LIBLIKA tiivad on sedavõrd haprad, et väikseimgi veetilk või tolmukübe võib lendamise raskeks teha. Ometi püsivad tema tiivad kuivad ja puhtad. Milles peitub liblika saladus?

Mõtteainet. Ohio Riikliku Ülikooli teadlased USA-s uurisid Lõuna-Ameerikas elavat sinist liblikat Morpho didius’t. Nad avastasid, et kuigi selle putuka tiivad võivad silmaga vaadates siledad tunduda, on nende pind kaetud pisitillukeste osaliselt kattuvate soomustega, meenutades laastukatust. Nendel soomustel paiknevad veelgi pisemad rööpsed vaod, mis võimaldavad tolmul ja veetilgakestel pinnalt kergesti eemalduda. Teadlased otsivad viise, kuidas valmistada liblika tiiva pinnamustri eeskujul tööstuslikke kõrgtehnoloogilisi pinnakatteid ja meditsiinivarustust, mis oleksid ühtlasi nii tolmu- kui ka veekindlad.

Liblika tiib on järjekordne näide sellest, kuidas teadus püüab looduses leiduvaid süsteeme jäljendada. Teadur Bharat Bhushan ütleb: „Loodus on alates mikrotasandist kuni makrotasandini täis inseneritöö tippsaavutusi, mis on inimkonda sajandeid inspireerinud.”

Mida sina arvad? Kas liblika tiib tekkis evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?