1.–3. Mida tegi valesti Juudast pärit prohvet, kelle nime Piiblis ei mainita? Mis oli tagajärg? (Vaata pilti artikli alguses.)

IISRAELI ustavusetu kuninga Jerobeami valitsuse ajal saatis Jehoova tema juurde ühe prohveti Juudast, et see edastaks talle kohtusõnumi. See alandlik prohvet andis Jumala sõnumi ustavalt edasi ning Jehoova kaitses teda Jerobeami vihahoo eest. (1. Kun. 13:1–10.)

² Koduteel kohtus prohvet ühe vana mehega, kes oli pärit Peetelist. Mees väitis end olevat Jehoova prohveti. Ta valetas nooremale mehele, nii et see ei kuuletunud Jehoova selgele juhendile mitte Iisraelis leiba süüa ega vett juua ning mitte minna tagasi sama teed pidi, mida ta tuli. Jehoova oli pahane. Hiljem, kui Jehoova prohvet kodu poole läks, tuli lõvi ning murdis ta maha. (1. Kun. 13:11–24.)

³ Miks võttis see varemalt tagasihoidlik prohvet vanemat meest kuulda ja läks kaasa tema pettusega? Piibel seda ei ütle. Võib-olla unustas ta täielikult selle, et ta oleks pidanud olema koos oma Jumalaga käies tagasihoidlik. (Loe Miika 6:8.) Koos Jumalaga käimine tähendab tema usaldamist, tema ülemvõimu toetamist ja talle kuuletumist. Tagasihoidlik  inimene mõistab, et ta peab oma armastava ja kõikvõimsa taevase isaga pidevalt suhtlema. Prohvet oleks võinud paluda Jehoovalt selgitust, kuid pühakiri ei ütle, et ta oleks seda teinud. Vahel tuleb ka meil langetada keerulisi otsuseid ning meile ei pruugi olla selge, mida oleks õige teha. Ent kui oleme tagasihoidlikud ja otsime Jehoovalt juhatust, võime vältida suuri vigu.

4. Mida me selles artiklis käsitleme?

⁴ Eelmises artiklis õppisime, miks on kristlastel nii tähtis olla tagasihoidlik ja mida tagasihoidlikkus tähendab. Kuid mis olukorrad võivad meie tagasihoidlikkuse proovile panna? Ja kuidas me saame seda voorust arendada, et võiksime jääda tagasihoidlikuks isegi pingelises situatsioonis? Käsitlegem kolme tavalist olukorda, mis võivad meie tagasihoidlikkuse proovile panna, ja mõelgem, kuidas oleks tark igaühe puhul neist toimida. (Õpet. 11:2.)

5., 6. Millest ilmnes Barsillai tagasihoidlikkus?

⁵ Meie tagasihoidlikkuse võib panna proovile meie olude või ülesannete muutumine. Kui Taavet kutsus 80-aastast Barsillaid kuningakotta elama, võis Barsillai olla meelitatud. Kui ta oleks Taaveti kutse vastu võtnud, oleks ta saanud kuninga seltskonda edasi nautida. Ometi Barsillai keeldus. Miks? Kuna ta oli juba kõrges eas, ütles ta Taavetile, et ei soovi olla talle koormaks. Ta ütles, et hoopis Kimham, ilmselt üks tema poegadest, võiks asuda kuningakotta elama. (2. Saam. 19:31–37.)

⁶ Barsillai oli tagasihoidlik ja tegi mõistliku otsuse. Ta ei keeldunud Taaveti kutsest sel põhjusel, et ta poleks suutnud kanda vastutust või oleks soovinud veeta vaikset vanaduspõlve. Ta lihtsalt mõistis, et tema olukord on muutunud, ning tunnistas oma piire. Ta ei tahtnud võtta enda õlule koormat, mis oleks olnud talle liiga raske. (Loe Galaatlastele 6:4, 5.) Kui me keskendume enda positsioonile, püüame silma paista või pälvida teiste tunnustust, siis võib juhtuda, et muutume isekaks, laseme end kaasa kiskuda võistlusvaimul ning meil tuleb lõpuks pettuda. (Gal. 5:26.) Tagasihoidlikkus aitab meil kõigil keskenduda Jumala ülistamisele ning teiste aitamisele. (1. Kor. 10:31.)

