Mu ema ja isa hakkasid Jehoovat teenima 1920ndatel, juba enne abiellumist. Mina olen sündinud Inglismaal 1939. aastal. Poisikesena käisin koos vanematega koguduse koosolekutel. Mulle meeldis väga teokraatlik teenistuskool. Mäletan siiani oma esimest kõnet. Et puldi tagant välja paista, pidin ronima kasti otsa. Olin 6-aastane ja pabistasin väga, kui nägin kõiki neid täiskasvanuid, kes mind kuulasid.

Kui alustasin kuulutustööd, valmistas isa mulle lihtsa tunnistuskaardi. Ma olin 8-aastane, kui läksin esimest korda üksinda ukse taha. Olin väga rõõmus, kui inimene luges mu kaardi läbi ja võttis vastu raamatu „Jumal on tõemeelne” („Let God Be True”). Tormasin mööda tänavat isa juurde talle sellest rääkima. Kuulutustöö ja koosolekud tõid mulle rõõmu ja kasvatasid minus soovi teenida Jehoovat täisajaliselt.

Pärast seda, kui isa vormistas mulle Vahitorni tellimuse, süvenes minu armastus piibli tõe vastu. Uurisin huviga igat numbrit, kui see postiga kohale jõudis. Minu usaldus Jehoova vastu kasvas ja peagi soovisin oma elu talle pühendada.

Aastal 1950 käisime koos perega New Yorgis. Seal toimus rahvusvaheline kokkutulek „Teokraatia kasv”. Neljapäeva ehk 3. augusti teema oli misjoniteenistus. Sel päeval esitas ristimiskõne vend Carey Barber, kes teenis hiljem juhtivas kogus. Kui ta küsis oma kõne lõpus ristitavatelt kaks küsimust, siis vastasin püsti seistes  jah. Olin vaid 11-aastane, kuid mõistsin selle sammu tähtsust. Ent ma kartsin vette minna, sest ma ei osanud ujuda. Minu onu tuli minuga basseini kaasa, et mulle toeks olla. Ristimine läks nii kähku, et mu jalad ei puudutanudki basseini põhja. Vennad andsid mind käest kätte. Üks neist ristis mu ja teine tõstis basseinist välja. Tunnen, et eriti just sellest tähtsast päevast alates on Jehoova teinud mu teerajad tasaseks.

Olin mõelnud, et pärast kooli lõpetamist hakkan pioneeriks, kuid õpetajad õhutasid mind omandama kõrgharidust. Andsin nende survele järele ja astusin ülikooli. Peagi aga mõistsin, et ma ei saa keskenduda õpingutele ja hoida samal ajal oma usku tugevana. Seega võtsin nõuks ülikoolist lahkuda. Palvetasin selle asja pärast ja kirjutasin õppejõududele viisaka kirja selle kohta, et lõpetan oma õpingud pärast esimest aastat. Usaldasin täielikult Jehoovat ja alustasin kohe pioneerteenistust.

Minu täisajaline teenistus algas 1957. aasta juulis Wellingborough’ linnas. Olin palunud Londoni Peeteli vendadel soovitada endale kaaslaseks mõnda kogenud pioneervenda. Minu mentoriks sai vend Bert Vaisey. Tema abiga sain kuulutustööl õige rütmi sisse. Meie koguduses oli vaid kuus eakamat õde, vend Vaisey ja mina. Koosolekuteks valmistumine ja neil osalemine andis mulle palju võimalusi oma usku väljendada ja nii kasvas minu usaldus Jehoova vastu veelgi.

Umbes sel ajal olin sõjaväeteenistusest keeldumise pärast lühikest aega vangis. Varsti pärast seda kohtasin Barbarat, kes oli eripioneer. Me abiellusime aastal 1959 ja olime valmis teenima Jehoovat kus iganes. Meie esimene teenistuspaik oli Lancashire’i krahvkond Loode-Inglismaal. Jaanuaris 1961 kutsuti mind üheks kuuks Londoni Peetelisse kuningriigi teenistuskooli. Olin üllatunud, kui pärast kursuse lõppu määrati mind ringkonnatööle. Birminghami linnas andis üks kogenud ringkonnaülevaataja mulle kaks nädalat väljaõpet. Ka Barbara sai sel ajal olla koos minuga. Seejärel alustasime ringkonnatööd Lancashire’i ja Cheshire’i krahvkondades.

