GEORGE oli meeleheitel. Ta ei suutnud oma peret ära toita. Samal ajal jäid naabrid üksteise järel haigeks ning mõned olid ilmselt näljas. Mõnisada kilomeetrit lõuna pool asus aga rikkam riik. „Ma kolin sinna, otsin töö ja siis saab pere mulle järele tulla,” arutles George.

Patricia unistas samuti uuest elust võõrsil. Tal polnud tööd ega eriti väljavaadetki seda leida. Ta otsustas koos oma kallimaga reisida Nigeeriast Alžeeria kaudu Hispaaniasse, teadmata, kui karm on ületada Sahara kõrbet. „Ootasin last,” sõnas Patricia, „ja tahtsin pakkuda oma lapsele paremat elu.”

Rachel tahtis Euroopas uut elu alustada. Ta oli Filipiinidel töö kaotanud ja sugulased väitsid, et välismaal pakutakse koduabilistele küllaga tööd. Niisiis laenas Rachel raha lennupiletite jaoks, jättis mehe ja tütrega hüvasti ning lubas: „Me ei jää kauaks lahku.”

Arvestuste järgi on viimastel kümnenditel üle 200 miljoni inimese kolinud välismaale nii nagu George, Patricia ja Rachel. Ehkki mõned neist on sõjapõgenikud või loodusõnnetuste või tagakiusamise eest pakku läinud, on enamik kolinud majanduslikel põhjustel. Milliseid probleeme on nad oma uuel maal kohanud? Kas kõik leiavad õnnemaa, mida nad otsivad? Kuidas lapsed hakkama saavad, kui lapsevanem lahkub, et leida endale parem töökoht? Neid küsimusi käsitletakse järgmistes artiklites.

Esimeseks proovikiviks välismaale kolimisel on sageli juba teekond. George, kellest oli juttu eelmises artiklis, reisis sadu kilomeetreid väga napi toiduga. „Teekond oli õudusunenägu,” meenutab ta. Paljud immigrandid aga ei jõuagi oma sihtkohta.

Patricia eesmärk oli jõuda Hispaaniasse. Ta sõitis lahtise kastiga autos üle Sahara kõrbe. „Reis Nigeeriast Alžeeriasse kestis nädal aega ja olime 25-kesi kokkupressitult autokastis. Teel olles nägime palju laipu, samuti inimesi, kes kõrbes ringi uitasid ja surma ootasid. Arvatavasti olid mõned autojuhid reisijad lihtsalt südametult maha jätnud.”

Rachel seevastu sai oma sihtpunkti Euroopasse lennata ning teda ootas seal koduabilisetöö. Ta ei osanud aga aimatagi, kui väga ta hakkab oma kaheaastast tütart taga igatsema. „Iga kord, kui nägin mõnda ema väikese lapsega, tõmbus mul süda valust kokku,” jutustab Rachel.

George’il polnud sugugi lihtne uuel maal kohaneda. Möödus kuid, enne kui ta sai koju raha saata. „Sageli nutsin öösiti üksinduse ja pettumuse pärast,” tunnistab ta.

Pärast mitut kuud Alžeerias jõudis Patricia Maroko piiri lähedale. Ta räägib: „Tõin seal ilmale oma tütrekese. Pidin end peitma kahtlaste äritsejate eest, kes röövivad võõrsile suunduvaid naisi ja sunnivad neid prostituutideks hakkama. Lõpuks sain piisavalt raha kokku, et võtta ette riskantne merereis Hispaaniasse. Meie laev oli hullus seisus ja halvasti varustatud nii suure hulga reisijate jaoks. Pidime oma jalanõudega laevast vett välja kühveldama! Kui Hispaanias randusime, ei olnud mul jõudu kaldale minna.”

Mõistagi tuleb neil, kes plaanivad võõrsile kolida, võtta arvesse rohkem kui reisimisega seotud arvatavaid riske. Neil tuleks mõelda veel võimalikule keele- ja kultuuribarjäärile uuel maal, samuti vajalikele kulutustele ja asjaajamistele, et kodakondsust või alalist elamisluba taotleda. Neil, kel ei õnnestu saada seaduslikku staatust, on sageli raske head tööd ja elukohta leida või haridust ja arstiabi saada. Samuti võivad nad avastada, et neil on raske teha endale juhiluba või avada pangakontot. Kahjuks kasutatakse niisuguseid sisserändajaid väga sageli ära ka näiteks odava tööjõuna.