7., 8. Miks ei toetu tagasihoidlik inimene iseendale?

⁷ Suurema vastutusega kaasneb tavaliselt suurem autoriteet ning ka see võib meie tagasihoidlikkuse proovile panna. Kui Nehemja kuulis Jeruusalemma elanike täbarast olukorrast, palvetas ta tuliselt Jehoova poole. (Neh. 1:4, 11.) Jehoova vastas tema palvele. Kuningas Artaxerxes määras Nehemja sealseks maavalitsejaks. Ent kuigi Nehemjal oli tähtis positsioon ning palju vara ja võimu, ei toetunud ta kunagi ainult omaenda kogemustele ega võimetele. Ta käis koos Jumalaga. Ta otsis pidevalt Jehoova juhatust, uurides tema seadust. (Neh. 8:1, 8, 9.) Nehemja ei kohelnud oma alamaid karmilt, vaid teenis neid ning tegi nende heaks mitmesuguseid kulutusi. (Neh. 5:14–19.)

⁸ Nehemja eeskuju õpetab meile, et kui meie ülesanne muutub või meile antakse rohkem vastutust, siis peaksime olema tagasihoidlikud ja mitte toetuma iseenda tarkusele. Kui kogudusevanem toetub üksnes oma kogemustele, võib juhtuda, et ta hakkab tegelema  koguduse asjadega, ilma et ta enne palvetaks. Mõni vend või õde võib kõigepealt teha otsuse ja seejärel paluda Jehooval seda õnnistada. Kuid kas see näitaks tagasihoidlikkust? Tagasihoidlik inimene peab alati meeles, et ta pole teistest parem ning et Jumal on temast tohutult palju kõrgem. Eriti tähtis on mitte toetuda omaenda kogemustele siis, kui seisame silmitsi tuttava olukorra või probleemiga. (Loe Õpetussõnad 3:5, 6.) Jumala pere liikmetena peaksime mõtlema sellele, kuidas täita hästi oma rolli perekonnas või koguduses, mitte sellele, kuidas saavutada paremat positsiooni või tõusta ametiredelil. (1. Tim. 3:15.)

9., 10. Kuidas toimib tagasihoidlik inimene, kui teda ebaõiglaselt kritiseeritakse?

⁹ Võib olla üsna keeruline hoida oma tundeid vaos, kui keegi meid ebaõiglaselt kritiseerib. Näiteks Hanna valas tihti pisaraid, kuna tema mehe teine naine Peninna teda muudkui solvas. Hanna mees armastas Hannat, kuid nad ei saanud lapsi. Kui see muserdatud naine kord telkpühamus palvetas, arvas ülempreester Eeli ekslikult, et ta on purjus. Milline ebaõiglus! Kuid hoolimata kõigest hoidis Hanna end vaos ning vastas Eelile lugupidavalt. Tema südamlik palve on kirjas Piiblis ning selles kajastub tugev usk, armastus ja sügav tänumeel. (1. Saam. 1:5–7, 12–16; 2:1–10.)

¹⁰ Tagasihoidlikkus aitab meil võita halba ära heaga. (Rooml. 12:21.) Saatana maailmas võib elu olla väga ebaõiglane ning meil tuleb pingutada, et mitte ärrituda kurjade pärast. (Laul 37:1.) Kui tülid tekivad usukaaslaste vahel, võib hingevalu olla veel suurem. Tagasihoidlik inimene võtab eeskuju Jeesusest. Piiblis öeldakse: „Kui teda solvati, ei solvanud ta vastu. Kui ta kannatas, ei hakanud ta ähvardama, vaid usaldas end selle hoolde, kes mõistab kohut  õiglaselt.” (1. Peetr. 2:23.) Jeesus teadis, et kättemaks kuulub Jehoovale. (Rooml. 12:19.) Kristlasi manitsetakse olema alandlikud ning mitte tasuma halba halvaga. (1. Peetr. 3:8, 9.)

