„Kristluse” muutuv pale – kas see meeldib Jumalale?

OLETAME, et sa lased kunstnikul endast portree teha. Valmis töö meeldib sulle väga, see on täitsa sinu sarnane. Sa mõtled, millise uhkusega sinu lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed seda portreed vaatavad.

Mõned põlvkonnad hiljem joonistab aga üks sinu järeltulijaist portreele juukseid juurde, kuna talle ei meeldi su taandunud juuksepiir. Ühele teisele on vastukarva sinu nina kuju, seega otsustab ta seda muuta. Iga järgneva põlvkonnaga lisandub selliseid „parandusi”, nii et lõpuks pole sellel portreel sinuga suurt midagi ühist. Kui sa oleksid teadnud, et midagi säärast juhtub, mida oleksid siis tundnud? Ilmselt oleks see sinus nördimust tekitanud.

Kurb küll, kuid selle portree lugu on oma olemuselt nimikristliku kiriku lugu. Ajalugu näitab, et varsti pärast Kristuse apostlite surma hakkas „kristluse” ametlik pale muutuma, just nagu Piibel seda ennustas (Matteuse 13:24–30, 37–43; Apostlite teod 20:30). *

Muidugi on täiesti sobilik kohaldada Piibli põhimõtteid eri kultuuridele ja ajastutele. Ent on sootuks iseasi Piibli õpetusi muuta, et sobitada neid üldlevinud mõtteviisiga. Just seda aga ongi tehtud. Vaatleme näiteks mõningates olulistes valdkondades tehtud muudatusi.

Kirik ühineb riigiga

Jeesus õpetas, et tema valitsus ehk Kuningriik on taevane ja et see hävitab omal ajal kõik inimvalitsused ja hakkab ise valitsema kogu maa üle (Taaniel 2:44; Matteuse 6:9, 10). See ei pidanud valitsema inimeste rajatud poliitiliste süsteemide kaudu. „Minu riik ei ole sellest maailmast,” ütles Jeesus (Johannese 17:16; 18:36). Seetõttu Jeesuse jüngrid, kes olid küll seadusekuulekad, ei tegelenud poliitikaga.

Ent neljandal sajandil Rooma keiser Constantinuse ajal olid paljud end kristlaseks pidavad inimesed Kristuse tagasitulekut ja Jumala Kuningriigi rajamist oodates kannatamatuks muutunud. Järk-järgult muutus ka nende suhtumine poliitikasse. Raamat „Europe–A History” ütleb: „Enne Constantinust ei püüdnud kristlased saavutada [poliitikas] mõjuvõimu, et oma usku selle kaudu edendada. Pärast Constantinust käisid kristlus ja tipp-poliitika käsikäes.” Rooma impeeriumi ametlikuks üldiseks ehk katoliiklikuks  religiooniks sai ümberkujundatud kristlus.

Entsüklopeedia „Great Ages of Man” teatab, et kiriku ja riigi abielu tagajärjel „aastal 385 a. D. (vaid 80 aastat pärast viimast suurt kristlaste tagakiusamislainet) hakkas kirik ise ketsereid hukkama ning selle vaimulikel oli keisriga peaaegu samaväärne võim”. Sellega algas ajastu, kus uskupööramisel asendas veenmist mõõk ja kus esimese sajandi alandlike kuulutajate asemel olid kõrgeid tiitleid kandvad võimujanus vaimulikud (Matteuse 23:9, 10; 28:19, 20). Ajaloolane Herbert G. Wells kirjutas, et neljanda sajandi kristluse ja Naatsareti Jeesuse õpetuse vahel „olid olulised erinevused”. Need „olulised erinevused” mõjutasid isegi põhiõpetusi Jumalast ja Kristusest.

Ümberkujundatud Jumal

Kristus ja tema jüngrid õpetasid, et on „ainult üks Jumal, Isa”, keda eristab tema isikunimi Jehoova, mis esineb algsetes Piibli käsikirjades umbes 7000 korda (1. Korintlastele 8:6; Laul 83:19). Jumal lõi Jeesuse, kes on „kõige loodu esmasündinu”, nagu ütleb Koloslastele 1:15. Jeesus kui loodu lausus seega ausalt: „Isa on suurem minust!” (Johannese 14:28).

