Kas vahetegemine vaimulike ja ilmikute vahel on õigustatud?
Piibli seisukoht
Kas vahetegemine vaimulike ja ilmikute vahel on õigustatud?
Isa, Kõige Püham Isa, rabi, Tema Eminents, Tema Ekstsellents, Tema Pühadus, Tema Ülim Pühadus. Need on mõned tiitleist, mida kannavad eri uskude vaimulikud. Kuna vaimulikke ja ilmikuid eristavad paljud religioonid, tekib küsimus, kas Jumal kiidab selle heaks. Kas see on tema korraldus või inimeste traditsioon?
„UUS TESTAMENT ei erista vaimulikke ja ilmikuid, samuti pole teada, et apostlid oleksid seda teinud,” kirjutas teoloogiaprofessor Cletus Wessels. „Encyclopedia of Christianity” ütleb: „Vahetegemine vaimulike kui ametikandjate ja ilmikute kui ülejäänute vahel kujunes vähehaaval ... Kiriku lihtliikmetesse hakati suhtuma kui harimatusse rahvamassi.” Niisugune eristus tuli selgelt esile kolmandal sajandil, see on rohkem kui kakssada aasta pärast Jeesus Kristuse eluaega.
Kas on aga vaimulike ja ilmikute eristamine tingimata vale, isegi kui see ei põhine Jeesuse apostlite ega teiste varakristlaste eeskujul? Piibli järgi on vastus jah. Vaadelgem, miks.
„Teie kõik olete vennad”
Jumala Sõna ütleb, et kõik kristlased on Jumala teenijad ning et keegi pole teistest tähtsam või tähtsusetum (2. Korintlastele 3:5, 6). Religiooniuurija Alexandre Faivre’i sõnul panid varakristlased „suurt rõhku sellele, et nende hulgas ei oleks klassivahesid”. Klassierinevuste puudumine on kooskõlas Jeesuse sõnadega oma järelkäijatele: „Teie kõik olete vennad” (Matteuse 23:8).
Muidugi olid kogudustes vaimselt küpsed mehed, kes teenisid ülevaatajatena, tehes muu hulgas karjase- ja õpetajatööd (Apostlite teod 20:28). Kuid nad polnud palgalised vaimulikud. Enamjaolt olid nad tavalised tööinimesed – abielumehed ja isad. Pealegi ei saanud nad ülevaatajatööks vajalikku väljaõpet mitte ususeminarides õppides, vaid uurides hoolega Jumala Sõna ja arendades omadusi, mida Jumal ootab. Muu hulgas tuleb ülevaatajal olla „kaine, mõistlik, viisakas, külalislahke, osav õpetama; ... leebe, rahunõudja, mitte rahaahne, vaid kes oma maja hästi valitseb” (1. Timoteosele 3:1–7).
Miks on tark järgida Piiblit
Piiblis on öeldud, et me ei tohiks minna „üle selle, mis on kirjutatud” (1. Korintlastele 4:6). Kui seda jumalikku juhtnööri eiratakse, toob see paratamatult kaasa vaimset kahju. See kehtib ka vaimulike ja ilmikute eristamise kohta. Miks võib nii väita? Mõelgem järgmisele kuuele punktile.
1. Kui vaimulikkond moodustab omaette klassi, edastab see sõnumi, et Jumala teenija saab olla ainult erilise kutsumusega inimene. Piibel seevastu ütleb, et kõik tõsikristlased peaksid teenima Jumalat ja kiitma tema nime (Roomlastele 10:9, 10). Mis puutub koguduse teenimisse, siis innustab Piibel kõiki kristlikke mehi pürgima ülevaatajaameti poole, ning seda Jehoova tunnistajad ka teevad (1. Timoteosele 3:1).
2. Vahetegemine vaimulikkonna ja ilmikute vahel tõstab vaimulikud teistest kõrgemale, Luuka 9:48, meie kursiiv). Olles ise alandliku meelega, õpetas Jeesus oma jüngreidki, et nad ei võtaks endale religioosseid tiitleid (Matteuse 23:8–12).
mille tõestuseks on nende kõlavad tiitlid. Jeesus seevastu ütles: „Kes teist kõigist on vähem, see on suur!” (3. Palgalised vaimulikud, eriti kui neil on priiskav elustiil, võivad panna kirikuskäijate peale raske rahalise koorma. Kristlikud ülevaatajad aga teenivad endale leiba tavalise palgatööga, olles nii kõigile koguduseliikmetele heaks eeskujuks (Apostlite teod 18:1–3; 20:33, 34; 2. Tessalooniklastele 3:7–10). *
4. Kui vaimulik sõltub rahaliselt ilmikutest, võib tal tekkida kiusatus lahjendada Piibli sõnumit, et olla kirikuskäijatele meele järele. Õigupoolest on Piiblis just seda ette kuulutatud: „Tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järgi, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad” (2. Timoteosele 4:3).
5. Vahetegemise tõttu vaimulike ja ilmikute vahel võivad viimased jätta kõik usuküsimused vaimulikkonna hooleks, arvates, et neile piisab sellest, kui nad iga nädal jumalateenistusel käivad. Tegelikult aga peavad kõik kristlased omaenda vaimsuse eest hoolt kandma ja hoolega Piiblit uurima (Matteuse 4:4; 5:3).
6. Kui ilmikud ei tunne Piiblit, võivad vaimulikud neid kergesti eksitada või koguni ära kasutada. Ajaloost on teada palju selliseid näited (Apostlite teod 20:29, 30). *
Jehoova tunnistajad püüavad järgida täpselt Piiblis näidatud eeskuju ja sellepärast ei ole neil mitte vaimulikkonda, vaid vaimselt pädevad karjased ja õpetajad, kes teenivad Jumala rahvast tasuta ja vabatahtlikult. Sa võid selles veenduda, kui külastad oma kodukandi kuningriigisaali.
[Allmärkused]
^ lõik 13 Aeg-ajalt mõned esimese sajandi reisivad ülevaatajad ’elasid evangeeliumist’, võttes vastu külalislahkust ja annetusi, mida neile siiralt pakuti (1. Korintlastele 9:14).
^ lõik 16 Näiteks indulgentside müümine, katoliiklik inkvisitsioon ning isegi Piiblite põletamine vaimulike poolt, kes tahtsid Jumala Sõna lihtrahva eest varjata. (Vaata „Ärgake!” kaasajakirja „Vahitorn”, 15. november 2002, lk 27.)
KAS SA OLED MÕELNUD?
▪ Kuidas peaksid kõik Jumala rahva liikmed üksühte suhtuma? (Matteuse 23:8)
▪ Millistele nõuetele peavad kristlikud mehed vastama, et olla pädevad teenima koguduse ülevaatajatena? (1. Timoteosele 3:1–7)
▪ Miks ei ole jagunemisel vaimulikeks ja ilmikuteks Jumala õnnistust? (1. Korintlastele 4:6)
[Väljavõte lk 23]
Erinevalt vaimulikest ei pidanud Jeesus end teistest tähtsamaks