JEESUS ennustas, et tema järelkäijatel on lõpuajal teha palju lõikustööd. (Matt. 9:37; 24:14.) Vaatame, kuidas tema sõnad on läinud täide Ukrainas Taga-Karpaatias ja kui rikkalikku saaki seal on kogutud. Seal on vaid kolmes lähestikku asuvas linnas kokku 50 kogudust ja üle 5400 kuulutaja. * Neis linnakestes on lausa iga neljas inimene Jehoova tunnistaja!

Kuidas on sellisel territooriumil kuulutada? „Inimesed peavad siin Piiblist lugu, nad on õiglase meelega, neil on tugevad peresuhted ja nad püüavad siiralt üksteist aidata,” ütleb kohalik vend Vasile. Ta lisab: „Nad pole küll alati nõus meie uskumustega, ent kui näidata neile midagi Piiblist, kuulavad nad tähelepanelikult.”

Muidugi on meie õdedel ja vendadel omamoodi proovikive, kui nad kuulutavad territooriumil, kus elanike ja Jehoova tunnistajate suhtarv on nii madal. Ühes koguduses on näiteks 134 kuulutajat, kuid nende territooriumil on kõigest 50 kodu, mida külastada! Mida kuulutajad sellises olukorras ette võtavad?

Paljud vennad-õed püüavad käia kuulutamas seal, kus on suurem vajadus. „Meie koguduse territooriumil on iga kuulutaja kohta kaks ust,” sõnab 90-aastane Jonaš. „Ma käin oma kodulinnas kuulutamas, aga hiljaaegu, kui mu tervis veel lubas, sõitsin ma ka umbes 150 kilomeetri kaugusel asuvale territooriumile, mis pole määratud ühelegi kogudusele. Seal ma kuulutasin ungari keeles.” Kuulutajatel tuleb tuua ohvreid, et kaugemal abiks käia. Jonaš ütleb: „Et jõuda rongi peale, tuli mul hommikul kell neli üles tõusta. Ja ma kuulutasin kuni kella kuueni õhtul, sest sel ajal väljus rong kodu poole. Tegin selliseid sõite paar-kolm korda nädalas.” Kas ta tunneb, et tema pingutused tasusid end ära? „Selline teenistusviis tõi mulle palju rõõmu,” lausub ta. „Mul on hea meel, et sain aidata ühel kõrvalises paigas elaval perel tõde õppida.”

Loomulikult ei saa iga koguduseliige kaugematesse paikadesse sõita. Siiski püüavad kõik, ka eakamad kuulutajad, kohalikul territooriumil hoolega tööd teha. Aastal 2017 oli neis kolmes linnas mälestusõhtul kohalviibijaid peaaegu kaks korda rohkem, kui on nendes kogudustes kuulutajaid. Seega viibisid mälestusõhtul pooled nende linnade elanikud. Pole kahtlustki, et ükskõik kus me teenime, meil on „alati palju teha Isanda töös”. (1. Kor. 15:58.)