KAS OLED MÕNE ÕNNETUSE KORRAL MÕTTES KÜSINUD, KUS OLI SEL AJAL JUMAL? VÕI KUI SINU ENDA ELUS ON JUHTUNUD MIDAGI TRAAGILIST, SIIS KAS SUL ON RASKE USKUDA, ET JUMAL VÕIKS SINUST HOOLIDA?

Võib-olla tunned samamoodi nagu USA-s elav Sheila, kes kasvas üles sügavalt usklikus peres. Ta räägib: „Kuigi juba lapsepõlvest peale tõmbas mind Jumala poole, kuna ta on meie looja, ei tundnud ma kunagi temaga erilist lähedust. Arvasin, et ta küll jälgib mind, aga seda vaid kuskilt kaugelt. Ma ei arvanud, et ta mind vihkab, aga ei tundnud ka, et talle korda lähen.” Miks Sheila nii tundis? Ta selgitab: „Meie peres juhtus üks tragöödia teise otsa ja paistis, et Jumal ei aita meid karvavõrdki.”

Ehk oled ka sina kindel, et kõikvõimas Jumal on olemas. Ent sa võid kahelda selles, kas ta hoolib sinust. Õiglasel mehel Iiobil, kes uskus Looja jõusse ja tarkusesse, olid samasugused kõhklused. (Iiob 2:3; 9:4.) Kui teda tabas järjest mitu traagilist sündmust ning näis, et olukord on lootusetu, küsis ta Jumalalt: „Miks peidad oma palge, pead mind vaenlaseks?” (Iiob 13:24.)

Mida ütleb Piibel? Kas Jumal on süüdi õnnetustes? Kas leidub tõendeid selle kohta, et Jumal hoolib inimestest üldiselt ja ka igast inimesest eraldi? Kas on kuidagi võimalik teada saada, kas Jumal märkab meid, mõistab meid, tunneb meile kaasa ja aitab probleemidega toime tulla?

Järgnevates artiklites käsitleme, kuidas avaldub loomistöös see, et Jumal hoolib meist. (Roomlastele 1:20.) Seejärel vaatame, kuidas näitab Piibel, et Jumal on huvitatud igast üksikisikust. Mida rohkem sa Jumalat loomistöö ja pühakirja kaudu tundma õpid, seda enam veendud, et ta hoolib sinust. (1. Johannese 2:3; 1. Peetruse 5:7.)