Elulugu

Sain abi ujeduse võitmiseks

JUTUSTANUD RUTH L. ULRICH

Puhkesin nutma otse ühe vaimuliku ukselävel. Ta oli just paisanud mulle näkku rea valesüüdistusi Charles T. Russelli kohta, kes oli Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu esimene president. Lubage mul jutustada, kuidas ma nõnda noore tüdrukuna inimesi külastasin.

MA SÜNDISIN aastal 1910 äärmiselt religioosses taluperes USA-s Nebraska osariigis. Meie perekond luges igal hommikul ja õhtul pärast einestamist koos Piiblit. Isa oli metodisti koguduse pühapäevakooli juhataja väikeses Winside’i linnas, meie talust umbes kuue kilomeetri kaugusel. Meil oli kinnine hobuvanker, mis võimaldas igasuguse ilmaga pühapäevahommikuti kirikus käia.

Kui ma olin umbes kaheksane, jäi mu väikevend lastehalvatusse ja ema läks temaga Iowa osariigi sanatooriumisse ravile. Tema andunud hoolitsusele vaatamata suri mu vend seal olles. Ema aga kohtas Iowas üht piibliuurijat, nagu kutsuti tollal Jehoova tunnistajaid. Neil oli palju jutuajamisi ja ema käis koos selle naisega isegi piibliuurijate koosolekutel.

Kui ema koju tagasi tuli, tõi ta endaga kaasa mitu köidet Vahitorni ühingu raamatusarjast „Kirjauurimused”. Peagi veendus ta, et piibliuurijad õpetavad tõde ning et inimhinge surematuse ja kurjade inimeste igavese piina õpetused pole õiged (1. Moosese 2:7; Koguja 9:5, 10; Hesekiel 18:4).

Isa lõi see rööpast välja ja ta oli väga vastu sellele, et ema piibliuurijate koosolekutel käib. Minu ja mu vanema venna Clarence’i  võttis ta endaga ikka kirikusse kaasa. Kui isa polnud kodus, uuris ema meiega Piiblit. Selle tulemusena oli meil lastel hea võimalus võrrelda piibliuurijate õpetusi oma kiriku õpetustega.

Käisime koos Clarence’iga korrapäraselt kiriku pühapäevakoolis, kus vend esitas õpetajale küsimusi, millele too ei osanud vastata. Kodus rääkisime sellest emale ja siis arutasime neil teemadel veel pikalt. Lõpuks lahkusin kirikust ja hakkasin käima koos emaga piibliuurijate koosolekul ning varsti ühines meiega ka Clarence.

Saan ujedusest võitu

1922. aasta septembris käisime emaga meeldejääval piibliuurijate konvendil Ohio osariigis Cedar Pointis. Näen siiani oma silme ees lahti rullumas suurt plakatit, kui tollane Vahitorni ühingu president Joseph F. Rutherford innustas rohkem kui 18 000 kohalviibijat plakatile kirjutatud sõnadega „Kuulutage Kuningat ja Kuningriiki”. See puudutas mind sügavalt ja ma sain aru, kui tähtis on rääkida teistele head sõnumit Jumala Kuningriigist (Matteuse 6:9, 10; 24:14).

1922. ja 1928. aasta konventidel võeti vastu seeria resolutsioone, mille sõnumid olid koondatud traktaatidesse, mida piibliuurijad levitasid kümnetele miljonitele inimestele kõikjal maailmas. Ma olin pikk ja kõhetu, nii et mind kutsuti hurdakoeraks, ning ma lausa tormasin neid trükitud sõnumeid levitades majast majja. Mulle meeldis see töö väga. Ent ustel kõnelemine, inimestele Jumala Kuningriigist rääkimine, oli hoopis midagi muud.

Asi on selles, et ma olin nii uje, et kartsin isegi suurt hulka sugulasi, keda ema igal aastal meile külla kutsus. Kadusin neil kordadel oma magamistuppa ja jäingi sinna. Kord soovis ema teha perepilti ja käskis mul välja tulla. Ma punnisin vastu ja lausa karjusin, kui ta mind oma toast välja tiris.

Ent saabus päev, mil panin otsustavalt oma kotti piiblilist kirjandust. Ikka ja jälle ütlesin endale: „Ma ei suuda seda teha”, kuid  järgmisel hetkel sõnasin: „Ma pean seda tegema.” Lõpuks läksin kuulutama. Pärast olin nii õnnelik, et olin julguse kokku võtnud. Suurimat rahuldust ei pakkunud mitte töö ise, vaid teadmine, et sain hakkama. Umbes samal ajal kohtusin alguses mainitud vaimulikuga, kelle juurest nutuga tulema tulin. Aja möödudes suutsin tänu Jehoova abile inimestega nende ukselävel rääkida ning mu rõõm suurenes. Siis, aastal 1925 sümboliseerisin veeristimisega oma pühendumist Jehoovale.

