1. Millist julgustust jagas Jehoova pärast Eedeni mässu?

INIMESED langesid pattu ja ebatäiusse, aga Jehoova hakkas kohe jagama julgustust. Pärast Eedeni mässu andis ta Aadama tulevastele järeltulijatele põhjust julgust mitte kaotada. Kõik ei olnud veel läbi. Piiblikohas 1. Moosese 3:15 on prohvetlik tõotus, mis andis inimkonnale lootust, et „algne madu” Saatan hävitatakse ja kõigile tema tegudele tehakse lõpp. (Ilm. 12:9; 1. Joh. 3:8.)

2. Kuidas julgustas Jehoova Noad?

² Noa pere oli omal ajal ainus Jehoova teenijate pere kogu maailmas. Noa nägi enda ümber vägivalda ja loomuvastaseid seksuaalsuhteid. Lihtne oleks olnud  julgust kaotada. (1. Moos. 6:4, 5, 11; Juuda 6.) Aga Jehoova sisendas temasse vajalikku julgust, nii et ta suutis ikka käia koos tõelise Jumalaga. (1. Moos. 6:9.) Jehoova ütles Noale, et ta on otsustanud teha lõpu kurjale maailmale, ja andis sellele tublile mehele juhtnöörid pere päästmiseks. (1. Moos. 6:13–18.) Jehoova oli Noale julgustuse Jumal.

3. Kuidas julgustati Joosuat? (Vaata pilti artikli alguses.)

³ Hiljem seisis Joosua ees kõhedust tekitav ülesanne asustada Jumala rahvas tõotatud maale. See tähendas sealsete võimsate sõjavägede alistamist. Joosua oleks võinud kergesti kõhklema lüüa. Jehoova teadis seda ja palus Moosesel Joosuat kinnitada. Jumal ütles: „Sea Joosua juhiks ning julgusta ja kinnita teda, sest tema läheb selle rahva ees üle jõe ning tema annab neile pärandiks selle maa, mida sa näed.” (5. Moos. 3:28.) Enne kui Joosua alustas, julgustas Jehoova teda nii: „Kas pole ma sind käskinud olla julge ja tugev? Ära kohku ega karda, sest su Jumal Jehoova on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!” (Joosua 1:1, 9.) Need sõnad olid tõesti julgustavad!

4., 5. a) Millist julgustust jagas Jehoova oma rahvale? b) Kuidas julgustas Jehoova oma poega?

⁴ Jehoova julgustas oma sõnadega üksikisikuid, aga ka tervet oma rahvast. Ta lohutas Babülonis vangistuses olevaid juute juba ette selliste prohvetlike mõtetega: „Ära karda, sest mina olen sinuga. Ära muretse, sest mina olen su Jumal. Ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, oma õiguse parema käega hoian ma sinust kõvasti kinni.” (Jes. 41:10.) Esimesed kristlased said samuti julgustust. Ja Jumal julgustab ka oma nüüdisaegset rahvast. (Loe 2. Korintlastele 1:3, 4.)

⁵ Jeesuski sai isalt julgustust. Ta kuulis oma ristimise ajal, et taevast kostis hääl: „See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel.” (Matt. 3:17.) See andis talle jõudu kogu maise teenistuse jooksul.

6. Kuidas julgustab meid Jeesuse mõistujutt talentidest?

⁶ Jeesus tegi oma isa eeskuju järgi. Mõistujutt talentidest, mis on osa tema ennustusest selle ajastu viimsete päevade kohta, julgustab jääma ustavaks. Selles loos ütleb isand kummalegi ustavale orjale: „Tubli, sa hea ja ustav ori! Sa oled olnud ustav vähese eest hoolitsedes, ma panen su palju üle. Rõõmusta koos oma isandaga.” (Matt. 25:21, 23.) Selline julgustus aitab Jehoovat ustavalt edasi teenida.

7. Kuidas julgustas Jeesus oma apostleid ja eriti Peetrust?

⁷ Jeesuse apostlid vaidlesid pahatihti selle üle, kes on nende seas suurim. Jeesus oli aga nendega kannatlik ning soovitas neil alanduda ja olla kui teenija, mitte kui kamandaja. (Luuka 22:24–26.) Peetrus valmistas Jeesusele pettumust lausa mitmel korral. (Matt. 16:21–23; 26:31–35, 75.) Siiski ei hüljanud Jeesus  teda. Ta julgustas Peetrust ja andis talle koguni ülesande kinnitada oma vendade usku. (Joh. 21:16.)

