Jumal aitas mul katsumused võita

Jutustab Vazir Asanov

Tõusin välkkiirelt voodist üles, sidusin Piibli vastu keha ja tõmbasin kähku riided selga. Enne kui ma aknast välja hüppasin, panin voodi peale mõned riided ja heitsin neile teki peale, et jätta muljet, nagu magaksin ma voodis edasi. Seejärel jooksin tulise valuga kuningriigisaali, ise samal ajal Jumalalt tuge paludes. Oli aasta 1991 ja mina 14-aastane.

SÜNDISIN kurdide perre praeguse Kasahstani ühes lõunapoolses linnas. Tollal oli Kasahstan üks 15-st Nõukogude Liidu vabariigist. Vanemad ja sugulased tahtsid minust kasvatada rahva juhti ja vabastajat. Minus tekkis nii suur viha kurdide vaenlaste vastu, et olin koguni valmis tapma, päästmaks omasid rõhumise alt.

1980. aastate lõpus hakkasime aga ema ja noorema vennaga koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Kuigi isa keelas meil kristlastega läbikäimise, jätkasin mina siiski uurimist. Kurdide seas on perepeale allumatus peaaegu mõeldamatu. Armastasin oma isa, kuid armastasin ka Piibli tõdesid, mida olin tundma õppinud.

Vastuseis kodus ja koolis

Kord nägi üks õpetaja minu koolikotis „Vahitorni” ja rääkis sellest mu vanematele. Isa sai maruvihaseks ja äigas mulle nii kõvasti, et mul hakkas ninast verd jooksma. „Kas sa ikka veel teed selle usuga tegemist?” karjus ta.

Pärast seda teatas isa, et ei pea mind enam oma pojaks. Kui valus oli küll seda kuulda! Samal ajal hakkasid ka paljud klassikaaslased mind vältima ning osa neist mõnitas mind lausa avalikult. Õpetajad panid mulle halvemaid hindeid ning pilkasid mind tundide ajal ja üritasid mulle oma ateistlikke vaateid peale suruda.

Hoolimata sellisest vastuseisust püüdsin ikkagi käia koosolekutel ja rääkida oma usust teistele. Mõne aja pärast sai isa teada, et käin ikka veel tunnistajatega läbi ja loen Piiblit. Ühel pühapäeval hakkasin otsima ettekäänet, et kodunt lahkuda ja koosolekule minna. Otsekohe kamandas isa mind voodisse. Ta ütles resoluutselt: „Tänasest alates tuleb sul igal pühapäeval sel kellaajal voodisse minna.” Ta ähvardas mind rängalt karistada, kui ma tema sõna ei kuula, ning olin veendunud, et ta ka mõtles, mida ütles.

Palusin pisarsilmil Jehoovat, tõelist Jumalat, et ta muudaks isa südame pehmemaks, kuid isa jäi kõigutamatuks. Mõtlesin iisraellaste viletsusele Egiptuses. Isa käitumine meenutas mulle vaaraod, kes ei lasknud  iisraellastel minna Jehoovat teenima (2. Moosese 5:1, 2).

Otsused

Ühel pühapäeval otsustasin siiski koosolekule minna. Mu süda tagus nagu vasar, kui lebasin oma voodis ja palvetasin vaikselt Jehoova poole. Kui vanemad mu tuppa tulid, tegin, nagu magaksin. „Voh, milline sõnakuulelik poeg mul on!” ütles isa uhkelt. Ta suudles mind ja nad lahkusid vaikselt. Palvetasin edasi.

Varsti pärast seda, kui vanemad olid mu toast ära läinud, tõusin voodist üles, nagu sissejuhatuses juba jutustasin, võtsin voodi alt kingad, pistsin need jalga ning hüppasin aknast välja. Kaks tundi koosolekul möödusid kiiresti. Mõtlesin, mis saab siis, kui koju jõuan. Ema oli küll hiljem märganud, et mind ei ole tegelikult voodis, kuid õnneks ei öelnud ta isale midagi. Ometi hoiatas ta mind, et järgmisel korral ta minu kodunt ärajooksmist isa eest enam ei varja.

1992. aastal ütlesin oma vanematele, et sõber on mind ühele tähtsale sündmusele kutsunud. Selleks eriliseks sündmuseks oli tegelikult Jehoova tunnistajate kokkutulek Tarazi linnas, umbes 100 kilomeetri kaugusel meie kodust Karataust. Seal pidin ma minema ristimisele, et näidata oma pühendumist Jehoovale. Küsisin emalt, kas võin aidast ämbritäie päevalilleseemneid võtta. Röstisin need ära ja müüsin turul maha. Nii sain kokkutulekule sõiduks raha.

Kui ma koju tagasi jõudsin, küsis isa, kas mul läks sõbra juures hästi. Ütlesin, et läks küll. Tundsin, et Jehoova aitas mind, sest isa ei pärinud minu käimise kohta rohkem midagi. Mulle meeldisid väga sõnad tekstis Õpetussõnad 3:5, 6: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!”

Kaugenen Jehoovast

Pärast ristimist isa vastuseis siiski ei lõppenud. Niipea kui ta sai teada, et olen tunnistajatega koos olnud, peksis ta mind julmalt, ja seda ka teiste juuresolekul. Iga päev alandati mind ja sunniti usust loobuma. Nutsin tihti. Tol ajal Kasahstan iseseisvus ning mu vanemad ja sugulased veensid mind poliitilise karjääri peale mõtlema hakkama. Nad kartsid, et lasen oma võimaluse käest.

