Herodotos võttis ette jäädvustada kreeklaste sõdade põhjused. Iseäranis rääkis ta Pärsia invasioonidest, mis olid toimunud aastal 490 e.m.a ning aastal 480 e.m.a, kui ta poisike oli. Oma põhiteemat, Kreeka-Pärsia sõjad, käsitledes tegi ta ulatuslikke kõrvalepõikeid ja kirjutas üles kõik, mida tal õnnestus teada saada iga rahva kohta, keda pärslaste vallutused puudutasid.

Herodotos oli meisterlik sõnaseadja. Kirgliku põhjalikkusega pani ta kirja iga viimse kui üksikasja, mis tema arvates oli loo edasiandmiseks vajalik. Herodotose teos on märkimisväärne saavutus, kuna ta ei saanud seda kirjutades tugineda ametlikele kroonikatele, sest neid üldjuhul lihtsalt polnud.

Tol ajal ei võtnud just paljud vaevaks ajalugu kirja panna, kui mitte arvestada monumentidele raidkirjade uurendamist, mille eesmärk oli hoobelda hiilgavate tegudega. Herodotosel polnud tugineda muule kui isiklikele tähelepanekutele, pärimustele ja teda huvitava sündmuse tunnistajate ütlustele. Informatsiooni kogumiseks reisis ta väga palju. Ta oli kasvanud üles Kreeka koloonias Halikarnassoses (praegune Bodrum Türgi lõunaosas) ning ta käis läbi suure osa Kreekast.

 Põhja suunas reisis ta söakalt Musta mereni ja Sküütiasse, mis jääb praeguse Ukraina aladele, lõuna suunas aga Palestiinasse ja Ülem-Egiptusse. Idas jõudis ta arvatavasti Babülonini ning oma elupäevad lõpetas ta ilmselt läänes Kreeka koloonias, praeguse Lõuna-Itaalia aladel. Igal pool, kuhu ta läks, tegi ta tähelepanekuid ja küsitles inimesi ning pani tallele informatsiooni, mida ta oli saanud neilt, keda ta pidas kõige usaldusväärsemaks.

Kui täpne on Herodotose kirjapandud info? Seda, mida ta räägib nende maade kohta, kus ta käis, ja selle kohta, mis ta seal nägi, peetakse üpris õigeks. Tema kirjeldused Kreekas tundmatutest tavadest — näiteks neist, mis olid seotud kuninglike matustega Sküütias ja mumifitseerimisega Egiptuses — vastavad paljuski sellele, mida arheoloogid on avastanud. On öeldud, et temalt pärinev külluslik info Egiptuse kohta on kaalukam kui kõik muu, mida muistsel ajal selle maa kohta kirjutati.

Sageli aga polnud Herodotosel muud valikut kui tugineda kaheldava väärtusega tunnistustele. Peale selle uskusid tema aja inimesed, kes paganlikke jumalaid kummardasid, et nood sekkuvad inimeste asjadesse. Seega ei vasta mitte kõik, mis Herodotos kirjutas, nüüdisajaloolaste kriteeriumitele. Siiski püüdis Herodotos fakte legendidest eristada. Nagu ta ise ütles, ei uskunud ta sugugi kõike, mida talle räägiti. Ta tegi järeldused pärast seda, kui oli infoallikaid vaaginud ja omavahel võrrelnud.

„Historiat” võib pidada Herodotose elutööks. Arvestades seda, millistele allikatele ta toetuda sai, on see teos silmapaistev saavutus.