8. Kuidas julgustas Hiskija oma väepealikke ja Juuda rahvast?

⁸ Juba ammu enne seda, kui Jehoova poeg tuli maa peale ja näitas, kuidas kedagi täiuslikult julgustada, said Jehoova ustavad teenijad aru, et teisi tuleb julgustada. Assüürlaste ähvardusi kuuldes kogus Hiskija kokku oma väepealikud ja Juuda rahva, et neid julgustada. „Ja rahvas sai Juuda kuninga Hiskija sõnadest julgust.” (Loe 2. Ajaraamat 32:6–8.)

9. Mida õpetlikku julgustuse kohta leiame Iiobi raamatust?

⁹ Iiob vajas ise hädasti lohutust, aga suutis siiski õpetada, kuidas tema „koormavad lohutajad” peaksid teda tegelikult kohtlema. Ta ütles, mida ta nende asemel teeks: „Mina pigem julgustaksin teid oma suu sõnadega, mu huulte troost tooks teile kergendust.” (Iiob 16:1–5.) Iiob sai lõpuks julgustust Eliihult ja Jehoovalt endalt. (Iiob 33:24, 25; 36:1, 11; 42:7, 10.)

10., 11. a) Miks vajas Jefta tütar julgustust? b) Keda võiksime meie tänapäeval julgustada?

¹⁰ Veel üks vanaaja näide kellestki, kes vajas julgustust, on Jefta tütar. Kohtumõistja Jefta tõotas enne ammonlastega lahingusse astumist, et kui Jehoova annab talle võidu, pühendatakse esimene inimene, kes talle kodus vastu tuleb, Jehoova pühamu teenistusse. See juhtus olema tema tütar, tema ainuke laps, kes tuli välja võitu tähistama. Jefta süda oli murtud. Aga ta pidas tõotusest kinni ja saatis oma vallalise tütre elu lõpuni Siilosse telkpühamu juurde teenima. (Kohtum. 11:30–35.)

¹¹ Muidugi polnud see Jeftale kerge, aga ilmselt oli see veelgi raskem tema tütrele, kes allus siiski hea meelega oma isale. (Kohtum. 11:36, 37.) Ta loobus õigusest abielluda, lapsi saada ning perekonna nime ja pärandust säilitada. Kes veel vajanuks lohutust ja julgustust kui mitte Jefta tütar? Piibel räägib: „Iisraelis kujunes välja selline tava: aastast aastasse, neli päeva aastas, käisid Iisraeli neiud ülistamas gileadlase Jefta tütart.” (Kohtum. 11:39, 40.) Need kristlased, kes jäävad vallaliseks, et „Isandaga seotud asjad” võiksid olla neile kõige tähtsamad, vajavad samuti meie ülistust ja julgustust, kas pole? (1. Kor. 7:32–35.)

12., 13. Kuidas kinnitas Peetrus oma vendade usku?

¹² Õhtul enne oma surma ütles Jeesus Peetrusele: „Siimon, Siimon, Saatan on nõudnud, et ta saaks teid kõiki sõeluda nagu nisu. Aga mina olen sinu pärast tungivalt palvetanud, et su usk ära ei kaoks. Kui sa oled oma eksimust kahetsenud, siis kinnita oma vendade usku.” (Luuka 22:31, 32.)

¹³ Peetrusest sai üks kristliku koguduse tugisambaid. (Gal. 2:9.) Tema julgus nädalatepühal ja hiljemgi oli  vendadele innustuseks. Oma pika teenistuse lõpus kirjutas ta kaaskristlastele kirja. Milleks? Peetrus selgitas: „Ma [olen] teile lühidalt kirjutanud, et teid innustada ja anda teada, et Jumal on tõesti osutanud teile suurt armu. Püsige selles armus!” (1. Peetr. 5:12.) Peetruse kirjad on kristlastele julgustuseks tänaseni. Meil on Jehoova tõotuste täitumist oodates seda julgustust tõesti väga vaja! (2. Peetr. 3:13.)

14., 15. Kuidas on Johannese kirjapandu olnud kristlastele julgustuseks paljude sajandite vältel?

¹⁴ Veel üks kristliku koguduse tugisambaid oli Johannes. Tema evangeelium räägib paeluvalt Jeesuse teenistusest ja on julgustanud kristlasi paljude sajandite vältel praeguseni välja. Johannese evangeelium on ainus, kus on kirjas Jeesuse sõnad, et tõeliste jüngrite tunnusmärk on armastus. (Loe Johannese 13:34, 35.)