11., 12. a) Kuidas aitab tagasihoidlikkus meid siis, kui meid meelitatakse või liigselt kiidetakse? b) Milline peaks olema tagasihoidlik riietus, välimus ja käitumine?

¹¹ Ka liigne kiitus ja meelitus võivad meie tagasihoidlikkuse proovile panna. Mõtle näiteks, kuidas käitus Ester. Ta oli rabavalt kaunis ning teda hellitati terve aasta jooksul luksuslike iluprotseduuridega. Ta oli päevast päeva ühes seltskonnas koos paljude Pärsia impeeriumi neidudega, kes kõik võitlesid kuninga tähelepanu nimel. Kuid ta jäi lugupidavaks ja rahulikuks. Ta ei muutunud edevaks ega uhkeks isegi siis, kui kuningas valis ta kuningannaks. (Ester 2:9, 12, 15, 17.)

¹² Kui oleme tagasihoidlikud, siis on meie riietus, välimus ja käitumine alati väärikas ja teiste suhtes lugupidav. Me ei võida inimeste südameid mitte hooplemisega ega sellega, et tõmbame endale kohatut tähelepanu, vaid oma „rahuliku ja tasase vaimuga”. (Loe 1. Peetruse 3:3, 4; Jer. 9:23, 24.) Kui uhkus on hakanud meis pead tõstma, paistab see ühel hetkel välja. Me võime vihjata sellele, et meil on erilisi eesõigusi, et teame midagi, mida teised ei tea, või et tunneme isiklikult vastutavaid vendi. Või ehk räägime mingist ideest või saavutusest nii, nagu oleks meie üksi selle taga, kuigi teised andsid samuti oma panuse. Jällegi on meile heaks eeskujuks Jeesus. Ta tsiteeris tihti Piibli heebreakeelset osa või viitas sellele. Ta tegi nii, sest ta oli tagasihoidlik ja tahtis aidata oma kuulajatel mõista, et tema õpetused ei põhine tema enda tarkusel, vaid pärinevad Jehoovalt. (Joh. 8:28.)

13., 14. Miks võib öelda, et tagasihoidlikkus aitab meil langetada häid otsuseid?

¹³ Meie tagasihoidlikkus võidakse panna proovile ka siis, kui meil tuleb langetada otsuseid. Kui apostel Paulus oli Kaisareas, ütles prohvet Agabos talle, et kui ta läheb Jeruusalemma, siis ta vahistatakse. Ta võinuks isegi surma saada. Vennad kartsid halvimat ja anusid Paulust, et ta ei läheks. Kuid Paulus ei lasknud end pehmeks rääkida. Ta polnud liiga enesekindel, samas ei tundnud ta paanilist hirmu. Ta usaldas täielikult Jehoovat ja oli valmis oma ülesannet täitma, kuhu tahes Jehoova palub tal minna. Pauluse otsusekindlust nähes ei üritanud vennad teda enam ümber veenda. (Ap. t. 21:10–14.)

¹⁴ Kui oleme tagasihoidlikud, on ka meil lihtsam langetada häid otsuseid, isegi kui me ei suuda täielikult kontrollida asjade käiku või ei tea, kuidas asjad laabuvad. Näiteks kui alustame mingit laadi täisajalist teenistust, siis mis saab, kui jääme haigeks või kui meie eakad vanemad vajavad abi? Ja kuidas me ise vanemaks jäädes toime tuleksime? Kui palju me ka ei palvetaks või uurimistööd ei teeks, ei saa me niisugustele küsimustele lõplikke vastuseid. (Kog. 8:16, 17.) Jehoovale lootmine aitab meil oma piire mitte ainult tunnistada, vaid ka nendega leppida. Kui oleme teinud uurimistööd, teistega nõu pidanud ja palunud Jehoovalt tarkust, tuleb meil seada oma sammud tema püha vaimu  juhatuse järgi. (Loe Koguja 11:4–6.) Seejärel saab Jehoova meie otsuseid õnnistada või suunata meid armastavalt teisele teele. (Õpet. 16:3, 9.)

