Sain parema elusihi

Jutustab Plamen Kostadinov

ÄRKASIN, kui käes oli peaaegu südapäev. Põrandal vedelesid tühjad pudelid ning pilgeni täis tuhatoosid lehkasid sigaretituhast. Öise pidutsemise eufooriast polnud enam raasugi järel. Olin rusutud ja tundsin end üksildasemana kui eales varem. Kõik tundus mõttetuna. Räägin nüüd sellest, kuidas ma säärasesse olukorda sattusin.

14-aastaselt olin otsustanud saada kunstnikuks. Oli 1980. aasta suvi. Isa teatas mulle, et olen saanud sisse Bulgaaria Trojani linna kunstikolledžisse. Muidugi tegi see mind õnnelikuks. Sama aasta sügisel kolisingi kodulinnast Lovečist Trojani.

Mul oli hea meel, et vanemate silma alt ära sain ja olen ise enda peremees. Hakkasin suitsetama ja aeg-ajalt sai ka kolledžikaaslastega pudelipõhja vaadatud. Kuna suitsetamine ja joomine olid koolis keelatud, tegi see asja veelgi põnevamaks.

Minu kirg kunsti vastu kasvas üha. Olin joonistamises andekas ja minu kuulsusejanu muutus aina tugevamaks. Lõpetanud Trojani kolledži viienda kursuse, tahtsin jätkata haridusteed Sofia kunstiakadeemias. See oli üks prestiižikamaid Bulgaaria õppeasutusi. 1988. aastal saingi kaheksa õnneliku hulgas kunstiakadeemiasse sisse. Olin mõistagi enda üle uhke. Ühel päeval vaatasin end peeglist ja laususin võidutsevalt: „Nii, Plamen, nüüd pole enam kahtlustki, et sinust kuulus kunstnik saab.”

Minu vana isiksus

Hakkasin käima mustas ning lasin juustel ja habemel kasvada. See oli ju kunstniku jaoks lausa kohustuslik. Võtsin omaks boheemlasliku elustiili, mis tähendas, et üürisin kunstnike linnaosas korteri ning lasin kodus korralagedusel üle pea kasvada. Võtsin endale väikse koera ja kassi kolme pojaga. Ka raha pillamine kuulus minu elustiili juurde.

Mu kunstikirg aina kasvas ja kasvas. Olin kogu aeg oma molberti taga. Maalisin abstraktseid asju, mis kujutasid minu fantaasiamaailma. Maalisin isegi oma kodu seintele. Arvasin, et see on mu hiilgava karjääri algus.

Minu elustiili lahutamatu osa oli ka sage õpingukaaslastega pidutsemine. Istusime tihti minu juures. Kuulasime koos muusikat ja purjutasime, seda isegi eksamiteks valmistudes. Meie filosoofilised vestlused keskendusid muusikale, kunstile ja elu mõttele. Rääkisime alailma üleloomulikest jõududest ja tulnukatest. Need keskustelud toitsid mu kujutlusvõimet, andes mulle maalimiseks uusi ideid. Tahtsin sellist eufooriat kauem kogeda, kuid see kestis üksnes nii kaua, kui olin alkoholi mõju all. Järgmiseks  päevaks polnud mu vaimustuspuhangust tavaliselt enam jälgegi järel.

Niisugused olid kümmekond aastat minu elust. Lõpuks tundsin tülpimust. Hoolimata rõõmsatest värvidest, mida kasutasin oma maalidel, võtsid mu enda sees üha enam võimust sünged toonid. Üksindus hoidis mind oma raudses haardes. Unistused kuulsusest hakkasid kuhtuma. Olin masenduses ega teadnud, mida eluga ette võtta. Jah, sedasama hetke kirjeldasingi oma loo alguses.

Tõde päästab mu

1990. aastal otsustasin saata oma tööd Lovečisse näitusele. Küsisin ka Lovečist pärit Janitalt, kes samuti Sofia kunstiakadeemias õppis, kas ta tahaks sellel näitusel osaleda. Pärast näitust läksime Janitaga lähedalasuvasse restorani seda tähistama. Vestluse käigus jutustas ta mulle, mida oli Jehoova tunnistajate kaudu Piiblist teada saanud, näiteks Piiblis ennustatud uuest maailmast. See tundus huvitav.

Janita jätkas Sofias Piibli uurimist ning tõi mulle aeg-ajalt usukirjandust. Ma ei unusta iial, millist vaimustust tekitas minus brošüür „Vaata, ma teen kõik uueks!” ja kuidas lugesin paari päevaga läbi raamatu „Sa võid elada igavesti paradiisis maa peal” *. Mul polnud raske uskuda Jumala eksistentsi ning ma ei mallanud oodata, et teada saada, kuidas palvetada. Mäletan oma esimest palvet. Laskunud põlvili, rääkisin Jehoovale siiralt oma muredest. Olin täiesti veendunud, et ta kuulab mind. Varem võidutsenud üksindus hakkas pisitasa andma maad sisemisele rõõmule ja rahule.

