Winston, räägi meile, kuidas sa leidsid tee Jumala juurde.

Kasvasin üles ühes farmis Queenslandis Austraalias. Minu pere polnud usklik. Kuna elasime väga eraldatud paigas, piirdus minu suhtlus vaid pereliikmetega. 12-aastaselt hakkasin otsima Jumalat. Palvetasin tema poole ja palusin, et ta aitaks mul tema kohta tõde teada saada. Hiljem ma lahkusin farmist ja leidsin töö Lõuna-Austraalias Adelaide’is. 21-aastaselt Sydneys puhkusel olles kohtusin Pamelaga. Ta rääkis mulle Briti-Iisraeli usuliikumisest, mille väitel põlvnevad britid Iisraeli nii-öelda kadunud suguharudest. Need olevat need kümme Iisraeli suguharu, mis viidi pagendusse 8. sajandil e.m.a. Kui läksin tagasi Adelaide’i, rääkisin sellest töökaaslasele, kes oli hakanud Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Pärast seda, kui olime paar tundi rääkinud tunnistajate uskumustest, mõistsin, et minu lapsena tehtud palve sai vastuse. Lõpuks ometi õppisin tundma tõde Looja ja tema kuningriigi kohta! Ma olin leidnud „eriti kalli pärli”. (Matt. 13:45, 46.)

Pamela, ka sina hakkasid varases eas seda pärlit otsima. Kuidas sina selle leidsid?

Kasvasin üles religioosses peres Uus-Lõuna-Walesis Coffs Harbouri linnas. Minu vanemad ja vanavanemad kuulusid sellesse Briti-Iisraeli usuühendusse. Mina, mu noorem vend ja vanem õde ning meie nõod kasvasime üles teadmisega, et Jumal eelistab inimesi, kes põlvnevad brittidest.  Mina polnud selles veendunud ja ma ei tundnud, et olen Jumalaga lähedane. Kui olin 14-aastane, käisin erinevates kohalikes kirikutes, sealhulgas anglikaani, baptisti ja seitsmenda päeva adventistide kirikus. Kuid sealt ei saanud ma eriti teadmisi Jumala kohta.

Minu pere kolis hiljem Sydneysse, kus kohtusin Winstoniga. Nagu Winston mainis, hakkas ta pärast meie vestlust religiooni teemal tunnistajatega Piiblit uurima. Pärast seda olid tema kirjad täis piiblitekste. Pean tunnistama, et alguses olin mures ja isegi pahane. Kuid pikkamisi hakkasin tajuma tõe kõla.

1962. aastal kolisin Adelaide’i, et olla Winstonile lähemal. Olin siis 18-aastane. Winston oli korraldanud mulle elamise Thomas ja Janice Slomani juurde. See abielupaar oli teeninud misjonäridena Paapua Uus-Guineas. Nad olid minu vastu erakordselt lahked ja aitasid mul Jehoovat tundma õppida. Hakkasin Piiblit uurima ja peagi veendusin, et olen leidnud tõe. Pärast abiellumist algas meie ühine imeline teekond Jehoova teenistuses. Hoolimata raskustest on selle „eriti kalli pärli” väärtus meie silmis üha kasvanud.

Winston, räägi teie algusaastatest Jehoova teenistuses.

Peagi pärast abiellumist hakkas Jehoova avama meile uksi tema teenistuses. (1. Kor. 16:9, allmärkus.) Esimese ukseni juhtis meid vend Jack Porter, kes teenis meie väikest kogudust ringkonnaülevaatajana. (Ta on nüüd samuti Australaasia harubüroo komitee liige.) Jack ja tema abikaasa Roslyn innustasid meid alustama pioneerteenistust. Olime pioneerid viis aastat. Kui olin 29-aastane, kutsuti meid Pamelaga ringkonnatööle Vaikse ookeani saartele, mis kuulusid tollal Fidži harubüroo alla. Nendeks saarteks olid Ameerika Samoa, Kiribati, Nauru, Niue, Samoa, Tokelau, Tonga, Tuvalu ja Vanuatu.

Tollal suhtusid inimesed mõnel isoleeritumal saarel tunnistajatesse umbusklikult, seega tuli meil olla ettevaatlik ja taktitundeline. (Matt. 10:16.) Kogudused olid väiksed ja mõnikord ei olnud neil võimalik meile majutust pakkuda. Seepärast palusime vahel ulualust külaelanikelt, kes olid üldiselt väga lahked meie vastu.