Alustan täisajalist teenistust

18-aastasena ostsin endale tädilt päritud raha eest auto ja hakkasin pioneeriks, nagu kutsutakse täisajalisi teenijaid. Kaks aastat hiljem, aastal 1930, saime koos kaaslasega endale kuulutustööterritooriumi. Selleks ajaks oli ka Clarence alustanud pioneerteenistust. Varsti pärast seda võttis ta vastu kutse minna teenima Peetelisse, Jehoova tunnistajate peakorterisse New Yorgis Brooklynis.

Umbes samal ajal meie vanemad läksid lahku, nii et seadsime emaga korda haagismaja ja hakkasime tegema koos pioneeritööd. Sel ajal tabas Ameerika Ühendriike Suur Depressioon. Pioneeritöö jätkamine muutus järjest raskemaks, kuid me olime otsustanud mitte lõpetada. Vahetasime piiblilist kirjandust kanaliha, munade, köögivilja ja muu kraami vastu, nagu vanad patareid ja tarbetud alumiiniumesemed. Viimased vahetasime rahaks, et osta autole bensiini ja maksta muude väljaminekute eest. Õppisin ka autot õlitama ja õli vahetama, et säästa raha. Me nägime, kuidas Jehoova vastavalt oma tõotusele aitas meil ületada takistusi (Matteuse 6:33).

Misjoniteenistus

1946. aastal kutsuti mind New Yorgi osariigis South Lansingi lähistel paikneva Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli seitsmendale kursusele. Selleks ajaks olime emaga juba üle 15 aasta koos pioneeritööd teinud, kuid ta ei soovinud takistada mind saamast väljaõpet misjonitööks. Seega innustas ta mind Gileadi koolis õppimise eesõigust vastu võtma. Pärast lõpetamist sai minu partneriks Martha Hess Illinoisi osariigist Peoriast. Meid koos kahe teise õega määrati aastaks teenima Ohio osariiki Clevelandi, kuniks meid saadetakse välismaale.

Saime selle ülesande 1947. aastal. Mind määrati koos Marthaga Hawaiile. Kuna sinna minek oli lihtne, tuli ema meiega kaasa ja elas meie lähedal Honolulu linnas. Ema tervis muutus kehvemaks, nii et misjonitöö kõrvalt aitasin ka teda. Ma hoolitsesin tema eest kuni ta surmani Hawaiil aastal 1956, mil ta oli 77-aastane. Kui me Hawaiile saabusime, oli seal umbes 130 tunnistajat, kuid ema surma ajaks oli meid seal juba üle tuhande, ning misjonäre enam ei vajatud.

Seejärel saime Marthaga kirja Vahitorni ühingult, kus meile pakuti võimalust minna Jaapanisse misjonitööle. Meie esimeseks mureks oli see, kas suudame oma vanuses veel jaapani keelt õppida. Mina olin sel ajal 48-aastane ja Martha oli minust vaid neli aastat noorem. Jätsime selle aga Jehoova hooleks ning võtsime ülesande vastu.

Kohe pärast 1958. aasta rahvusvahelist konventi, mis peeti New Yorgis Yankee staadionil ja Polo väljakul, asusime laevaga teele Tokyo poole. Yokohama lähedal sattusime  taifuuni kätte, kuid jõudsime siiski sadamasse, kus meid ootasid Don ja Mabel Haslett, Lloyd ja Melba Barry ning teised misjonärid. Sel ajal oli Jaapanis vaid 1124 Jehoova tunnistajat.

Hakkasime viivitamatult jaapani keelt õppima ja ukselt uksele teenistuses osalema. Kirjutasime endale inglise tähestiku abil välja jaapanikeelse esitluse, mille siis paberilt maha lugesime. Korterivaldaja võis vastata „Yoroshii desu” või „Kekko desu”, mis tähendasid „tore” või „hästi”. Kuid me ei saanud alati aru, kas korterivaldaja on huvitatud või mitte, kuna nende sõnadega võis väljendada ka keeldumist. Tähendust võis ära arvata hääletooni või inimese näoilme järgi, ent võttis aega, enne kui õppisime neist aru saama.

Südantsoojendavad kogemused

Ise veel keelega maadeldes külastasin kord Mitsubishi kompanii ühiselamut ning kohtusin ühe 20-aastase naisega. Ta arenes Piibli tundmises hästi ning ristiti aastal 1966. Aasta hiljem alustas ta pioneerteenistust ja määrati seejärel varsti eripioneeriks, kellena ta teenib siiani. Mind on alati innustanud see, et ta juba noorusest peale on kasutanud oma aega ja energiat täisajaliseks teenistuseks.

Tõe poolele asuda on raske, iseäranis neil, kes elavad mittekristlikus ühiskonnas. Mitmed tuhanded on aga seda suutnud, sealhulgas ka paljud minu piibliõpilased. Nad on hävitanud Jaapani kodudes traditsioonilised kallid budistlikud altarid ja shinto riiulid. Kuna sugulased võivad vahel seda vääriti mõista kui surnud esivanemate solvamist,  nõuab sellise sammu astumine uutelt julgust. Nende südikus tuletab meelde algkristlasi, kes hävitasid kõik valereligiooniga seonduva (Apostlite teod 19:18–20).

