Usk võib muuta elu

„ÕIGEID väärtushinnanguid on täiesti võimalik omada ka ilma Jumalata.” Seda väitis üks agnostik. Ta ütles, et õpetas oma lastele kõrgeid moraaliväärtusi ning nemad omakorda kasvatasid oma lapsed üles samasuguste kõrgete mõõdupuude järgi – ilma et keegi neist oleks uskunud Jumalasse.

Kas see tähendab, et Jumalasse polegi vaja uskuda? Ilmselt mõtles ta nõnda. On tõsi, et mitte kõik, kes Jumalasse ei usu, pole seepärast veel kohe halvad inimesed. Apostel Paulus rääkis „paganatest”, kes ei tunne Jumalat, kuid kes „loomu poolest täidavad käsu nõudeid” (Roomlastele 2:14). Kõik inimesed, ka agnostikud, on sündinud südametunnistusega. Paljud püüavad järgida seda, mida nende südametunnistus neile ütleb, isegi kui nad ei usu Jumalat, kes andis neile selle sisemise õige ja vale tunnetuse.

Siiski on Piiblil põhinev kindel usk Jumalasse tunduvalt võimsam headusele ajendav jõud kui omapäi tegutsev südametunnistus. Jumala Sõnal Piiblil põhinev usk juhendab südametunnistust, nõnda et see eristab selgemini õiget valest (Heebrealastele 5:14). Enamgi veel, usk tugevdab inimest järgima kõrgeid mõõdupuid ka ränga surve all. Näiteks 20. sajandil tuli paljudes riikides võimule korrumpeerunud režiim, mis sundis muidu korralikke inimesi kohutavaid metsikusi sooritama. Ent need, kel oli tõeline usk Jumalasse, keeldusid tegemast oma põhimõtete suhtes kompromissi, seda isegi siis, kui ohus oli nende elu. Lisaks võib Piiblil põhinev usk inimest muuta. See võib päästa näiliselt hukka läinud elu ja aidata inimestel hoiduda suuri vigu tegemast. Vaatleme mõningaid näiteid.

 Usk võib muuta perekonnaelu

„Te olete tänu oma usule saavutanud võimatu.” Nõnda ütles üks inglise kohtunik, kui ta kuulutas välja Johni ja Tania laste eestkosteõigusega seotud otsuse. Kui John ja Tania võimude huviorbiiti sattusid, elasid nad vabaabielu ning nende kodune elu oli kohutav. Uimasti- ja hasartmängusõltlasena oli John pöördunud kuritegelikule teele, et oma paheliste harjumuste tarvis raha saada. Ta jättis hooletusse oma lapsed ja nende ema. Mis „ime” oli siis toimunud?

Kord kuulis John, kui tema noor vennapoeg rääkis paradiisist. Temas tärkas huvi ja ta esitas selle kohta poisi vanematele mõningaid küsimusi. Nad on Jehoova tunnistajad ja aitasid Johnil teada saada, mida ütleb selle kohta Piibel. Tasapisi arenes Johnil ja Tanial usk, mis põhines Piiblil ning muutis nende elu. Nad registreerisid oma kooselu ja said üle oma pahedest. Võimud, kes kontrollisid nende pereelu, leidsid eest midagi säärast, mis oleks veidi aja eest sootuks võimatu tundunud: õnnelik pere oma puhtas, lastekasvatamiseks kõlblikus kodus. Kohtunikul oli õigus, kui ta tunnustas selle „ime” põhjusena Johni ja Tania vastleitud usku.