1962. aasta augustis, kui olime puhkusel, saime harubüroost kirja. Ümbrikus olid ka Gileadi kooli avaldused. Palvetasime selle asja pärast, täitsime avaldused ja saatsime need kiiresti harubüroosse tagasi. Viis kuud hiljem sõitsime New Yorki Brooklynisse, et minna Gileadi kooli  38. kursusele. Tol ajal kestis see õpe 10 kuud.

Gileadis õppisime palju piibli, Jumala organisatsiooni ja ülemaailmse vennaskonna kohta. Kuna olime üsna noored, oli meil oma klassikaaslastelt palju õppida. Sain iga päev töötada mingi aja koos Fred Ruskiga, kes oli üks meie õpetajatest. Temalt on mulle meelde jäänud näiteks see, et nõu andes peab alati olema õiglane, et nõuanne peab põhinema pühakirjal. Meile esitasid loenguid veel sellised kogenud vennad nagu Nathan Knorr, Frederick Franz ja Karl Klein. Samuti õpetas meid alandlik vend Macmillan. Tänu tema loengutele mõistsime paremini, kuidas Jehoova juhatas oma rahvast rasketel aastatel ajavahemikul 1914 kuni 1919.

Kooli lõpu poole ütles vend Knorr meile, et meid on määratud teenima Aafrikasse Burundisse. Jooksime Peeteli raamatukokku, et vaadata aastaraamatust, kui palju kuulutajaid on Burundis. Meid jahmatas, et me ei leidnud selle riigi kohta mingit infot. Jah, me olime suundumas täiesti puutumata territooriumile. Pealegi asus see mandril, millest me eriti midagi ei teadnud. See võttis päris kõhedaks, aga palve aitas meil rahuneda.

Burundis oli kõik nii teistmoodi. Hoopis teine kliima, kultuur ja keel. Pidime hakkama õppima prantsuse keelt. Ja elupaika polnud meil lihtne leida. Kaks päeva pärast meie kohalejõudmist saime kokku oma klassikaaslase Harry Arnottiga, kes oli teel oma teenimispaika Sambias. Harry aitas meil leida korteri, millest sai meie esimene misjonikodu. Peagi aga hakkasid meile vastupanu osutama kohalikud võimud, kes ei teadnud Jehoova tunnistajatest midagi. Olime end juba tasapisi sisse seadnud, kui meile anti teada, et kuna meil pole tööluba, ei saa me Burundisse jääda. Seega tuli meil lahkuda ja asuda teenima Ugandas.

Sõitsime Ugandasse, kuigi meil polnud viisasid. Närveerisime küll selle pärast, kuid usaldasime Jehoovat. Üks Kanadast  pärit vend, kes Ugandas teenis, selgitas meie olukorda immigratsiooniametnikule. Tänu sellele anti meile mõned kuud aega, et oma dokumendid korda teha. Selline asjade kulg kinnitas meile, et Jehoova on meiega.

Uganda oli Burundist täiesti erinev. Kuulutustööga oli seal juba algust tehtud, ehkki kogu riigis oli vaid 28 Jehoova tunnistajat. Meie territooriumil oskasid päris paljud inglise keelt. Peagi aga mõistsime, et kui tahame aidata huvilistel edeneda, peame õppima ära vähemalt ühe paljudest kohalikest keeltest. Me hakkasime kuulutama pealinna Kampala ümbruses, kus enamasti räägiti ganda keelt. Seepärast otsustasime käsile võtta just selle keele. Läks mitu aastat, enne kui suutsime end ganda keeles ladusalt väljendada. Kuulutustöö oli aga tänu sellele palju efektiivsem. Saime paremini aru, millist vaimset abi meie piibliõpilased vajavad. Nemad omakorda hakkasid meid rohkem usaldama ja rääkisid meile oma sisimatest tunnetest ja mõtetest.

Oli suur rõõm aidata inimestel tõde õppida. Veelgi rohkem rõõmu tõi aga see, kui meil paluti hakata tegema ringkonnatööd kogu Ugandas. Keenia harubüroo palvel tegime nii-öelda luureretki, et leida sobivaid teenimispaiku eripioneeridele. Päris mitu korda võtsid meid väga külalislahkelt vastu inimesed, kes polnud kunagi varem Jehoova tunnistajatega kohtunud. Nad isegi valmistasid meile süüa.

Ühe safari ajal tuli mul sõita Kampalast kaks päeva rongiga Keenia sadamalinna Mombasasse ja sealt laevaga edasi Seišellidele, mis asuvad keset India ookeani. Aastatel 1965 kuni 72 käis ka Barbara minuga Seišellidel kaasas. Algul oli seal vaid kaks kuulutajat, kuid peagi loodi grupp ja siis jõudsalt kasvav kogudus. Teiste „safarite” käigus külastasin vendi Eritreas, Etioopias ja Sudaanis.