Veel üheks asjaks, millega arvestada, on raha. Kui mõistlik on sellele loota? Piibel annab head nõu: „Ära näe vaeva rikkaks saamiseks, ära kuluta selleks oma mõistust: kui lased oma pilgu lennata selle peale, siis ei ole seda enam, sest rikkus saab enesele tiivad, otsekui kotkas, kes lendab taeva poole!” (Õpetussõnad 23:4, 5). Tasub meeles hoida, et kõige rohkem vajame tegelikult seda, mida raha eest osta ei saa, nimelt armastust,  emotsionaalset kindlustunnet ja pereühtsust. On kurb, kui lapsevanemad lasevad soovil rohkem raha teenida saada suuremaks armastusest abikaasa vastu või „loomupärasest kiindumusest” laste vastu (2. Timoteosele 3:1—3).

Lisaks on meil ka vaimsed vajadused (Matteuse 5:3). Seega teevad vastutustundlikud lapsevanemad kõik endast oleneva, et täita Jumalalt saadud kohustust rääkida oma lastele Jumalast, tema eesmärgist ja normidest (Efeslastele 6:4).

Immigrantide lugusid on igasuguseid, aga paljudel on üks ühine joon, nagu võis näha George’i, Racheli ja Patricia puhul, kellest räägiti selle artiklisarja varasemates artiklites. Perekond kannatab, kui lapsevanem või üks abikaasadest lahkub, ning võib mööduda aastaid, enne kui pere taas kokku saab. George’i pere sai jälle kokku umbes nelja aasta pärast.

Rachel lendas lõpuks Filipiinidele oma tütrele järele, olles temast lahus olnud ligi viis aastat. Patricia jõudis oma pisitütrega Hispaaniasse. „Tema on kogu minu perekond, seepärast püüan tema eest hästi hoolt kanda,” sõnab Patricia.

Hoolimata üksildusest, majanduslikest tagasilöökidest ja sellest, et ollakse perest pikka aega lahus, ei lähe paljud immigrandid oma uuelt maalt tagasi koju. Nad on investeerinud võõrsile elama asumisse nii palju, et kui asjad ei lähegi plaanipäraselt, on vähestel julgust kahju kokku arvata ja koju minna, kus neile võib osaks saada põlgus ja alandamine.

Üks, kel oli niipalju julgust, oli Allan Filipiinidelt. Ta leidis Hispaanias hea töökoha, aga pooleteise aasta pärast naasis ta koju. „Tundsin naisest ja väiksest tütrest liiga palju puudust,” ütleb ta. „Otsustasin, et ma ei lähe enam kunagi välismaale tööle, kui ma ei saa tervet peret kaasa võtta. Lõpuks saimegi koos välismaale kolida. Perekond on rahast palju olulisem.”

On veel midagi, mis on rahast olulisem, nagu Patricia avastas. Hispaaniasse minnes oli tal kaasas Piibli Uus Testament. „Pidasin seda raamatut talismaniks,” ütleb ta. „Siis aga sain kokku ühe naisega, kes oli Jehoova tunnistaja. Varem ei pakkunud mulle selle usu liikmetega rääkimine huvi. Küsisin seepärast tunnistajalt palju küsimusi, et paljastada tema uskumuste ekslikkus. Aga minu üllatuseks suutis ta oma usku kaitsta ja andis igale mu küsimusele Piiblist vastuse.”

See, mida Patricia teada sai, õpetas talle, et püsiv õnn ja kindel tulevikulootus ei sõltu mitte elukohast või rahast, vaid sellest, kui tuntakse Jumalat ja teatakse tema eesmärki inimestega (Johannese 17:3). Kõige muu hulgas sai Patricia teada, et tõelisel Jumalal on nimi — Jehoova (Laul 83:19). Samuti luges ta Piiblist, et varsti teeb Jumal oma kuningriigi kaudu, mida juhib Jeesus Kristus, vaesusele lõpu (Taaniel 7:13, 14). „Tema [Jeesus] kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest! Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast,” ütleb Laul 72:12, 14.

Võta sinagi aega selleks, et Piibliga lähemalt tutvuda. See Jumala tarkust täis raamat aitab seada asjad tähtsusjärjekorda, langetada arukaid otsuseid ja pidada praegustes katsumustes rõõmsalt ning lootusrikkalt vastu (Õpetussõnad 2:6—9, 20, 21).