Sammas vee kohal

▪ Kas sa oled kunagi vesipüksi näinud? Üks vesipüks tekkis näiteks 2005. aasta 25. detsembril Tahiti saare lähedal. Pikk lehterjas õhu- ja veekeeris liikus mere ning taeva vahel umbes pool tundi, muutus siis aeglaselt heledaks ja kadus.

Põhja-Ameerikas kutsutakse vesipükse mõnikord ka vee kohal olevateks tornaadodeks, kuid nende jõud pole tavaliselt nii suur kui tornaadodel. Vesipüksid kestavad harilikult ligikaudu kümme minutit, kuigi vahel ka terve tunni. Kuna vesipüksid moodustuvad vee kohal, siis üldiselt avastatakse need juhuslikult ja seepärast on meteoroloogidel raske seda nähtust täielikult mõista. Teadaannete kohaselt teevad vesipüksid samasugust kõva mürinat nagu kaubarongid.

Kui üks muistsel ajal elanud Piibli laulude kirjutaja kirjeldas oma hingelist rahutust, ütles ta: „Sügavus hüüab sügavusele sinu koskede kohisemises” (Laul 42:8). Mõned sõnaraamatud pakuvad „koseks” tõlgitud heebrea sõna vasteks ka „vesipüksi”. Kui laulukirjutaja pidas tõesti just vesipüksi silmas, kirjeldab see ilmekalt tema tundeid. Laulik ütles, et tema hing on „nii rõhutud” ja „nii rahutu” ta sees. Ometi sai ta Jumalalt lohutust. „Oota Jumalat,” ütles ta oma hingele, „sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!” (Laul 42:12.)

Nii nagu laulik, võime ka meie mõnikord tunda, et hädad tabavad meid kui keeristormid. Kui aga ootame Jumalat, võime kindlalt loota tema päästele.