastaga elanud kaks elu.

Ikka ja jälle, just siis kui mõtlesin, et olen füüsiliselt ja emotsionaalselt kokku varisemas, saabus uus grupp vabatahtlikke, mõned mitmeks kuuks, teised määramata ajaks. Töötamine koos nii suure hulga rõõmsate vabatahtlike abilistega, kelle hulgas on nii palju noori, on andnud mulle uut jõudu jätkata.

Sageli on Jehoova tulnud meile otseselt appi. Näiteks avastasime kohe alguses, et rohkem kui 1000-e meie usukaaslase maja peale on langenud puud. Puude kõrvaldamine on aga ohtlik töö ning meil polnud selle tarvis ei varustust ega inimesi. Niisiis palvetas meie komitee selle asja pärast. Juba järgmisel päeval pakkus meile abi üks vend oma veoauto ja vajaliku varustusega. Ühel teisel juhul vastati meie palvele kõigest 15 minuti pärast, ja veel ühel korral saabus varustus juba enne, kui olime jõudnud öelda „aamen”! Tõepoolest, Jehoova kuuleb palvet (Laul 65:3).

Uhke, et olen Jehoova tunnistaja

Matthew: Päev pärast Katrina rünnakut aitasin korraldada 15 tonni annetatud toidu, vee ja muu hädavajaliku transportimist laastatud piirkonda. Jehoova rahvas näitas tõesti oma heldekäelisust!

Et veelgi tõhusamalt abiks olla, kolisime koos naise Darlinega kannatada saanud piirkonnast kahetunnise sõiduteekonna kaugusele. Üks kohalik Jehoova tunnistaja pakkus meile osaajalist tööd, nii et saime suurema osa oma ajast ja energiast pühendada päästetöödele. Üks teine tunnistaja andis meile korteri, kus elada. Tunda end osana sellisest armastavast vennaskonnast täitis mu südame tänu ja uhkustundega, et olen Jehoova tunnistaja.

Ted: Peagi pärast orkaan Katrinat pakkusime naise Debbiega end vabatahtlikena appi. Paari päevaga leidsin ühe kasutatud 9-meetrise järelhaagise, mis oli piisavalt kerge, et meie veoauto suudaks seda vedada, ning mis maksis poole vähem kui tavaliselt ja oli meile taskukohane ja ühtlasi vastus meie palvetele. See järelhaagis on olnud meile koduks viimased kaks aastat.

Ühe tööpausi ajal müüsime maha oma maja ja enamuse asjadest, nii et olime vabad osalema lisatöödel New Orleansis, kus ma teenin projekti koordineerijana. Meie tegevuse kõrgpunktiks on olnud võimalus näha, kuidas Jehoova on oma teenijatele tõesti „kõige troosti Jumal”. Paljud ei kaotanud mitte ainult oma kodu ja kuningriigisaali, vaid evakueerimise tõttu terve koguduse ja territooriumi, kus nad enne head sõnumit kuulutasid. (2. Korintlastele 1:3.)

Nende usk puudutas meie südant

Justin: 2005. aasta oktoobris esitati vabatahtlikele kutse tulla appi päästetöödele Mehhiko lahe äärde. Andsime koos naise Tiffanyga kohe avaldused ja 2006. aasta veebruaris kutsuti meid katusetegemise meeskonda, mis tegutses Kenneri päästekomitee alluvuses New Orleansi lähedal.

Iga päev töötasime mõne maja kallal ja kohtusime kohalike Jehoova tunnistajatega, kelle usk Jumalasse ja kindel lootus tema peale puudutasid meie südant. Ning iga päev nägime jõulisi tõendeid selle kohta, kui rumal on loota ainelise vara peale. Rõõm selle üle, mida Jehoova on aidanud oma rahval korda saata, ja võimaluse üle aidata kaaskristlasi, on sõnulkirjeldamatu.

[Kast/pilt lk 18]

Päev päästekeskuses

Päästekeskuse köögimeeskonna jaoks algab päev varahommikul kell pool viis. Kella seitsmeks kogunevad kõik töötajad söögiruumi ja arutavad enne hommikusööki kümne minuti jooksul Piibli päevateksti. Arutelu juhataja võib ka tervitada uusi abilisi ja jutustada sellest, mida on viimaste päevadega korda saadetud.

Pärast tänupalvet on hommikusöök ja seejärel asuvad kõik tööle. Mõned jäävad keskusse, kas tööle kontoris, pesulas või köögis. Kokad valmistavad lõunasöögi, mis viiakse keskpäeval kõigile meeskondadele.

Esmaspäeva õhtuti kogunevad kõik päästetöötajad ühisele piibliuurimisele, kus arutatakse artiklit ajakirjast „Vahitorn” (Jehoova tunnistajate väljaanne). Sellised uurimised aitavad kõigil säilitada häid suhteid Jumalaga – mis omakorda aitab hoida rõõmu ja näha kogu tööd õiges valguses (Matteuse 4:4; 5:3).

[Kast lk 19]

„Mul oli teie inimestest vale arvamus”

Ühel naisel New Orleansis oli ukse peal silt „Ei soovi Jehoova tunnistajate külastust”. Siis ühel päeval hakkasid vabatahtlikud taastama orkaanist laastatud maja, mis paiknes üle tee otse tema maja vastas. Iga päev nägi naine, kui südamlikud ja sõbralikud need inimesed on. Uudishimu sai temast peagi võitu ja ta läks asja lähemalt uurima. Saades teada, et vabatahtlikud on Jehoova tunnistajad, ütles ta, et tema kirikust pole pärast orkaani mitte keegi talle isegi helistanud. „Päris selge, et mul oli teie inimestest vale arvamus,” ütles naine. Mis oli tulemus? Ta võttis sildi maha ja palus Jehoova tunnistajatel end külastada.

[Pilt lk 16, 17]

Robert ja Veronica

[Pilt lk 16, 17]

Frank ja Veronica

[Pilt lk 17]

Gregory ja Kathy

[Pilt lk 17]

Wendell ja Janine

[Pilt lk 18]

Matthew ja Darline

[Pilt lk 18]

Ted ja Debbie

[Pilt lk 18]

Justin ja Tiffany