Mulle meenub üks piibliõpilane, koduperenaine, kes kavatses oma perega Tokyo linnast ära kolida. Ta soovis, et tema uues kodus poleks paganliku ebajumalakummardamisega seotud asju. Ta rääkis sellest oma abikaasale, kes oli temaga meeleldi päri. Naine jutustas sellest mulle rõõmsalt, kui talle äkki meenus, et oli pakkinud kaasa ka ühe suure kalli marmorvaasi, mille ta oli ostnud, sest see pidavat kodule õnne tooma. Kuna ta kartis, et see on seotud valereligiooniga, purustas ta selle vaasi haamriga ja viskas minema.

See, et olen näinud seda naist ja teisi vabatahtlikult oma valereligiooniga seotud kalleid esemeid minema viskamas ja julgelt uut, Jehoova teenimisega seotud elu alustamas, on olnud mulle suurim tasu ja rahulduse allikas. Tänan pidevalt Jehoovat, et olen saanud teenida misjonärina Jaapanis juba üle 40 aasta.

Tänapäeva „imed”

Kui ma vaatan tagasi oma rohkem kui 70 aasta pikkusele täisajalisele teenistusele, imestan ma ikka minu jaoks tänapäevaste imede üle. Noore ja ujedana ei võinud ma sugugi arvata, et võiksin kogu oma elu pöörduda inimeste poole ja rääkida neile Kuningriigist, millest suurem osa midagi kuulda ei taha. Ent seda pole suutnud mitte ainult mina, vaid ma olen näinud sedasama tegemas sadu, kui mitte tuhandeid teisi tunnistajaid. Nad on olnud selles niivõrd tulemusrikkad, et vähem kui tuhandest tunnistajast Jaapanis 1958. aastal, mil ma siia saabusin, on saanud tänapäeval rohkem kui 222 000!

Kui me Marthaga Jaapanisse tulime, määrati  meid elama ühingu harubüroosse Tokyos. 1963. aastal ehitati sellele maa-alale uus kuuekorruseline harubüroohoone, kus elame siiani. 1963. aasta novembris olime nende 163 seas, kes kuulasid meie harubüroo ülevaataja Lloyd Barry pühitsemiskõnet. Selleks ajaks oli Jaapanis juba 3000 Jehoova tunnistajat.

Rõõm oli näha Kuningriigi kuulutustöö jõudsat kasvu 14 000 kuulutajani 1972. aastal, mil valmis uus laiendatud harubüroo Numazu linnas. Ent 1982. aastal oli Jaapanis juba üle 68 000 Kuningriigi kuulutaja ning Tokyost umbes 80 kilomeetri kaugusele Ebina linna ehitati veelgi suurem harubürookompleks.

Vahepeal renoveeriti endist harubüroorajatist Tokyo kesklinnas. See sai misjonikoduks rohkem kui 20 misjonärile, kes olid teeninud Jaapanis 40–50 aastat või veel kauem, sealhulgas ka mulle ja mu kauaaegsele partnerile Martha Hessile. Meie majas elab ka üks arst oma abikaasaga, kes on meditsiiniõde. Nad hoolitsevad armastavalt meie tervise eest. Hiljuti tuli meile elama veel üks meditsiiniõde ja päeviti käivad kristlikud õed abiks meid hooldamas. Kaks Ebina Peeteli pere liiget käivad kordamööda meil toitu valmistamas ja koristamas. Tõesti, Jehoova on olnud meie vastu hea (Laul 34:9, 11).

Minu misjonielu kõrgpunktiks oli eelmise aasta november, kui möödus 36 aastat selle hoone pühitsemisest, kus elab nüüd nii palju kauaaegseid misjonäre. 1999. aasta 13. novembril olin ma Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu Jaapani harubüroo Ebinas paiknevate laiendatud rajatiste pühitsemisel, kus viibis 4486 inimest, kellest sajad olid kauaaegsed Jehoova tunnistajad 37 maalt. Praegu elab selles harubüroos umbes 650 pereliiget.

Nende ligi 80 aasta jooksul, mil ma alguses kartlikult majast majja Piibli sõnumeid levitasin, on Jehoova pakkunud mulle tuge. Ta on aidanud mul ujedusest võitu saada. Ma usun kindlalt, et Jehoova võib aidata igaüht, kes teda usaldab, isegi niisama kartlikke, kui mina olin. Kuivõrd rahuldustpakkuv on olnud küll elu, mille jooksul olen saanud rääkida võõrastele inimestele Jumal Jehoovast!

[Pilt lk 21]

Ema ning Clarence’iga, kes tuli Peetelist meid külastama

[Pilt lk 23]

Meie kursuse liikmed New Yorgi osariigis South Lansingi lähistel Gileadi kooli õue murul õppimas

[Pilt lk 23]

Vasakul: mina, Martha Hess ja mu ema Hawaiil

[Pilt lk 24]

Paremal: meie Tokyo misjonikodu liikmed

[Pilt lk 24]

All: Koos kauaaegse partneri Martha Hessiga

[Pilt lk 25]

Meie laiendatud harubüroo rajatised Ebinas pühitseti eelmise aasta novembris