Ent kolmandal sajandil hakkasid mõned mõjukad vaimulikud, kes olid sisse võetud kreeka paganliku filosoofi Platoni kolmainuõpetusest, Jumalat selle alusel ümber kujundama. Järgnevatel sajanditel tõstis see õpetus Pühakirjaga vastuollu minnes Jeesuse Jehoovaga samale pulgale ja isikustas Jumala püha vaimu, tema tegeva jõu.

„New Catholic Encyclopedia” ütleb paganliku kolmainuõpetuse kohta, mille kirik omaks võttis: „Formuleering „üks Jumal kolmes Isikus” kinnitas kanda ning sulas täielikult kristlikku ellu ja usutunnistusse alles 4. sajandi lõpus. Kuid just see formuleering võib esimesena pretendeerida kolmainudogma tiitlile. Apostellikele isadele oli selline mõtteviis või arusaam täiesti võõras.”

Sarnaselt ütleb „The Encyclopedia Americana”: „Neljanda sajandi kolmainsuslus ei peegeldanud täpselt algkristlikku õpetust Jumala olemusest; vastupidi, see oli kõrvalekaldumine sellest õpetusest.” „The Oxford Companion to the Bible” nimetab kolmainsust üheks näiteks paljudest „hilisematest usutunnistuse formuleeringutest”. Ent kolmainuõpetus polnud ainus paganlik käsitus, mille kirik omaks võttis.

Ümberkujundatud hing

Tänapäeval usutakse üldiselt, et inimesel on surematu hing, mis jääb elama pärast keha surma. Kas sa aga teadsid, et ka see kiriku õpetus on kristlusele hiljem külge poogitud? Jeesus kinnitas Piibli tõde, et surnud „ei tea enam midagi”, et nad nii-öelda magavad (Koguja 9:5; Johannese 11:11–13). Elu taastatakse ülestõusmise kaudu, surmaunest ärkamisega (Johannese 5:28, 29). Surematu hing, kui see oleks olemas, ei vajaks ülesäratamist, kuna surematus välistab surma.

Jeesus koguni demonstreeris seda piiblilist ülestõusmisõpetust, kui ta inimesi surnuist äratas. Näiteks andis ta elu tagasi Laatsarusele, kes oli olnud neli päeva surnud. Kui Jeesus ta üles äratas, tuli Laatsarus hauast välja elava, hingava inimesena. Surnuist ärgates ei tulnud Laatsaruse kehasse tagasi mingi surematu hing kuskilt taevasest õndsusest. Vastasel korral poleks Jeesus Laatsarusele tema ülesäratamisega küll mingit teenet teinud! (Johannese 11:39, 43, 44.)

Kust lähtub siis surematu hinge teooria? „The Westminster Dictionary of Christian Theology” ütleb, et see käsitus „pärineb rohkem kreeka filosoofiast kui piibellikust ilmutusest”. „The Jewish Encyclopedia” selgitab: „Uskumus, et hing jätkab oma olemasolu  pärast keha kõdunemist, on pigem filosoofilise või teoloogilise teoretiseeringu kui lihtsalt usu küsimus, kuna Pühakirjas ei olegi seda kusagil selgesõnaliselt õpetatud.”

Tihtilugu viib üks vale teiseni ning see on tõsi ka hinge surematuse õpetuse osas. See avas tee paganlikule arusaamale igavesest piinast tulises põrgus. * Ent Piibel ütleb selgelt, et „patu palk on surm”, mitte igavene piin (Roomlastele 6:23). Seega, kirjeldades ülestõusmist, ütleb Piibli Raamat (1945): „Ja meri andis surnud, kes tema sees olid, ja surm ja põrguhaud andsid surnud, kes nende sees olid.” Tõesti, need, kes on põrgus, on lihtsalt surnud, nad magavad, nagu ütles Jeesus. (Ilmutuse 20:13.)

Kas sa usud tõesti, et õpetus igavesest hukatusest põrgus tõmbab inimesi Jumala ligi? Vaevalt küll. Õiglaste ja heasoovlike inimeste jaoks on see mõte eemaletõukav. Piibel õpetab aga vastupidiselt, et „Jumal on armastus” ning et talle on vastik igasugune julmus, isegi kui seda ilmutatakse loomade vastu (1. Johannese 4:8; Õpetussõnad 12:10; Jeremija 7:31, Joona 4:11).

