INTERVJUU | FRÉDÉRIC DUMOULIN
„Olen veendunud, et Looja on olemas”
Frédéric Dumoulin on töötanud Belgias Genti Ülikoolis ravimiuuringute alal üle kümne aasta. Kunagi oli ta ateist. Kuid siis jõudis ta veendumusele, et elu on loonud Jumal. Ärgake! esitas Frédéricile, kes on nüüd Jehoova tunnistaja, mõned küsimused tema töö ja usu kohta.
Kas teil oli lapsepõlves kokkupuudet religiooniga?
Jah. Minu ema oli roomakatoliiklane. Kui ma aga lugesin ristisõdadest ja inkvisitsioonist, tekitas religioon minus vastumeelsust ja ma ei tahtnud sellega edaspidi mingit tegemist teha. Lugesin ka mittekristlike religioonide kohta, kuid nägin, et needki polnud paremad. 14-aastaselt järeldasin, et religioonis vohav rikutus tõestab, et Jumalat pole olemas. Kui mulle koolis evolutsiooniteooriat õpetati, tegin järelduse, et elu on alguse saanud looduslikest protsessidest.
Mis äratas teis huvi teaduse vastu?
Kui olin seitsmene, kingiti mulle mikroskoop, millest sai minu lemmikmänguasi. Uurisin sellega muu hulgas igasugu põnevaid putukaid, näiteks liblikaid.
Miks hakkasite huvi tundma elu päritolu vastu?
22-aastaselt kohtusin teadlasega, kes oli Jehoova tunnistaja. Ta uskus, et elu on loonud Jumal. See tundus minu jaoks väga kummaline. Arvasin, et suudan kerge vaevaga tõestada, et tema usk on naeruväärne. Kuid minu üllatuseks olid tema vastused mu küsimustele mõistlikud. Mul tekkis uudishimu inimeste vastu, kes uskusid Jumalasse.
Mõni kuu hiljem kohtusin veel ühe tunnistajaga, kel oli palju teadmisi meditsiini vallas. Ta ütles mulle, et võib selgitada, mida ta usub. Olin valmis teda kuulama, sest soovisin teada, miks inimesed Jumalasse usuvad. Tahtsin teda tema luuludest vabastada.
Kas teil õnnestus teda veenda, et ta on eksiteel?
Ei õnnestunud. Hakkasin uurima erinevaid teooriaid elu päritolu kohta. Oma üllatuseks leidsin, et mõnede tunnustatud teadlaste väitel on isegi lihtsaim elusrakk nii keeruline, et see ei saa pärineda Maalt. Osa neist teadlastest arvab, et sellised rakud on pärit kosmosest. Elu alguse kohta on väga palju lahkarvamusi.
Kas milleski ollakse ka ühel meelel?
Kummalisel kombel on paljud teadlased ühel nõul, et looduslikud protsessid põhjustasid kuidagimoodi elu tärkamise elutust ainest. Hakkasin mõtlema, et kui nad ei tea mismoodi võis elu tekkida ilma Loojata, siis kuidas nad saavad kindlad olla, et see üldse nii juhtus. Otsustasin lähemalt uurida, mida räägib elu päritolu kohta Piibel.
Millise järelduseni te Piiblit uurides jõudsite?
Mida rohkem ma Piiblit uurisin, seda enam veendusin, et selles on kirjas tõde. Näiteks leidsid teadlased alles hiljuti tõendeid selle kohta, et universumil oli algus. Kuid Piibli esimene salm, mis pandi kirja umbes 3500 aastat tagasi, ütleb: „Alguses lõi Jumal taevad ja maa.” * Avastasin, et teadusest rääkides on Piibel alati täpne.
Avastasin, et teadusest rääkides on Piibel alati täpne
Kas teie teadusalased teadmised teevad Jumalasse uskumise raskeks?
Ei. Kui ma Jumalasse uskuma hakkasin, olin ülikoolis kolm aastat teadust õppinud. Veel praegugi, mida rohkem ma elusorganismide ehitust tundma õpin, seda enam olen veendunud, et Looja on olemas.
Kas võiksite tuua mõne näite?
Jah. Olen uurinud ravimite ja toksiinide mõju elusorganismidele. Mulle avaldab sügavat muljet see, kuidas meie aju on kaitstud ohtlike ainete ja bakterite eest. Meil eksisteerib ajurakkude ja vere vaheline barjäär.
Mille poolest on see eriline?
Üle saja aasta tagasi avastasid teadlased, et ained, mida vereringesse manustatakse, jõuavad igasse kehapiirkonda, kuid mitte pea- ja seljaajju. Minu jaoks on see fakt hämmastav, sest kapillaaride üüratu võrgustik juhib verd iga ajurakuni. Veri puhastab, toidab ning varustab hapnikuga igat ajurakku. Kuidas on siis võimalik, et ajurakkude ja vere vahel eksisteerib mingi barjäär? Aastaid püsis see mõistatusena.
Kuidas see barjäär toimib?
Mikroskoopilised veresooned pole nagu plasttorud, mille seinad midagi läbi ei lase. Nende seinad koosnevad rakkudest. Neist rakkudest saavad ained ja mikroobid läbi ja mööda liikuda. Ent rakud, millest koosnevad ajuveresooned, on teistsugused. Nad on tihedalt üksteise küljes. Need rakud ja nendevahelised ühendused on lihtsalt hämmastavad. Hulk keerukaid mehhanisme tagab selle, et näiteks hapnik, süsihappegaas ja glükoos liiguvad vereringe ja aju vahel seaduspäraselt. Kuid teised ühendid, valgud ja rakud hoitakse ajurakkudest eemal. Seega moodustab vere-aju barjäär molekulaartasandil füüsikalisi, keemilisi ja elektrilisi tõkkeid. Minu meelest ei saanud selline süsteem lihtsalt iseenesest tekkida.