Jean Crespini „Märtrite raamat”

AASTAL 1546 mõisteti Prantsusmaal Meaux’s ketserluses süüdi 14 meest ja anti käsk nad elusalt põletada. Mis oli nende meeste kuritegu? Nad olid saanud kokku eramajades, et palvetada, laulda Jumalale ülistuslaule ja tähistada Issanda õhtusöömaaega, ning nad olid avalikult teatanud, et ei nõustu mitte ilmaski „paavstliku ebajumalateenistusega”.

Hukkamispäeval päris roomakatoliku õpetaja François Picard süüdimõistetud meestelt aru nende uskumuste kohta Issanda õhtusöömaaja küsimuses. Vastuseks pärisid mehed temalt aru katoliku transsubstantsiatsiooni õpetuse kohta, mis väidab, et leib ja vein, mida Issanda õhtusöömaaja tähistamisel kasutatakse, muutuvad imeväel Jeesuse ihuks ja vereks. „Kas leib on liha maitsega?” pärisid süüdimõistetud. „Või kas vein on vere maitsega?”

Kuigi Picard ei osanud seepeale midagi tarka kosta, seoti 14 meest posti külge ja põletati elusalt. Need, kellel keel ei olnud välja kistud, laulsid Jumalale ülistuslaule. Hukkamispaiga ümber seisnud preestrid püüdsid meeste laulu lämmatada neist kõvemini lauldes. Järgmisel päeval kuulutas Picard samas kohas seistes, et hukatud 14 meest põlevad igavesti põrgutules.

16. sajandi Euroopa oli usulistele teisitimõtlejatele ohtlik paik. Enamikule neist, kes julgesid kahelda tunnustatud kirikudoktriinides, põhjustasid usuvastased kohutavaid katsumusi. Üks teos, mis sellest lähemalt räägib, on Jean Crespini raamat „Le Livre des martyrs” („Märtrite raamat”), mis ilmus 1554. aastal Šveitsis Genfis. Samuti teatakse seda nime all „Histoire des martyrs”. *

Seadusemees ühineb reformatsiooniga

Crespin sündis 1520. aasta paiku Arrases (asub tänapäeval Põhja-Prantsusmaal) ja õppis Belgias Leuvenis õigusteadust. Ilmselt just seal tutvus ta esmakordselt reformaatorlike ideedega. 1541. aastal läks Crespin Pariisi, et asuda tuntud seadusetundja juures tööle sekretärina. Umbes sel ajal oli ta tunnistajaks sellele, kuidas Pariisis Place Maubert’il põletati tuleriidal ketserluses süüdistatav Claude Le Painctre. Crespinile avaldas sügavat muljet selle noore kullassepa usk – Crespini sõnul hukati ta selle eest, et „kuulutas tõde oma vanematele ja sõpradele”.

Umbes sel ajal alustas Crespin tööd seadusemehena. Peagi aga süüdistati teda tema uute tõekspidamiste tõttu ketserluses. Vältimaks süüdimõistmist, põgenes ta Prantsusmaale Strasbourgi ja asus hiljem elama Šveitsi  Genfi. Seal oli Crespinil võimalik suhelda teiste reformatsiooni toetajatega. Ta loobus seadusetundja karjäärist ja hakkas trükkaliks.

Crespin avaldas selliste usureformaatorite teoseid nagu Johann Calvin, Martin Luther, John Knox ja Theodore Beza. Ta trükkis Piibli kreeka osa, mida üldiselt tuntakse Uue Testamendina. See ilmus kas osaliselt või tervikuna hispaania, inglise, itaalia, ladina ja prantsuse keeles. Tuntuks sai Crespin aga oma teosega „Märtrite raamat”. Seal tõi ta ära loetelu inimestest, kes hukati ketserluse eest aastatel 1415 kuni 1554.

Martüroloogiumi eesmärk

Valdav osa reformaatorite kirjandusest mõistis avalikult hukka katoliku kiriku võimukandjate julmuse. Tõstes esile protestandi märtrite kangelaslikkust kui järjepidevust jumalateenijate, sealhulgas esimese sajandi kristlaste kannatustele varasematel aegadel, oli selline kirjandus inimestele julgustuseks. Crespin koostas nimekirja hukkunud märtritest, et tema protestantidest mõttekaaslastel oleks, keda eeskujuks võtta. *

Crespini raamat on protokolliline kogumik kohtuprotsessidest, inkvisiitorlikest menetlusviisidest ja pealtnägijate jutustustest, samuti süüdistatavate tunnistustest, mis nad vangistuses kirjutasid. Lisaks on seal toetuskirjad vangisolijaile, mõned neist on tulvil piiblitsitaate. Crespin uskus, et selliste meeste usk väärib igavest mälestust.

Suur osa Crespini raamatu õpetuslikust materjalist keskendub katoliiklaste ja protestantide vahelistele üldtuntud vaidlustele. Tagakiusajad ja tagakiusatavad väitlevad selliste teemade üle nagu kujude kummardamine, puhastustuli ja surnute eest palvetamine ning ka selle üle, kas Jeesuse ohvritoomine katoliku missa ajal ikka ja jälle kordub ning kas paavst on Jumala asemik.

„Märtrite raamat” on tõend tol vägivaldsel ajal valitsenud vastuoludest ja sallimatusest. Kuigi Crespin keskendus katoliiklaste vägivallategudele protestantide vastu, ei saa unustada, et puhuti kiusasid ka protestandid katoliiklasi sama julmalt taga.

Läbi ajaloo on valereligioon määrinud end „prohvetite ja pühade ja kõigi nende verega, kes on tapetud maa peal”. Kahtlemata kisendab Jumalale ustavate märtrite veri kättemaksu järele (Ilmutus 6:9, 10; 18:24). Tõenäoliselt oli Jean Crespini päevil usu pärast kannatanute ja elu kaotanute seas ka neid, kes siiralt usulist tõde otsisid.

[Allmärkused]

[Pilt lk 12]

Crespini „Märtrite raamatu” tiitelleht (1564. aasta trükk)

[Pilt lk 13]

Protestantide hukkamine Prantsuse kuninga Henry II ja tema õukonna silme all

[Piltide allikaviide lk 13]

Mõlema lehekülje pildid: © Société de l’Histoire du Protestantisme Français, Paris