Kui Ugandas toimus sõjaväeline riigipööre, muutus poliitiline olukord ebastabiilseks. Järgnevatel rasketel aastatel mõistsin eriti hästi, kui tark on anda keisrile, mis kuulub keisrile. (Mark. 12:17.) Mingil ajal nõuti kõigilt välismaalastelt, et nad registreeriksid end lähimas politseijaoskonnas. Tegime seda viivitamata. Mõni päev hiljem, kui olin koos ühe teise misjonäriga, pidasid politseinikud meie auto kinni. See võttis meil põlved nõrgaks. Nad arvasid, et oleme spioonid ja meid viidi politsei peamajja. Me selgitasime küll, et oleme rahumeelsed misjonärid ja oleme end juba registreerinud, kuid nad ei teinud seda kuulmagi. Relvastatud valve all sõidutati meid politseijaoskonda, mis asus misjonikodule kõige lähemal. Tundsime suurt kergendust, kui sealne ametnik meid ära tundis ja andis korralduse meid vabaks lasta.

Tol ajal tuli meil sõjaväelistes kontrollpunktides ette ärevaid hetki. Seda eriti siis, kui meid peatanud sõdurid olid  purupurjus. Ent iga kord andis palve meile rahu ja me saime need punktid ohutult läbitud. Kahjuks tuli aga aastal 1973 kõigil misjonäridel Ugandast lahkuda.

Meie uus teenimispaik oli Elevandiluurannik, mis asub Lääne-Aafrikas. See oli meile taas suur muutus. Pidime kohanema uue kultuuriga, rääkima jälle prantsuse keelt ja elama koos eri päritolu misjonäridega. Nägime järjekordselt, kuidas Jehoova tõmbas enda juurde alandlikke ja siiraid inimesi, kes hea sõnumi rõõmuga vastu võtsid. Kogesime veel kord, et kui usaldame Jehoovat, teeb ta meie teerajad tasaseks.

Siis diagnoositi Barbaral ootamatult vähk. Käisime küll välisriikides ravi saamas, kuid aastal 1983 sai selgeks, et me ei saa enam Aafrikasse jääda. See oli meile mõlemale suur löök.

Kui me teenisime Londoni Peetelis, siis Barbara seisund halvenes ja viimaks ta suri. Peeteli pere oli sel ajal mulle suureks toeks. Eriti just üks abielupaar aitas mul selle raske kaotusega toime tulla ja Jehoovat usaldada. Mõne aja pärast tutvusin ühe õega, kelle nimi oli Ann. Ta oli varem olnud eripioneer ja käis nüüd Peetelis abiks. Nägin, et Ann armastab Jehoovat ja et tal on tugev usk. Abiellusime aastal 1989 ja oleme sestsaadik koos teeninud Londoni Peetelis.

Aastatel 1995 kuni 2018 teenisin ma vööndiülevaatajana, nagu peakorteri esindajat tol ajal nimetati. Seoses selle ülesandega käisin umbes 60 riigis. Igal pool nägin tõendeid selle kohta, kuidas Jehoova oma teenijaid õnnistab, ehkki nende olud on väga erinevad.

Sõitsin peakorteri esindajana taas Aafrikasse aastal 2017. Sain näidata Annile Burundit ja meid mõlemaid vaimustas sealne kasv. Ühel tänaval, kus ma aastal 1964 majast majja kuulutasin, asub nüüd kaunis Peetel. Sealsete vendade hoole all on rohkem kui 15500 kuulutajat.

Olin ülirõõmus, kui sain kätte oma 2018. aasta reisikava, sest nimekirjas oli ka Elevandiluurannik. Kui saabusime selle endisesse pealinna Abidjani, tundsin, et olen otsekui koju jõudnud. Vaatasin Peeteli telefoninumbrite nimekirjast, kes elab meie külalistetoa kõrval, ja nägin tuttavat nime: Sossou. Mulle meenus, et see vend oli olnud linna ülevaataja siis, kui mina Abidjanis teenisin. Ent selgus, et tegu oli hoopis tema pojaga!

Jehoova on pidanud oma lubadust. Olen väga paljudel puhkudel leidnud kinnitust, et kui me usaldame Jehoovat, siis ta tõesti teeb meie teerajad tasaseks. Nüüd me tahame jätkata käimist sel rajal, mis muutub üha kirkamaks ja viib meid uude maailma. (Õpet. 4:18.)