¹⁵ Johannese kolmes kirjas on samuti tõe pärleid. Patukoorma surve all ägades on tõesti kosutav lugeda, et „Jeesuse veri puhastab meid kõigist pattudest”. (1. Joh. 1:7.) Võib aga juhtuda, et ikkagi mõistab meie süda meid hukka. Kas ei võta meie silmi veele tänutunne, kui loeme, et Jumal tunneb meie südant paremini kui me ise? (1. Joh. 3:20, allmärkus.) Just Johannes kirjutas, et „Jumal on armastus”. (1. Joh. 4:8, 16.) Oma teises ja kolmandas kirjas kiidab Johannes kristlasi, kes käivad tõeteel edasi. (2. Joh. 4; 3. Joh. 3, 4.)

16., 17. Missugust julgustust jagas kaaskristlastele Paulus?

¹⁶ Veel üks tubli vendade julgustaja,  ilmselt üks tublimaid, oli Paulus. Kristluse algusaegadel jäid peaaegu kõik apostlid nähtavasti Jeruusalemma, kus oli ka juhtiv kogu. (Ap. t. 8:14; 15:2.) Juudamaa kristlased kuulutasid Kristust inimestele, kes juba uskusid oma tausta tõttu sama Jumalat. Pauluse aga saatis püha vaim kuulutama teistele Kreeka-Rooma rahvastele, kes kummardasid igasugu jumalaid. (Gal. 2:7–9; 1. Tim. 2:7.)

¹⁷ Paulus reisis risti ja põiki läbi praeguse Türgi ala ning käis ka seal, kus nüüd on Kreeka ja Itaalia. Igal pool moodustas ta kogudusi ja nende liikmed olid suures osas mittejuudid. Äsjapöördunud kristlased olid „kannatanud oma kaasmaalaste käe läbi” ja vajasid julgustust. (1. Tess. 2:14.) Paulus kirjutas 50. aasta paiku verinoorele Tessaloonika kogudusele: „Me täname alati oma palvetes Jumalat teie eest, kui meenutame Jumala ja Isa ees teie ustavaid tegusid, seda, millist vaeva te olete armastusest näinud ja kuidas te olete vastu pidanud.” (1. Tess. 1:2, 3.) Ta palus neil üksteisele toeks olla, öeldes: „Julgustage üksteist ja tugevdage üksteise vaimu.” (1. Tess. 5:11.)

18. Kuidas julgustas esimese sajandi juhtiv kogu Filippust?

¹⁸ Esimese sajandi juhtiv kogu julgustas kõiki kristlasi, sealhulgas neid, kes olid eestvedajad. Filippus kuulutas sõnumit Kristusest samaarlastele. Tema selja taga oli juhtiv kogu, kes saatis kaks oma liiget, Peetruse ja Johannese, samaarlaste eest palvetama, et nood saaksid püha vaimu. (Ap. t. 8:5, 14–17.) Mõelda vaid, kui tore oli Filippusel ja tema õpilastel näha juhtiva kogu vendi neid toetamas!

19. Kuidas mõjus kogudustele esimese sajandi juhtiva kogu kiri?

¹⁹ Hiljem tuli juhtival kogul langetada otsus, kas mittejuutidest kristlastel tuleks lasta end Moosese seaduse järgi ümber lõigata. (Ap. t. 15:1, 2.) Vennad jõudsid püha vaimu juhatusel pärast piibliarutelu otsusele, et seda pole tarvis. Nad kirjutasid kogudustele kirja ja saatsid oma esindajad seda viima. Kuidas see kiri kogudustele mõjus? „Lugenud selle läbi, rõõmustasid nood usku kinnitavate sõnade pärast.” (Ap. t. 15:27–32.)

20. a) Kuidas juhtiv kogu julgustab meid kõiki? b) Mis küsimusele vastab järgmine artikkel?

²⁰ Nüüdne Jehoova tunnistajate juhtiv kogu julgustab peetellasi ja teisi eriteenijaid. Ja mitte ainult neid, vaid kõiki vendi ja õdesid üle maailma. Nii nagu esimese sajandi kogudused, rõõmustame meiegi, kui juhtiv kogu meie usku kinnitab. Aastal 2015 üllitas juhtiv kogu brošüüri „Jehoova ootab sind tagasi”, mis annab rohkesti julgustust paljudele, kes vajavad seda oma suhete taastamiseks Jehoovaga. Kas Jehoovat, kes annab julgustust, peaksid jäljendama üksnes vastutavad vennad? Vastame sellele küsimusele järgmises artiklis.