Lugejate küsimusi
Kes olid need heategijad, kellest Jeesus rääkis viimasel õhtul enne oma surma, ja miks oli neil selline tiitel?
Oma surma eelõhtul pani Jeesus apostlitele südamele, et nad ei püüaks olla oma kaasteenijatest tähtsamad. Ta ütles neile: „Rahvaste kuningad peremehetsevad nende üle ja neid, kellel on võim rahva üle, nimetatakse heategijateks. Teie hulgas aga ärgu olgu nii.” (Luuka 22:25, 26.)
Kes olid need heategijad, keda Jeesus mainis? Raidkirjad, mündid ja kirjutised näitavad, et Kreeka ja Rooma ühiskonnas oli kombeks anda kõrgetele isikutele ja valitsejatele tiitel heategija (kreeka keeles euergétes). Selline au sai osaks neile, kes olid ühiskonna heaks midagi suurt teinud.
Paljud kuningad kandsid tiitlit heategija. Nende hulgas olid Egiptuse valitsejad Ptolemaios III Euergetes (u 247–222 e.m.a) ja Ptolemaios VIII Euergetes II (u 147–117 e.m.a). Samuti Rooma valitsejad Julius Caesar (48–44 e.m.a) ja Augustus (31 e.m.a – 14 m.a.j) ning Juudamaa valitseja Herodes Suur. Herodes pälvis selle tiitli ilmselt sellega, et importis nälja leevendamiseks vilja ning andis abivajajatele riideid.
Saksa piibliõpetlase Adolf Deissmanni sõnul oli heategija tiitli kasutamine laialt levinud. Ta märkis, et on võimalik kerge vaevaga leida raidkirjadest rohkem kui sada kohta, kus see tiitel esineb.
Mida siis Jeesus mõtles sellega, kui ta ütles oma jüngritele, et nende hulgas ärgu olgu nii? Kas Jeesus tahtis anda mõista, et nad ei tohiks olla ühiskonna heaolust huvitatud? Üldsegi mitte. Jeesus pööras tähelepanu sellele, mis ajendiga neid heategusid tehti.
Jeesuse päevil püüdsid jõukad inimesed luua endale hea maine sellega, et andsid raha areenil toimuvate näidendite ja mängude heaks, lasid ehitada parke ja templeid ning toetasid muid sarnaseid tegevusi. Kuid nende eesmärk oli saada ülistust ja kuulsust või koguda poolehoidjaid. Ühes teatmeteoses kirjutatakse: „Kuigi oli ka siiraid heategijaid, tehti selliseid tegusid tihti poliitilise omakasu pärast.” Jeesus soovis, et ta jüngrid hoiduksid sellisest ambitsioonikusest ja omakasupüüdlikkusest.
Aastaid hiljem rõhutas ka Paulus, kui tähtis on andmisel õige motiiv. Ta kirjutas kaasusklikele Korintose koguduses: „Igaüks andku, nagu ta on oma südames otsustanud, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.” (2. Kor. 9:7.)