ÜHEL Indoneesias asuval saarel nimega Sangir Besar võis mõne aasta eest rannas näha kolme naist kive korjamas. Need olid meie õed, kes on sealkandis tuntud selle poolest, et räägivad inimestele piiblist.

Kõigepealt kahlasid õed merre ja kogusid sealt suuri kive, mis võisid olla lausa jalgpalli suurused. Seejärel istusid naised puidust pinkidele ja tagusid haamritega kivid väikesteks tükkideks. Siis viisid nad need plastikämbritega treppe mööda üles sinna, kus nad ise elasid. Seal panid nad kiviklibu suurtesse kottidesse, mis laaditi veoautodele. Kogutud materjali kasutati teede ehitamiseks.

Üks õde, kes kive korjas, oli Hulda. Tema olukord võimaldas tal kivide korjamisele rohkem aega pühendada. Tavaliselt kasutas ta kivide eest teenitud raha oma pere kulude katmiseks. Nüüd oli tal aga mõttes veel midagi. Ta soovis osta endale tahvelarvutit, et saaks kasutada JW Library^® äppi. Hulda teadis, et sealolevad videod ja muu materjal on talle suureks abiks kuulutustööl ja aitavad ka tal endal piiblit paremini mõista.

Hulda töötas poolteist kuud järjest igal hommikul kaks tundi. Selle ajaga purustas ta kokku väikse veoautokastitäie kive. Lõpuks teeniski ta nii palju raha, et sai osta endale tahvelarvuti.

Hulda räägib: „Kuigi ma olin kivide tagumisest üsna kurnatud, unustasin kogu selle vaeva, kui sain endale tahvelarvuti. See aitab mul tõhusamalt kuulutustööd teha ja mul on kergem koosolekuteks valmistuda.” Hulda ütles ka, et tahvelarvutist oli palju abi just koroonapandeemia ajal, sest siis toimusid koguduse koosolekud virtuaalselt. On tõesti tore, et Hulda saavutas oma eesmärgi.