Janita tutvustas mulle Sofias Jehoova tunnistajatest abielupaari. Nad tegid ettepaneku hakata koos Piiblit uurima ning kutsusid mind koosolekutele. Mul on meeles, kuidas ma 1991. aasta juunis esimest korda koosolekule läksin. Jõudnud kaks tundi varem kohale, tegin väikeses pargis aega parajaks. Olin närvis. Tundsin end ebamugavalt ja mu peas keerlesid kahtlused. Kas nad ikka võtavad mind hästi vastu? Minu üllatuseks tervitasid kõik mind hoolimata mu boheemlaslikust välimusest sõbralikult. Hakkasin regulaarselt koosolekutel käima ning kaks korda nädalas uuriti minuga Piiblit.

Olin vaimustuses, kui sain endale päris esimese oma Piibli. Mitte kunagi varem polnud ma lugenud midagi nii vapustavat, kui seda on mäejutluse tarkusesõnad. Mida aeg edasi, seda enam kogesin, kuidas Jumala Sõna võib inimest muuta, nagu kirjakoht Efeslastele 4:23 ütleb: „Teil tuleb hoopis uuendada oma meelt mõjutavat jõudu.” Loobusin suitsetamisest ja muutsin oma välimust. Muutus oli sedavõrd totaalne, et mu oma isagi ei tundnud mind ära, kui mulle Loveči rongijaama vastu tuli, ning jalutas must mööda.

Hakkasin ühtäkki nägema ka seda, milline on mu kodu. Missugune korralagedus! Millised hirmsad seinamaalingud! Ja see sigaretihais! See kõik ei inspireerinud mind enam grammigi. Tundsin vastupandamatut vajadust kodu puhtaks rookida. Värvisin seinad valge värviga üle, jättes värvikihi alla ka kolmesilmse tulnuka.

 On vist tarbetu öelda, et sõbrad keerasid mulle peagi selja. Kuid ma sain endale kristlaste seast palju uusi kaaslasi, kes on mu kallid sõbrad tänase päevani. Tänu niisugusele heale seltskonnale tegin õigel teel tublisti edusamme. 1992. aasta 22. märtsil lasin end ristida Bulgaaria esimesel Jehoova tunnistajate kokkutulekul Plovdivis.

Pöördun tagasi Lovečisse

Kuigi teadsin, et kunstnikul pole kerge väikelinnas elatist teenida, otsustasin pärast akadeemia lõpetamist Lovečisse tagasi kolida. Mõistsin, et mul poleks üldsegi kerge edukas kunstnik olla ja samal ajal Jumala kuningriiki esikohal hoida. Niisiis tegin oma elusihtides muudatusi ning otsustasin saada vabatahtlikuks piibliõpetajaks. Samal ajal kui mina veel kunstiakadeemias õppisin, õpetas Janita, kes oli lõpetanud kooli kolm aastat enne mind, Lovečis juba agaralt Piiblit. Ta oli selles linnas tegelikult ainus Jehoova tunnistaja.

Siis, kui mina Lovečisse tagasi kolisin, uuris Jehoova tunnistajatega Piiblit juba väike grupp inimesi. Tundsin tohutut rõõmu majast majja kuulutamisest ja sellest, et sain rääkida inimestele tulevikulootusest, mille olin leidnud. Otsustasin hakata tegema seda tööd täisajaliselt.

Muidugi ei jäänud ka raskused tulemata. 1994. aastal tühistati Jehoova tunnistajate kui usuorganisatsiooni registratsioon ning meie vastu algatati meedias suur laimukampaania. * Tunnistajaid kutsuti sageli välja politseijaoskonda ning meie kirjandust konfiskeeriti. Noil rasketel aegadel ei saanud me koosolekuid avalikult pidada. Ometi oli meil võimalik tulla korrapäraselt kokku Janita kodumaja 12-ruutmeetrises kõrvalhoones. Kord õnnestus meil sellesse tillukesse ruumi mahutada koguni 42 inimest. Et mitte segada naabreid, panime kuningriigi laulude laulmise ajaks aknad kinni. Mõnikord, kui väljas oli palav, läks sees lämbeks. Meie olime aga kõigele vaatamata õnnelikud, et saime koos olla.

Jehoova õnnistused

Imetlesin seda, millise innuga Janita Jehoovat teenib. Armusime üksteisesse. Ja 1996. aasta 11. mail sai Janita minu naiseks. Kuigi oleme isiksustena erinevad, täiendame üksteist suurepäraselt. Ta on minu kõige lähedasem sõber ja kaaslane. Olen Jehoovale tänulik, et ta on andnud mulle naise, kes on „palju enam väärt kui pärlid!” (Õpetussõnad 31:10).

Mõned mu endised sõbrad on kunstnikuna karjääri teinud, millest ma ka ise varem unistasin. Siiski olen õnnelik, et otsustasin teistsuguse elu kasuks. Olen aidanud paljudel inimestel leida elueesmärgi ning nüüd on nad minu vaimsed vennad ja õed. Igasugune kuulsus ja tunnustus, mida oleksin võinud kunstnikuna kogeda, ei ole võrreldavgi õnnistustega, mida saan Jehoovat teenides. Olen õnnelik, et tunnen nüüd lähedalt suurimat Kunstnikku Jehoova Jumalat.

[Allmärkused]

[Pilt lk 12]

Koos naise Janitaga