Lähis-Idas, Inglismaast tuhandete kilomeetrite kaugusel, pidi üks noor naine äärepealt ühe kurva statistika hulka sattuma. Ta kavatses toimida nende igal aastal lisanduvate miljonite inimeste sarnaselt, kes oma abielu lahutavad. Tal oli laps, kuid tema abikaasa oli temast tunduvalt vanem. Seetõttu käisid tema sugulased talle peale, et ta nõuaks lahutust, ning ta hakkaski selleks juba korraldusi tegema. Samal ajal uuris ta aga ühe Jehoova tunnistajaga Piiblit. Kui tunnistaja tema olukorrast kuulis, näitas ta naisele, mida Piibel räägib abielust: et see on Jumala kingitus ja seda ei tohiks kergekäeliselt lahutada (Matteuse 19:4–6, 9). Naine imestas endamisi selle üle, et see võõras naine püüab tema perekonda koos hoida, samal ajal kui tema lähedased üritavad seda lõhkuda. Tema äsjaleitud usk aitas tal oma abielu päästa.

Üks perekonnaelu puudutav kurb statistika on seotud abortidega. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raporti andmetel tapetakse igal aastal vähemalt 45 miljonit sündimata last sihiliku abordi teel. Iga selline juhtum on tragöödia. Piibli tundmine aitas ühel Filipiinidel elaval naisel hoiduda selle kurva statistika hulka sattumast.

See naine kohtus Jehoova tunnistajatega ja võttis vastu piibliuurimiseks mõeldud brošüüri „Mida Jumal meilt nõuab?” * ning hakkas Piiblit uurima. Mõned kuud hiljem ütles ta, miks ta sellega nõustus. Kui tunnistajad teda esmakordselt külastasid, oli ta rase, kuid ta oli koos abikaasaga otsustanud, et teeb aborti. Sündimata lapse pilt selle brošüüri 24. leheküljel puudutas aga naise südant. Piiblil põhinev selgitus, et elu on püha, kuna Jumala juures on eluallikas, veenis teda oma last alles hoidma (Laul 36:10). Nüüd on tal imekena ja terve laps.

Usk aitab neid, keda põlatakse

Etioopias tulid Jehoova tunnistajate koosolekule kaks kehvalt rõivastunud meest. Koosoleku lõpus tutvustas üks tunnistaja end neile sõbralikult. Mehed palusid talt almust. Tunnistaja aga ei andnud neile mitte raha, vaid midagi paremat. Ta innustas neid arendama usku Jumalasse, mis on „kallihinnalisem ... kullast” (1. Peetruse 1:7). Üks neist nõustus ja hakkas Piiblit uurima. See muutis tema elu. Kui ta usus kasvas, jättis ta maha suitsetamise, purjutamise, ebamoraalse eluviisi ning khat’i (sõltuvust tekitav erguti) tarvitamise. Ta õppis kerjamise asemel endale ise elatist teenima, ning elab nüüd puhast, tulemusrikast elu.

Itaalias mõisteti üks 47-aastane mees kümneks aastaks vangi ja teda peeti kinni kohtulikus psühhiaatriahaiglas. Üks Jehoova tunnistaja, kel oli luba vangla territooriumile  siseneda, et pakkuda seal vaimulikku abi, hakkas temaga Piiblit uurima. Mees arenes kiiresti. Usk muutis tema elu sedavõrd, et nüüd küsivad teised vangid temalt nõu, kuidas oma probleemidega toime tulla. Oma Piiblil põhineva usuga võitis ta teiste lugupidamise ja vanglavõimude usalduse.

Viimastel aastatel on ajalehtedes ilmunud teateid kodusõdadest Aafrikas. Iseäranis kohutavad on lood noortest poistest, keda treenitakse sõduriteks. Nendele lastele antakse narkootikume, neid koheldakse jõhkralt ja sunnitakse oma sugulasi ebainimlikult kohtlema, et teha kindlaks nende lojaalsus sellele fraktsioonile, kelle poolel nad võitlevad. Kas Piiblil põhinev usk on piisavalt tugev, et see suudaks muuta selliste noorte elu? Vähemalt kahel juhul oli see küll nii.

