Pikaajaline otsing tasus ära

„JEHOOVA? Kes on Jehoova?” Kaheksa-aastane Silvia nägi seda nime armeeniakeelses Piiblis, perereliikvias, mida üks teine väike tüdruk talle näitas. Ta küsis kõigilt, kes on Jehoova, kuid Jerevanis Armeenias ei osanud seda talle öelda keegi – ei ta vanemad, õpetajad ega isegi mitte vaimulikud kohalikus kirikus.

Silvia kasvas suureks, lõpetas kooli ja läks tööle, kuid ikkagi ta ei teadnud, kes on Jehoova. Noore täiskasvanuna pidi ta Armeeniast põgenema ja mõni aeg hiljem oli ta Poolas ning elas väikeses korteris koos teiste pagulastega. Ühel ta toakaaslasel käisid korrapäraselt külalised. „Kes sul külas käivad?” küsis Silvia. „Need on Jehoova tunnistajad, kes õpetavad mulle Piiblit,” kõlas vastus.

Silvia süda hüppas rõõmust, kui ta kuulis Jehoova nime. Lõpuks hakkas ta õppima seda, kes on Jehoova ja kui armastav Jumal ta on. Kuid varsti pidi Silvia Poolast lahkuma. Ta palus varjupaika teisel pool Läänemerd asuvas Taanis. Tal oli kaasas vaid veidi vara, kuid selle hulgas oli Jehoova tunnistajate välja antud piibliteemaline kirjandus. Ühe väljaande tagaküljelt leidis Silvia Vahitorni ühingu harubüroode aadresside nimekirja. See oli üks tema kõige tähtsamaid varasid – side Jehoovaga!

Taanis võeti Silvia pagulaslaagrisse ja ta hakkas kohe Jehoova tunnistajaid otsima. Ta teadis oma aadresside nimekirja põhjal, et Vahitorni ühingu Taani harubüroo asub Holbæki linnas. Aga kus see linn asub? Silvia viidi rongiga üle ühte teise laagrisse, ja teel sinna sõitis rong läbi Holbæki! Jällegi hüppas Silvia süda rõõmust.

Peagi sõitis Silvia ühel päikesepaistelisel päeval rongiga Holbæki tagasi ja kõndis jaamast harubüroosse. Ta meenutab: „Kui ma jõudsin aeda, siis istusin pingile ja ütlesin endamisi: „See on paradiis!”” Harubüroos võeti teda südamlikult vastu ja lõpuks sai ta hakata Piiblit uurima.

Kuid seejärel viidi teda mitu korda edasi teistesse laagritesse. Igas järgmises pagulaskeskuses tuli Silvial üles leida Jehoova tunnistajad ning alustada oma piibliuurimist ikka ja jälle. Ent kahe aasta pärast oli ta kogunud piisavalt teadmisi, et oma elu Jehoovale pühendada. Ta lasi end ristida ja peagi alustas ta täisajalist teenistust. 1998. aastal rahuldasid Taani võimud ta varjupaigataotluse.

Praegu on Silvia 26-aastane ning ta teenib paigas, mis meenutas talle paradiisi – Jehoova tunnistajate Taani harubüroos. „Mida ma oskan öelda?” sõnab ta. „Olen otsinud Jehoovat väikesest tüdrukust peale. Nüüd olen ta leidnud. Olen unistanud veeta oma elu tema teenistuses ja nüüd olengi Peetelis. Palvetan, et see oleks mu kodu veel tulevastegi aastate jooksul!”