Winston, sa oled väga huvitatud tõlketööst. Millest sai see huvi alguse?

Oli aeg, mil vendadel ja õdedel Tonga saartel olid vaid mõned tongakeelsed voldikud ja brošüürid. (Tonga keel on üks Polüneesia keeli.) Kuulutustööl kasutati ingliskeelset raamatut „Tõde, mis viib igavesse ellu”. Ühe neljanädalase kogudusevanemate kooli ajal nõustusid kolm kohalikku vanemat, kelle inglise keel oli üsna nõrk, tõlkima selle raamatu tonga keelde. Pamela tippis käsitsi tehtud tõlke kirjutusmasinaga ümber ja me saatsime selle USA harubüroosse trükkimisele. See kõik võttis aega umbes kaheksa nädalat. Kuigi tõlke kvaliteet jättis soovida, aitas see raamat paljudel tonga keele rääkijatel tõde õppida. Me pole küll Pamelaga tõlkijad, kuid see kogemus sütitas meis huvi selle töö vastu.

Pamela, kuidas oli elu saartel võrreldes eluga Austraalias?

See oli väga erinev! Mõnes paigas tuli meil rinda pista moskiitode, rottide, haiguste, tohutu kuumuse ja niiskusega ning vahel polnud meil piisavalt süüa. Teisest küljest oli rahustav vaadata õhtul meie fale’st ookeanile. Fale on samoakeelne sõna õlgkatusega ja ilma seinteta Polüneesia maja kohta. Kuupaistelistel õhtutel  oli näha kookospuude siluette ja kuu peegeldust ookeanilt. Sellised ilusad hetked ajendasid meid mõtisklema ja palvetama. See aitas meil raskused unustada ja mõelda positiivselt.

Meile said väga armsaks lapsed, kes olid lõbusad ja väga uudishimulikud, kui nad nägid meid, valgeid võõramaalasi. Kui olime Niue saarel, paitas üks väike poiss Winstoni karvast kätt ja ütles: „Mulle meeldivad su suled.” Ilmselt polnud ta kunagi näinud nii karvaseid käsi ega teadnud, kuidas neid kirjeldada.

Oli kurb näha, kui vaestes tingimustes pidid paljud elama. Loodus nende ümber oli ilus, aga neil oli puudulik arstiabi ja vähe joogivett. Kuid tundus, et meie vennad ja õed väga ei muretsenud. See oli nende jaoks normaalne elu. Nad olid õnnelikud, sest nad olid koos oma perega, neil oli võimalus kiita Jehoovat ja koht, kus seda teha. Nende eeskuju aitas meil hoida oma prioriteedid paigas ja elu lihtsana.

Pamela, sina pidid mõnikord hankima ise vett ja valmistama toitu täiesti uues keskkonnas. Kuidas sa sellega hakkama said?

Ma pean selle eest tänama oma isa. Ta õpetas mulle palju praktilisi oskusi, nagu kuidas teha tuld ja selle kohal süüa valmistada ning kuidas saada hakkama vähesega. Kord, kui olime Kiribati saarel, ööbisime ühes väikses majas, millel oli õlgkatus, bambusseinad ja põrandaks korallpinnas. Et valmistada lihtsat toitu, uuristasin põrandasse augu ning tegin seal kookosekoortest tule. Et vett saada, seisin kaevu juures sabas koos kohalike naistega. Vee ammutamiseks kasutasid nad umbes kahemeetrist keppi, mille otsa oli seotud peenike nöör. See oli nagu õng, kuid konksu asemel oli nööri otsas anum. Iga naine laskis kordamööda oma anuma kaevu ja siis tegi õigel hetkel just õige liigutuse. Anum vajus külili ja täitus veega. Mulle tundus see väga lihtne, kuni jõudis kätte minu kord. Lasin korduvalt anuma vette, kuid see jäi lihtsalt vee peale hulpima. Kui naiste naerulagin lõppes, pakkus üks neist mulle abi. Kohalikud olid alati väga abivalmid.

Te mõlemad tundsite rõõmu teenistusest neil saartel. Kas jagaksite mõnda mälestust?

