TÕOTATUD maal elavate juutide põllumajandusaasta algas künni ja külviga, mis toimus meie mõistes septembris-oktoobris.

Aega arvestati Kuu faaside vaheldumise järgi ja ühe kalendrikuu pikkus oli 29 või 30 päeva. Sel viisil arvestatud aasta oli aga lühem kui päikeseaasta. Selleks et kuukalendrit aastaaegadega ühtlustada, lisati teatud kuudele päevi või teatud ajal, vahest enne uue aasta algust, aastale terve kuu. Tänu sellele oli kalender tegeliku külvi- ja lõikusajaga kooskõlas.

Moosese ajal oli Jumal iisraellastele öelnud, et nende aasta esimene kuu on avivi- ehk niisanikuu (meie kalendri järgi märts-aprill). (2. Moos. 12:2; 13:4.) Sel kuul pidasid iisraellased hapnemata leibade püha ja ohverdasid Jehoovale odralõikuse uudsevilja. (2. Moos. 23:15, 16.)

Õpetlase Emil Schüreri sõnul polnud kuigi keeruline otsustada, kas aastale on vaja üks kuu lisada. Ta kirjutab: „Paasapüha tähistati alati niisanikuus täiskuu ajal (14. niisanil), pärast kevadist pööripäeva. ... Kui aasta lõpu poole märgati, et paasapüha langeb ajale enne kevadist pööripäeva, siis lisati enne niisanit aastale üks kuu juurde.” (E. Schürer, „The History of the Jewish People in the Age of Jesus Christ, (175 B.C. – A.D. 135)”.)

Jehoova tunnistajad arvestavad samal viisil välja aja, millal tuleks pidada Isanda õhtusöömaaega, mis toimub kevadel, juudi kalendri järgi 14. niisanil. Sellest kuupäevast teavitatakse aegsasti kõiki kogudusi üle maailma. *

Kust aga juudid teadsid, millal üks kuu lõpeb ja algab teine? Tänapäeval piisab kuupäeva teadasaamiseks pilgust kalendrisse või telefoni, kuid piibliaegadel see nii lihtne polnud.

Noa päevil loeti kuu pikkuseks 30 päeva. (1. Moos. 7:11, 24; 8:3, 4.) Juudi kalendri järgi võis aga kuus olla 29 või 30 päeva, sest kalendrikuu pikkus sõltus Kuu faaside tsüklist. Uus kuu algas siis, kui noorkuu taevasse ilmus.

Ühel korral viitasid nii Taavet kui Joonatan uue kuu algusele sõnadega „Homme on noorkuu”. (1. Saam. 20:5, 18.) Seega paistab, et 11. sajandiks e.m.a oli tavaks kuid ette arvestada. Kuidas said iisraellased teada, millal uus kuu algab? Sellele heidab valgust juudi suuliste seaduste ja pärimuste kogu mišna. Pärast juutide naasmist Babüloonia vangipõlvest tegi uue kuu alguse kindlaks juudi kõrgeim kohus sanhedrin. Selleks tuli sanhedrin seitsmel kuul aastas kokku, alati kuu 30. päeva varahommikul.

Jeruusalemma ümbritsevatele mägedele seati vahimehed, kelle ülesandeks oli noorkuu ilmumisest otsekohe sanhedrinile teatada. Kui sanhedrini liikmed olid saanud piisavalt tõendeid selle kohta, et taevas on noorkuu, kuulutasid nad välja uue kuu alguse. Mida aga tehti siis, kui pilvede või udu tõttu ei näinud vahimehed kuusirpi? Sel juhul  teatas sanhedrin, et käesolev kuu on 30 päeva pikk, ja järgmisel päeval võis alata uus kuu.

Mišnas öeldakse ka, et sanhedrini otsusest anti teada märgutulega, mis süüdati Jeruusalemma lähedal asuval Õlimäel. Et uudis leviks, läideti lõkked ka mujal Iisraelis. Hilisematel aegadel viisid selle teate laiali käskjalad. Niimoodi said kõik juudid Jeruusalemmas ja mujal uue kuu algusest teada ning tänu sellele said nad ühel ja samal ajal pühasid pidada.

Alltoodud tabel aitab mõista juudi kalendrikuude, pühade ja aastaaegade omavahelisi seoseid.