Elav planeet
Elav planeet
MEIE koduplaneedilt võib leida tohutul hulgal mitmesuguseid elusorganisme, ehk isegi miljoneid liike. Paljud neist mullas, õhus ja vees elavatest olenditest on liiga tillukesed, et neid võiks näha palja silmaga. Näiteks on vaid ühest grammist mullast leitud koguni 10 000 liiki baktereid, rääkimata sellest, kui palju neid seal kokku on. Mõningaid baktereid on avastatud koguni kolme kilomeetri sügavuselt maapõuest.
Ka atmosfäär kihab elust. Taevalaotuses ei lenda üksnes linde, nahkhiiri ja putukaid, vaid hõljub sõltuvalt aastaajast ka õietolmu, eoseid ning mõnes paigas ka tuhandeid eri liiki mikroorganisme. „Niisiis on mikroorganismide mitmekesisus õhus sama suur kui pinnaseski,” ütleb ajakiri „Scientific American”.
See, milliseid eluvorme leidub ookeanides, jääb aga suures osas saladuseks, sest ookeanisügavuste uurimiseks läheb teadlastel enamasti tarvis kallist varustust. Isegi korallriffides, mis on suhteliselt ligipääsetavad ja hästi uuritud, võib veel praegugi olla avastamata miljoneid liike.
Kindel on aga see, et planeet Maal on nii palju elu, et siinsed organismid mõjutavad lausa planeedi keemilist koostist, eriti biosfääri koostist, kus eksisteerib elu. Näiteks aitab kaltsiumkarbonaat, mida sisaldavad merekarbid ja korallid, stabiliseerida merede keemilist koostist „enam-vähem samamoodi nagu hapet neutraliseeriv aine meie maos”, ütleb USA Ookeani ja Atmosfääri Administratsiooni teadaanne. Taimed ja fütoplankton ehk järvede ja ookeanide pinnakihis elavad ainuraksed vetikad aitavad reguleerida süsinikdioksiidi ning hapniku taset vees ja õhus. Mullas aga lagundavad bakterid ja seened orgaanilisi ühendeid taimedele omastatavateks anorgaanilisteks aineteks. Jah, Maad on täiesti kohaselt nimetatud elavaks planeediks.
Ometi ei saaks maa peal olla elu, kui ei eksisteeriks teatud ülitäpseid tingimusi, millest mõnda hakati täielikult mõistma alles 20. sajandil. Nende hulka kuuluvad:
1. maakera paiknemine just õiges kohas Linnutee galaktikas ja Päikesesüsteemis, samuti planeedi orbiit, kalle, pöörlemiskiirus ja kuu;
2. magnetväli ja atmosfäär, mis pakuvad maakerale kahekordset kaitset;
3. veerohkus;
4. aineringed, tänu millele tekib uut elusainet ja mis puhastavad biosfääri.
Kui loed järgmisi lehekülgi, siis mõtle, kas kõik need tingimused tekkisid tõesti juhuslikult või on need hoopis tõendiks otstarbekast kavandatusest. Juhul, kui oled teise variandi poolt, siis mis oli Looja eesmärk maad luues? Sellele küsimusele vastab sarja viimane artikkel.
[Kast lk 3]
„ME EI TOHI ISEGI KAALUDA VÕIMALUST, ET JUMAL ON OLEMAS”
Kuigi kogu elusmaailm on kavandatud liiga hästi, et tulla olemasollu mõistusliku sekkumiseta, keelduvad paljud teadlased Loojasse uskumast. See ei tähenda, et teadus kuidagimoodi sunniks „omaks võtma materialistlikku käsitust” maailma tekke kohta, sõnab evolutsionist Richard Lewontin. Ta ütleb, et pigem hoiavad teadlased sellisest käsitusest kinni sellepärast, et nad on juba otsustanud seda uskuda ning leida stsenaarium, mis teeks materialismist sobiva selgituse maailma tekkimise kohta. „Sellist materialistlikku käsitust peetakse ainuvõimalikuks,” lisab ta, rääkides teadlaste eest üldiselt, „sest me ei tohi isegi kaaluda võimalust, et jumal on olemas.”
Kas selline dogmatism on tark, kui mõelda tohutule tõendite hulgale, mis viitavad Looja olemasolule? Mida arvad sina? (Roomlastele 1:20.)