Winston: Võttis aega, et õppida kohalikke kombeid. Näiteks, kui vennad-õed pakkusid süüa, panid nad tihti meie ette kõik, mis neil selleks päevaks varutud oli. Alguses me ei teadnud, et kombeks on jätta midagi sellest neile, ja me sõime kõik ära. Muidugi, kui saime teada, kuidas olukord tegelikult on, jätsime osa toitu puutumata. Meie prohmakatest hoolimata olid vennad meiega mõistvad. Ja nad olid rõõmsad, et said meid iga kuue kuu tagant taas näha. Sealsed õed-vennad ei näinud tollal üldse teisi tunnistajaid peale meie.

Meie külastused muutsid saareelanike suhtumist Jehoova tunnistajatesse. Paljud arvasid, et kohalikud õed-vennad on meie religiooni ise leiutanud. Seega, kui välismaine jutlustaja ja tema naine vendi külastasid, said kohalikud aru, et meie organisatsioon on ülemaailmne.

Pamela: Üks minu armsamaid mälestusi pärineb Kiribati saare imepisikesest kogudusest. Ainus kogudusevanem Itinikai Matera, tegi oma parima, et meie eest hoolitseda. Kord tuli ta meie juurde korviga, milles oli vaid üks muna. Ta ütles: „See on teile.” Kanamunadega kostitati meid tollal väga harva. See väike, kuid lahke tegu läks meile südamesse.

 Pamela, sinul oli mõni aasta hiljem nurisünnitus. Mis aitas sul sellega toime tulla?

Jäin lapseootele 1973. aastal, kui olime Winstoniga Vaikse ookeani lõunaosa saartel. Läksime tagasi Austraaliasse. Kuid neli kuud hiljem rasedus katkes. Ka Winstonile mõjus see väga rängalt. Valu minu südames hääbus aja jooksul, kuid päriselt see ei kadunudki, kuni tuli 2009. aasta 15. aprilli Vahitorni artikkel „Lugejate küsimusi”. Seal oli küsimus „Kas emaihus surnud beebil on ülestõusmislootust?”. Artikkel kinnitas meile, et seda otsustab Jehoova, kes teeb alati, mis on õige. Jehoova parandab haavad, mis kaasnevad eluga selles kurjas maailmas, ja tema poeg teeb lõpu Kuradi tegudele. (1. Joh. 3:8.) Samuti aitas see artikkel meil veelgi enam väärtustada seda „eriti kallist pärlit”. Kus me küll oleksime ilma kuningriigi lootuseta?

Pärast lapse kaotust, alustasime uuesti täisajalist teenistust. Teenisime mõned kuud Austraalia Peetelis, nagu seda tollal nimetati, ja siis tegime neli aastat ringkonnatööd Uus-Lõuna-Walesis ja Sydneys. Aastal 1981 kutsuti meid tagasi Austraalia harubüroosse. Teenime seal siiani.

Winston, kas Vaikse ookeani saartel teenimine on tulnud sulle kasuks Australaasia harubüroo komitees?

Jah, kõvasti. Kõigepealt paluti Austraalia harubürool võtta enda hoole alla Ameerika Samoa ja Samoa. Siis liideti meiega Uus-Meremaa harubüroo. Nüüd kuuluvad Australaasia harubüroo alla Austraalia, Ameerika Samoa, Cooki saared, Ida-Timor, Niue, Samoa, Tokelau, Tonga ja Uus-Meremaa. Olen paljusid neid paiku harubüroo esindajana külastanud. Kogemused, mida sain neil saartel elavate vendade ja õdedega koos töötades, on suureks abiks nüüd, kui teenin neid harubüroos.

Teame Pamelaga omast käest, et Jumalat ei otsi vaid täiskasvanud. Noored soovivad samuti leida seda „eriti kallist pärlit”, isegi kui teisi pereliikmeid see ei huvita. (2. Kun. 5:2, 3; 2. Ajar. 34:1–3.) Kindel on see, et meie armastav Jumal Jehoova tahab, et nii noored kui ka vanad saaksid igavese elu.

Kui hakkasime rohkem kui 50 aastat tagasi Jumalat otsima, polnud meil aimugi, kuhu see meid välja viib. Tõde Jumala kuningriigist on tõepoolest hindamatu väärtusega pärl! Oleme kindlalt otsustanud kogu jõust seda pärlit hoida.