15. Kuidas aitab Jehoova peale mõtlemine meil olla alandlikud?

¹⁵ Tagasihoidlikkus on tõesti kuldaväärt omadus. Kuidas me saame seda arendada? Mõtleme neljale viisile. Esiteks, me saame arendada tagasihoidlikkust ja aukartust Jehoova vastu, kui mõtiskleme tema imeliste omaduste ja tohutu kõrge positsiooni üle. (Jes. 8:13.) Pea meeles, et me käime koos kõikvõimsa Jumalaga, mitte ingli ega inimesega. Selle tõsiasja teadvustamine aitab meil alanduda Jumala vägeva käe alla. (1. Peetr. 5:6.)

16. Kuidas aitab meil olla tagasihoidlik see, kui mõtleme, kui palju Jehoova meid armastab?

¹⁶ Teine viis tagasihoidlikkuse arendamiseks on mõelda sellele, kui palju Jehoova meid armastab. Paulus võrdles kogudust inimkehaga. Ta kirjutas, et Jehoova on andnud rohkem au kehaliikmeile, mis meie arvates pole nii kenad. (1. Kor. 12:23, 24.) Jehoova hoolib meist igaühest, ükskõik kui palju me suudame teha. Ta ei võrdle meid teistega ega lakka meid armastamast, kui eksime. Olgu meie ülesanne Jehoova majapidamises milline tahes, me võime olla kindlad, et ta armastab meid.

17. Mis on tulemus, kui otsime teistes head?

¹⁷ Kolmandaks, me hakkame rohkem hindama oma kohta Jehoova organisatsioonis, kui otsime Jumala eeskujul teistes head. Selle asemel et püüda alati olla tähelepanu keskpunktis ja öelda teistele, mida nad peavad tegema, oleme varmad küsima neilt nõu ning võtma kuulda nende soovitusi. (Õpet. 13:10.) Me oleme rõõmsad, kui teised saavad eesõigusi. Ja me täname Jehoovat, kui näeme, kuidas ta õnnistab kõiki meie vendi terves maailmas. (1. Peetr. 5:9.)

18. Kuidas aitab südametunnistuse treenimine meil olla tagasihoidlikumad?

¹⁸ Neljandaks, me arendame tagasihoidlikkust, kui treenime oma südametunnistust Piibli põhimõtete järgi. Kui õpime nägema asju Jehoova vaatepunktist, võime langetada häid otsuseid. Korrapäraselt Piiblit uurides ja palvetades ning õpitut ellu rakendades treenime tasapisi oma südametunnistust. (1. Tim. 1:5.) Me õpime pidama teisi endast tähtsamaks. Jehoova on lubanud, et kui teeme oma osa, siis ta viib lõpule meie väljaõppe, aidates meil arendada tagasihoidlikkust ja teisi talle meelepäraseid omadusi. (1. Peetr. 5:10.)

19. Mis aitab meil olla tagasihoidlikud nüüd ja tulevikus?

¹⁹ Üksainus ülbe tegu läks Juudast pärit prohvetile maksma tema elu ja head suhted Jumalaga. Siiski me teame, et proovile panevas olukorras on võimalik jääda tagasihoidlikuks. Seda on suutnud ustavad jumalateenijad minevikus ja ka tänapäeval. Mida kauem me koos Jehoovaga käime, seda rohkem peaks tagasihoidlikkust meie juures näha olema. (Õpet. 8:13.) Ükskõik milline on praegu meie koht Jumala organisatsioonis, tuleks meil meeles pidada, et koos Jehoovaga käimine on juba iseenesest võrreldamatu au. Pea seda võimalust kalliks ning käi tagasihoidlikult koos Jehoovaga igavesti!