Alex teenis Libeerias katoliku kiriku altaripoisina. 13-aastaselt ühines ta aga ühe sõdiva fraktsiooniga ja saavutas seal lapssõdurina kurikuulsuse. Et võitluses vapper olla, otsis ta abi nõidusest. Alex nägi, kuidas paljud tema kaaslased tapeti, kuid tema jäi ellu. 1997. aastal kohtus ta Jehoova tunnistajatega ja tõdes, et nood ei suhtu temasse sugugi põlgusega. Nad hoopis aitasid tal uurida seda, mida ütleb Piibel vägivalla kohta. Alex lahkus sõjaväest. Oma usu kasvades järgis ta Piibli käsku: „Ta pöördugu ära kurjast ning tehku head; ta otsigu rahu ja nõudku seda taga” (1. Peetruse 3:11).

Vahepeal läks üks teine endine lapssõdur Samson läbi sellest linnast, kus Alex nüüd elab. Samson oli varem kooripoiss olnud, kuid 1993. aastal hakkas ta sõduriks ja hakkas tarvitama narkootikume, tegelema spiritismiga ning elama ebamoraalset elu. 1997. aastal ta demobiliseeriti. Samson oli teel Monroviasse, et ühineda ühe sealse erijulgeolekuüksusega. Ta sõber keelitas teda aga Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ning selle tulemusena arenes tal usk, mis põhines Piiblil. See andis talle julguse jätta maha oma sõjamehekombed. Nii Alex kui Samson elavad nüüd rahumeelset ja kõlbelist elu. Kas suudaks veel miski peale Piiblil põhineva usu muuta nende inimeste elu, kes on kogenud nii tohutut julmust?

Õige usk

Need on vaid mõned nendest paljudest-paljudest näidetest, mida võiks tuua, et ilmestada Piiblil põhineva tõelise usu jõudu. Muidugi ei ela mitte kõik need, kes väidavad end uskuvat Jumalat, Piibli kõrgete moraalinõuete järgi. Tegelikult võivad mõned ateistid elada isegi õigemat elu kui mõni end kristlaseks nimetav inimene. Seda sellepärast, et Piiblil põhinev usk hõlmab midagi rohkemat kui vaid seda, et keegi väidab, et ta usub Jumalat.

Apostel Paulus ütles, et „usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta” (Heebrealastele 11:1). Seega käib usu juurde kindel, vääramatutele tõenditele tuginev veendumus nähtamatutes asjades. Eriti tähendab see seda, et inimesel pole mingit kahtlust, et Jumal on olemas, et ta on inimestest huvitatud ja et ta õnnistab neid, kes täidavad tema tahet. Apostel ütles ka: „Kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad” (Heebrealastele 11:6).

Selline usk muutis Johni, Tania ja teiste selles artiklis mainitute elu. See andis neile kindluse pöörduda täie usaldusega Jumala Sõna Piibli poole, et leida juhatust otsuste langetamisel. See aitas neil tuua ajutisi ohvreid, et mitte asuda mugavale, kuid valele teele. Kuigi need kogemused olid kõik erinevad, algasid nad kõik sarnaselt. Üks Jehoova tunnistaja uuris nende inimestega Piiblit ja nad kogesid, kui õiged on Piibli sõnad, mis ütlevad: „Jumala sõna on elav ja vägev” (Heebrealastele 4:12). Jumala Sõna vägi aitas neil igaühel ehitada tugeva usu, mis muutis nende elu paremaks.

Jehoova tunnistajad tegutsevad rohkem kui 230 maal ja meresaarel. Nad kutsuvad sindki üles Piiblit uurima. Mispärast? Kuna nad on veendunud selles, et Piiblil põhinev usk võib muuta ka sinu elu palju paremaks.

[Allmärkus]

[Pildid lk 3]

Piiblil põhinev usk muudab elu paremaks

 [Pildi allikaviide lk 2]

Szymon Budny Biblia nieświeska tiitelleht, 1572