VAIMULIKUD, kes väidavad teadvat kõrvaltoodud küsimusele vastust, õpetavad tihtilugu, et kannatused on Jumala karistus. Näiteks paar päeva pärast Haiti maavärinat teatas üks pealinnas tegutsev preester oma kogudusele, et see katastroof oli läkitus Jumalalt. Teised pole nii dogmaatilised. Ameerika usuteaduse abiprofessor Elizabeth McAlister mainib, et paljud mõistavad olukorda järgmiselt: „See, miks Jumal korraldab selliseid katastroofe, on müsteerium, mille kohta meil pole vaja küsimusi esitada. Meie asi on uskuda.”

Kas Jumal tõesti „korraldab” inimkannatusi? Piibel vastab sellele ühemõtteliselt ei! Kannatused polnud osa Jehoova Jumala algsest eesmärgist inimkonnaga. Ent esimene inimpaar mässas Jumala valitsemise vastu, kehtestades ise normid selle kohta, mis on õige ja mis vale. Nad pöörasid Jumalale selja ja selle tagajärjeks olid kannatused. Veel tänapäevalgi võime kogeda nende halva valiku mõju. Kuid inimeste kannatused ei ole lähtunud üldsegi mitte Jumalalt. Piiblis on kirjas: „Ärgu keegi katsumuse ajal öelgu: „See katsumus on mulle Jumalalt.” Sest Jumalat ei saa kurjaga proovile panna ja tema ise ei pane kedagi kurjaga proovile” (Jaakobuse 1:13). Kannatused võivad tabada igaühte, ka neid, kel on Jumala heakskiit. Mõtle järgnevate näidete peale:

• Prohvet Eliisal oli surmatõbi (2. Kuningate 13:14).

• Apostel Paulus kirjutas, et ta oli ’aina näljas ja ka janus ja ebapiisavalt riides ja läbi pekstud ja kodutu’ (1. Korintlastele 4:11).

• Kristlane Epafroditos oli haige ja masendunud (Filiplastele 2:25, 26).

Mitte kuskil pole öeldud, et Jumal oleks neid kolme meest nende pattude pärast karistanud. Kuid Piibel teeb enamat, kui vaid selgitab, kes pole vastutav kannatuste eest. See toob ka ära kolm kannatuste põhitegurit.

„Mida iganes inimene külvab, seda ta ka lõikab” (Galaatlastele 6:7). Kui inimene suitsetab, juhib hooletult autot või raiskab oma sissetuleku, siis küllap langeb temale endalegi süü kannatuste pärast, mis ta valikute tõttu talle osaks saavad.

Meid võivad tabada kannatused ka kellegi teise isekate valikute tõttu. Tegelikult on just inimesed need, kes on pannud toime kõige jubedamaid kuritegusid alates natside julmustest kuni laste väärkohtlemiseni. Kasutades vääriti oma vaba tahet, langetatakse otsuseid, mis põhjustavad teistele kannatusi.

Esimesel sajandil m.a.j varises Jeruusalemmas kokku suur torn, tappes 18 inimest. Viidates selle õnnetuse ohvritele, sõnas Jeesus: „Või kas te arvate, et need ... olid suuremad võlglased kui kõik teised Jeruusalemma elanikud? Üldsegi mitte” (Luuka 13:4, 5). Jeesus teadis, et selle õnnetuse ohvreid ei karistanud Jumal. Samuti teadis ta, mis oli juba ammu aega tagasi Jumala Sõnasse kirja pandud: „Aeg ja juhus tabab neid kõiki” (Koguja 9:11, UM). Paljusid tabab õnnetus lihtsalt sellepärast, et juhtutakse olema valel ajal vales kohas või siis on tegemist inimliku eksitusega. Näiteks on aruannetest näha, et inimeste kannatused on palju suuremad, kui jäetakse tähelepanuta hoiatused või kui hooned pole ehitatud ilmastiku- või maavärinakindlana. Sellisel juhul tabavadki juhuslikud sündmused enam inimesi ja põhjustavad seeläbi ulatuslikumaid kannatusi.

Piibel annab teada: „Kogu maailm on Kurja võimuses” (Johannese 12:31; 1. Johannese 5:19). See „Kuri” on Kurat-Saatan, vägev vaimolend, kel on „võim õhu üle”. Saatan edendab vaimu, „mis on praegu tegev sõnakuulmatuse poegades” (Efeslastele 2:2). Mõned kuriteod, näiteks genotsiid ja laste kuritarvitamine, on olnud nii jubedad, et paljude arvates ei saa need olla ainult inimeste tehtud.

Kas see aga tähendab, et Jumal ei hooli inimeste kannatustest? Kas ta suudab ja kas ta ka tahab kannatused lõpetada?