Piibli seisukoht

Kas austavaid tiitleid on kohane kasutada?

ESIMESE sajandi kristlased puutusid oma igapäevatoiminguid tehes ja Jumala Kuningriigi head sõnumit kuulutades kokku paljude valitsusametnikega, kellest mõned olid alluvad, teised kõrged ametnikud. Omavahel ei kasutanud Jeesuse järelkäijad mingeid positsiooni või staatust näitavaid tiitleid. Võimulolijate poole oli aga tol ajal tavaks pöörduda aunimetustega. Rooma keisrit kõnetati näiteks tiitliga „Tema Majesteet” (Apostlite teod 25:21, P 1997).

Kuidas pöördusid Jeesuse jüngrid valitsusametnike poole? Kuidas peaksime meie seda tegema?

Austus ei tähenda heakskiitu

Apostel Paulus andis kaasusklikele nõu: „Tasuge kõigile, mis teie kohus on: ... au, kellele au tuleb anda!” (Roomlastele 13:7.) See tähendas ka, et ametnike poole pöördudes tuli kasutada nende aunimetusi. Tänapäeval võib kõrgetel ametnikel olla selliseid viisakustiitleid nagu ekstsellents või majesteet. Kuid võib tekkida küsimus: „Kuidas ma saan pöörduda niimoodi inimese poole, kui ma pole kindel, kas tema eluviis on ikka austust väärt?”

Paljud ametnikud täidavad oma kohuseid hoolikalt, kuigi mitte kõik ei ärata usaldust. Sellegipoolest õhutab Piibel meid kuningatele ja valitsejatele „Issanda pärast” alluma (1. Peetruse 2:13, 14). Seega, kui tunnustame võimupositsiooni, mis on ametnikul Jumala loal, väljendame lugupidamist ja kohast austust (Roomlastele 13:1).

Ametniku eluviis ei puutu siinkohal asjasse. Sellest ei sõltu, kas ta väärib austust. Ametniku kõnetamine tiitliga ei tähenda tema eluviisi vaikivat heakskiitmist. Seda näitab üks episood apostel Pauluse elust.

Paulus kasutas tiitleid

Apostel Paulus arreteeriti Jeruusalemmas valesüüdistuste alusel ja viidi Juuda maavalitseja Feeliksi ette. Feeliks polnud kaugeltki mingi eeskujulik valitsusametnik. Rooma  ajaloolane Tacitus kirjutas, et Feeliks „võis enda arvates teha karistamatult mis tahes kurja”. Ta oli rohkem huvitatud altkäemaksust kui õiguse jalule seadmisest. Kuid Paulus oli oma kaheaastase vahi all olemise ajal maavalitseja vastu lugupidav ning need kaks meest vahetasid sageli mõtteid – Feeliks lootuses altkäemaksu saada, mida ei juhtunud, ning Paulus kasutas seda võimalust kuulutamiseks (Apostlite teod 24:26).

Festus, kes sai pärast Feeliksit uueks maavalitsejaks, tutvus Pauluse juhtumiga Kaisareas. Et võita juudi usujuhtide poolehoidu, soovitas Festus, et Pauluse üle mõistetaks kohut Jeruusalemmas. Kuid Paulus teadis, et seal poleks tal loota õiglast kohtumõistmist, seepärast kasutas ta ära oma Rooma kodakondsust ning ütles: „Mina nõuan keisri kohut!” (Apostlite teod 25:11).

Festus ei teadnud, kuidas Pauluse vastu esitatud süüdistusi keisrile selgitada. Abi tuli aga siis, kui kuningas Agrippa II tegi Festuse juurde viisakusvisiidi ja tundis ise selle juhtumi vastu huvi. Järgmisel päeval saadeti kuningas suurte auavalduste ning sõjaväepealike ja kohalike ülikute saatel kohtusaali (Apostlite teod 25:13–23).

Kui Paulusele anti sõna, kasutas ta oma pöördumises tiitlit „kuningas” ning tunnustas Agrippa asjatundlikkust juutide tavades ja vaidlustes (Apostlite teod 26:2, 3). Agrippa skandaalsed, verepilastuslikud suhted oma õega oli laialdaselt teada. Seega Paulus kindlasti teadis Agrippa halvast mainest, mille põhjuseks oli tema kõlvatu elu, kuid osutas sellegipoolest tema vastu kuningale väärilist austust.

Pauluse kaitsekõne ajal hüüdis Festus: „Paulus, sa jampsid!” Paulus ei lasknud end provotseerida, vaid vastas vaoshoitult, pöördudes maavalitseja poole tiitliga „Teie ekstsellents” (UM) (Apostlite teod 26:24, 25). Paulus osutas Festusele tema positsioonikohast austust. Need näited tõstatavad aga küsimuse: kas austuse osutamisel on ka mingid piirid?

Suhteline austus

Valitsuse võim on suhteline, nagu näitab Roomlastele 13:1: „Olemasolevad võimud on oma suhtelistel positsioonidel Jumala seatuina” (UM). Seepärast on ka valitsuse esindajatele osutatav austus suhteline. Jeesus seadis piiri, missugust austust tuleks teistele osutada, öeldes oma jüngritele: „Ärge laske endid hüüda rabiks, sest üks on teie õpetaja; aga teie kõik olete vennad. Ja ärge te kutsuge kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa, kes on taevas. Ja ärge te laske ka endid kutsuda juhatajaks, sest üks on teie juhataja – Kristus!” (Matteuse 23:8–10).

Religioossete ja ilmalike tiitlite erinevus seab piiri, millal on sobiv osutada kohast austust. Kui ametnikel on religioosse iseloomuga tiitleid, siis Pauluse nõuanne osutada neile austust ei tähenda selliste aunimede kasutamist. Pühakirja nõuandeid järgiv inimene kohtleb neid ametnikke lugupidavalt, kuid tema Piibli põhjal õpetatud südametunnistus ei lase tal kasutada nende religioosseid tiitleid, sest ta peab maksma „Jumalale, mis kuulub Jumalale” (Matteuse 22:21).

KAS SA OLED MÕELNUD?

▪ Kuidas Jeesuse järelkäijad suhtusid võimulolijatesse? (Roomlastele 13:7)

▪ Kas apostel Paulus kasutas valitsusametnike poole pöördudes austavaid tiitleid? (Roomlastele 13:7)

▪ Missuguseid tiitleid ei kiitnud Jeesus heaks? (Matteuse 23:8–10)

[Pilt lk 20, 21]

Kuidas pöördus Paulus Agrippa poole?