„Portree” moonutamine tänapäeval

Jumala ja kristluse moonutamine jätkub ka tänapäeval. Üks protestandist teoloogiaprofessor kirjutas hiljuti, et tema kirikus käib võitlus „Pühakirja ja usutunnistuse autoriteedi vahel ning võõraste ja humanistlike ideoloogiate autoriteedi vahel, kiriku ustavus Kristuse võimule contra kristluse kohandamine ja ümberformuleerimine vastavalt aja vaimule. Vaidlusküsimus on järgmine: kes määrab kiriku suuna ... Kas Pühakiri või nüüdisajal valitsev ideoloogia?”.

Kahjuks kaldub võit ikkagi „nüüdisajal valitseva ideoloogia” poole. Pole ju mingi saladus, et paljud kirikud on muutnud oma seisukohti erisugustes küsimustes, et olla progressiivne ja avatud. Iseäranis kõlblusküsimustes on kirikud muutunud üsna liberaalseks, nagu mainiti ka avaartiklis. Ent Piibel teatab täiesti selgelt, et hoorus, abielurikkumine ja homoseksualism on Jumala silmis rängad patud ning et need, kes taolisi patte teevad, „ei päri Jumala riiki” (1. Korintlastele 6:9, 10; Matteuse 5:27–32; Roomlastele 1:26, 27).

Kui apostel Paulus kirjutas eeltoodud sõnad, oli teda ümbritsev kreeka-rooma maailm täis kõiksugu kurjust. Paulus oleks võinud arutleda: „Tõesti, Jumal muutis Soodoma ja Gomorra tuhaks sealsete raskete seksuaalpattude pärast, kuid see oli ju 2000 aastat tagasi! Kindlasti ei tee ta seda praegusel valgustusajastul.” Kuid ta ei mõelnud nii, ta ei moonutanud Piibli tõde (Galaatlastele 5:19–23).

Vaata originaalportreed

Rääkides oma aja juudi religioonijuhtidest, ütles Jeesus: „Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised!” (Matteuse 15:9). Need vaimulikud tegid Moosese kaudu saadud Jehoova Seadusega sedasama, mida ristiusu vaimulikkond on teinud ja siiani teeb Kristuse õpetusega: nad „plätserdasid” jumaliku tõe oma pärimustega üle. Ent Jeesus paljastas ausasüdameliste inimeste heaolu nimel kõik valeõpetused (Markuse 7:7–13). Jeesus rääkis tõtt, oli see siis populaarne või mitte. Jumala Sõna oli talle alati autoriteet (Johannese 17:17).

Millise kontrasti moodustab küll Jeesus enamiku nimikristlastega! Tõesti, Piibel ennustas:  „[Nad] otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole” (2. Timoteosele 4:3, 4, EP 97). Need „müüdid”, millest me mõnda vaatlesime, on vaimselt hävitavad, samal ajal kui Jumala Sõna tõde ehitab üles ning juhib igavesse ellu. Seda tõde innustavad Jehoova tunnistajad sind uurima (Johannese 4:24; 8:32; 17:3).

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 7]

Kust on pärit nimetus „kristlane”?

Vähemalt kümne aasta jooksul pärast Jeesuse surma tunti tema järelkäijaid rühmitusena „Tee” (Apostlite teod 9:2; 19:9, 23; 22:4; UT). Mispärast? Kuna nende elu keskmes oli usk Jeesusesse Kristusesse, kes on „tee ja tõde ja elu” (Johannese 14:6). Siis, millalgi pärast aastat 44 m.a.j. hakati Süüria Antiookias Jeesuse jüngreid nimetama „jumalikust ettenägelikkusest juhitult ... kristlasteks” (Apostlite teod 11:26, UM). See nimetus võeti kiiresti omaks, seda isegi valitsusametnike poolt (Apostlite teod 26:28). Uus nimetus ei muutnud kristlaste eluviisi, järgiti ikka Kristust (1. Peetruse 2:21).

[Pildid lk 7]

Jehoova tunnistajad juhivad inimesi oma avaliku teenistuse kaudu Jumala Sõna Piibli juurde

[Pildi allikaviide lk 4]

Vasakult kolmas: United Nations/Saw Lwini foto