Su kuueaastane laps küsib sinult: „Kas sina sured ka kunagi ära?” Sa jahmud ja mõtled: „Kas mu laps on piisavalt vana, et sellest teemast aru saada? Kuidas temaga surmast rääkida?”

Lapsed mõtlevad surma peale. Mõnikord nad isegi mängivad mänge, kus keegi mängult sureb. Seepärast ei peaks sa surma tabuteemaks pidama ega panema pahaks seda, kui laps surma kohta midagi küsib. See, kui sa aeg-ajalt lapsega surmast avameelselt räägid, aitab tal oma tunnetega paremini toime tulla, kui keegi tema lähedane peaks surema.

Lapsega surmast rääkimine ei tekita temas ärevaid mõtteid. See pigem hajutab tema hirme. Võib-olla tuleb sul aga parandada mõningaid tema väärarusaamu. Mõnede asjatundjate sõnul ei arva paljud alla kuueaastased lapsed, et surm on midagi lõplikku. Nende mängudes võib keegi olla ühel hetkel surnud ja järgmisel juba elus.

Pisut vanemaks saades hakkavad lapsed aduma surma tõsidust ning selle tõttu võib neil tekkida küsimusi, muresid või koguni hirme, eriti kui mõni lähedane on hiljuti surnud. Seepärast on väga tähtis surmateemast rääkida. Vaimse tervise ekspert Marion Haza ütleb: „Lapsel tekivad surmaga seotud hirmud just siis, kui ta tunneb, et tal ei lubata kodus seda teemat puudutada.”

Ära muretse üleliia, mida öelda. Ühe uuringu järgi tahavad lapsed lihtsalt „kuulda tõde väljendatuna lahkete sõnadega”. Pealegi ei küsi lapsed tavaliselt küsimust, millele nad pole valmis vastust kuulma.

Kasuta ära võimalusi surmast rääkida. Kui laps näeb tee ääres surnud lindu või kui tema lemmikloom sureb, püüa lihtsate küsimuste abil teada saada, mida ta mõtleb. Näiteks võiksid temalt küsida: „Kas surnud loom tunneb valu? Kas tal on külm? Kas ta tunneb nälga? Millest me teame, et loom või inimene on surnud?” Piibli põhimõte: Koguja 3:1, 7.

Väljendu arusaadavalt. Kui mõni tuttav või sugulane sureb, hoidu lapsega rääkides sellistest segadusse ajavatest eufemismidest nagu „ta on meie hulgast lahkunud” või „ta läks pikale reisile”. Laps võib sellest järeldada, et kadunuke tuleb varsti koju tagasi. Väljenda end lihtsalt ja selgelt. Näiteks võiksid öelda: „Kui vanaema suri, siis tema keha lõpetas töötamise. Me ei saa küll temaga rääkida, kuid me ei unusta teda kunagi.” Piibli põhimõte: Efeslastele 4:25.

Hajuta lapse kartusi. Laps võib mõelda, et tema teod või mõtted on kellegi surma põhjustanud. Kuid selle asemel et lihtsalt öelda lapsele, et tema pole juhtunus süüdi, võiksid küsida: „Miks sa arvad, et see on sinu süü?” Seejärel kuula teda hoolega ja ära tee teda maha. Ja kuna väike laps võib mõelda, et surm on nakkav, kinnita talle, et see pole nii.

Julgusta last rääkima. Ära karda rääkida lähedastest, kes on surnud, muu hulgas neist, keda su laps pole kunagi näinud. Võiksid jutustada meeldivaid mälestusi surmaunne suikunud tädist, onust või vanavanemast ja rääkida naljakaid seiku nende elust. Kui räägid surnud lähedastest vabalt ja sundimatult, aitad lapsel mõista, et temagi ei pea pelgama nendest rääkida ja mõelda. Ära aga sunni last rääkima. Sa võid ju selle teema uuesti üles võtta mõni teine kord, kui selleks on sobivam aeg. Piibli põhimõte: Õpetussõnad 20:5.