Minu vanemast vennast oli saanud tuntud sportlane ning isa tõi teda mulle tihti eeskujuks. Niisiis hakkasin ka mina 1994. aasta lõpus spordiga tegelema. Kuna mul oli selleks füüsilisi eeldusi, sain peagi auhindu ja tunnustust jalgpallis ning võimlemises. Asusin ka juurat õppima, et võiksin tulevikus kaitsta kurdide õigusi. Huvitusin koguni poliitikast ning mõtlesin rajada noorte kurdide partei. Nüüd oli isa minuga rohkem kui rahul.

„Sina võitsid, isa”

Olin Jehoovast kaugenenud, ma ei lugenud enam Piiblit ega käinud Jehoova tunnistajate koosolekutel. Rahustasin end mõttega, et kui vanemaks saan, hakkan Jehoovat uuesti teenima. Kord küsis isa, kas käin ikka veel Jehoova tunnistajatega läbi. „Ei. Sina võitsid, isa,” vastasin talle. „Oled sa nüüd rahul?” Seda kuuldes oli isa muidugi ülimalt õnnelik. „Vot see on minu poeg!” ütles ta uhkelt.

Kaks aastat ei käinud ma kordagi koosolekutel, kuigi mõnikord oleksin tahtnud  minna. Mind takistas piinlikkustunne. Arvasin, et koguduseliikmed ei mõista mu olukorda.

Samal ajal olin aga veendunud, et Jehoova teenimisest pole midagi paremat. Ütlesin endale tihti, et kõigele vaatamata armastan ma Jehoovat endiselt. Siis hakkas isa mulle peale käima, et läheksin ülikooli. Lasin end pehmeks rääkida ning lubasin talle isegi, et lõpetan kooli kiituskirjaga. Oma südames aga lootsin, et niipea kui sõidan Almatõsse ülikooli, otsin üles Jehoova tunnistajad.

Elu läheb õigetesse rööbastesse

Vaid veidi aega pärast ülikooli astumist kohtusin Almatõ tänaval kahe Jehoova tunnistajaga, kes olid parasjagu kuulutamas. Nad pöördusid minu poole ja küsisid: „Kes teie arvates valitseb praegu maailma?”

„Kurat-Saatan, Jehoova ja kogu inimkonna vaenlane,” vastasin mina. (2. Korintlastele 4:3, 4.) Selgitasin, et olen ristitud Jehoova tunnistaja, kuid koguduse tegevusest kõrvale jäänud.

1996. aasta lõpus asusin taas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Pärast mitut uurimist tundsin iga rakuga, et tahan Jehoovat edasi teenida, ning hakkasin kõigist koguduse tegevustest täielikult osa võtma. 1997. aasta septembris sai minust pioneer ehk täisajaline kuulutaja.

Aasta pärast sõitis isa mulle külla. Jooksin talle vastu ja me embasime üksteist. Ta palus minult andestust kõige selle eest, kuidas ta mind kohelnud oli. Ta ütles, et mõistis valesti nii mind kui ka minu usku. „Isa, ma armastan sind väga,” ütlesin talle.

Kui õnnelik ma küll olin, kui isa võttis minult piiblilist kirjandust ja palus endale ka Piiblit, et see kaanest kaaneni läbi lugeda! Järgmisel aastal tuli ta taas mulle külla, seekord koos emaga. Kui eri rahvustest tunnistajad tulid neid kuningriigisaalis tervitama ja nendega tutvuma, jättis see isale sügava mulje, ning temast sai meie kirjanduse innukas lugeja.

Kuhjaga õnnistusi

2001. aasta septembris abiellusin ma imetoreda vene tüdruku Jelenaga. Tema käis ristimisel 1997. aastal ning alustas täisajalist teenistust 2003. aasta mais. Olime mõlemad väga rõõmsad, kui kuulsime, et mu vanemad on hakanud Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ning usuteel esimesi samme tegema. Tegelikult ei suutnud ma seda uskuda enne, kui kuulsin seda isa enda suust. Ta ütles mulle telefoni teel, et Jehoova on ainus tõeline Jumal.

Olen väga õnnelik, et saan siin Almatõs uurida Piiblit inimestega, kes on pärit eri paigust, näiteks Hiinast, Iraanist, Pakistanist, Süüriast ja Türgist. Hiljaaegu soovis üks Iraani preester hakata minuga Piiblit uurima oma emakeeles, pärsia keeles. Ühele endisele kindralile, kes oli tulnud Afganistanist, avaldas sügavat muljet see, mida ta Jehoova kohta teada sai. Samuti oli mul rõõm uurida Piiblit ühe Süüriast pärit mehega oma emakeeles ning ka kasahhide ja venelastega, kelle keelt ma olin samuti lapsepõlves õppinud.

Teenime Jelenaga kasahhikeelses koguduses Almatõs, kus on üle 35 Jehoova tunnistajate koguduse. Eelmisel aastal kutsuti meid Jelenaga ajutiselt tööle hiljuti valminud Jehoova tunnistajate harubüroosse, mis asub Almatõ lähedal.

Lapsepõlves õpetati mind vihkama, Jehoova on aga õpetanud mind armastama. Olen veendunud, et me ei peaks kunagi laskma end Jehoovast eemale viia, isegi kui meid mõjutavad sugulased ja sõbrad, kes soovivad meile enda arvates siiralt head (Galaatlastele 6:9). Olen nüüd rõõmus, et meil on abikaasaga Issanda töös palju teha (1. Korintlastele 15:58).

[Väljavõte lk 13]

Ema hoiatas mind, et järgmisel korral ta minu kodunt ärajooksmist isa eest enam ei varja

 [Pilt lk 15]

Kuningriigisaal Karataus, kus käisin teismelisena

[Pilt lk 15]

Minu vanemad, kes meie töösse nüüd hästi suhtuvad

[Pilt lk 15]

Meie pulmapäeval

[Pilt lk 15]

Jelenaga Almatõ lähedal uues harubüroos