Igavene õnn – kas taevas või maa peal?

KAS õnn sõltub eelkõige elukohast? Enamik inimesi on valmis tunnistama, et õnn sõltub rohkem sellistest teguritest kui hea tervis, elu eesmärk ja meeldivad suhted kaasinimestega. Piibli õpetussõnas öeldakse järgmiselt: „Parem taimetoit armastusega kui nuumhärg, mille juures on vihkamine!” (Õpetussõnad 15:17).

On kurb, et meie maise kodu pikk ajalugu on täis vihkamist, vägivalda ja muid kurjuse ilminguid. Ent mida öelda taeva ehk vaimudemaailma kohta, kuhu paljud inimesed loodavad pärast surma minna? Kas see on alati olnud ilma igasuguse segaduseta õndsa rahu ja vaikuse paik, nagu tavaliselt oletatakse?

Piibel õpetab, et taevas elab Jumal koos miljonite vaimolenditega, keda hüütakse ingliteks (Matteuse 18:10; Ilmutuse 5:11). Neid kirjeldatakse kui vaimseid „Jumala poegi” (Iiob 38:4, 7). Inglid võivad nagu inimesedki tegutseda oma tahte järgi; nad ei ole robotid. Järelikult saavad ka nemad valida, kas toimida õigesti või valesti. Kas inglid võiksid valida vale teguviisi? Paljudele on ilmselt üllatav saada teada, et tuhandeid aastaid tagasi patustas – ja tegelikult mässas – Jumala vastu märkimisväärne hulk ingleid! (Juuda 6.)

Taevased mässajad

Patt tuli vaimudemaailma ühe mässumeelse ingli kaudu, keda hakati hüüdma Saatanaks (Vastupanija) ja Kuradiks (Laimaja). See ingel, kes oli olnud sõnakuulelik, valis vale tee oma vabast tahtest. Seejärel hakkas ta avaldama halba mõju ka teistele vaimolenditele, nii et Noa päeviks enne veeuputust oli suur hulk neist ühinenud Saatanaga mässus Jumala vastu (1. Moosese 6:2, UM allmärkus; 2. Peetruse 2:4).

Langenud ingleid ei aetud kohe taevast ära. Nende juuresolekut salliti – ilmselt küll mõningate piirangutega – tuhandeid aastaid. * Ent kui Jumal lõpetas nende pahategijate sallimise, „visati” nad taevast välja, et nad hiljem lõplikult hävitada. Seejärel kostis taevast hääl, mis ütles: „Olge väga rõõmsad, taevad, ja teie, kes seal sees elate!” (Ilmutuse 12:7–12). On selge, et ustavad inglid rõõmutsesid väga, sest lõpuks ometi olid taevad puhtad neist nurjatuist tülitegijaist.

Võttes arvesse need üldiselt vähetuntud detailid, on ilmne, et tõeline rahu on võimatu, mil iganes intelligentsed olendid põlgavad Jumala seadusi ja põhimõtteid (Jesaja 57:20, 21; Jeremija 14:19, 20). Ent teisest küljest, kui kõik kuuletuksid Jumala seadusele, siis valitseks rahu (Laul 119:165; Jesaja 48:17, 18). Kui kõik inimesed armastaksid Jumalat ja kuuletuksid talle ning armastaksid üksteist, kas ei oleks maailm üks tõeliselt mõnus ja õnnelik elukoht? Piibli vastus on jaatav.

Mis saab aga neist, kes keelduvad isekalt  oma kõlvatuid eluviise muutmast? Kas nad jäävad alati häirima nende rahu, kes soovivad täita Jumala tahet? Ei, Jumal õiendas arved kurjade inglitega taevas ja sedasama teeb ta ka kurjade inimestega siin maa peal.

Puhastatud maa

Jumal ütles: „Taevas on minu aujärg ja maa on minu jalajärg” (Jesaja 66:1). Olles läbinisti püha, ei lase Jumal kurjadel igavesti oma „jalajärge” rikkuda (Jesaja 6:1–3; Ilmutuse 4:8). Nii nagu ta puhastas taeva kurjadest vaimudest, nii puhastab ta maa kõigist kurjadest inimestest, nagu on kirjas järgnevates piiblisalmides:

„Kurjad hävitatakse; aga kes Jehoovat ootavad, need pärivad maa!” (Laul 37:9.)

„Õiglased tohivad elada maa peal ja vagad sinna järele jääda, aga õelad hävitatakse maa pealt ja truudusemurdjad pühitakse ära!” (Õpetussõnad 2:21, 22.)

„On õige Jumala ees, et teie vaevajaile tasutaks vaevamisega ja teile, keda vaevatakse, antaks hingamist ühes meiega, kui Issand Jeesus ilmub taevast oma väe inglitega tuleleegis ja maksab kätte neile, kes ei tunne Jumalat ja kes ei alistu meie Issanda Jeesuse Kristuse evangeeliumile, kes saavad nuhtluseks igavese hukatuse, hülgamise Issanda palge eest ja tema vägevuse auhiilgusest” (2. Tessalooniklastele 1:6–9).

„Maailm [kuri inimkond] kaob ja tema himu; aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti” (1. Johannese 2:17).

Kas maale jääb rahu püsima?

Pühakiri näitab selgelt, et Jumal sallib kurje inimesi vaid teatud piirini. Ent kuidas me võime kindlad olla, et kord kõrvaldatud kurjus ei teki taas? See tuli ju uuesti esile varsti pärast Noa päevade veeuputust, ja veel sellises ulatuses, et Jumal pidi inimkonna kurjad plaanid nurja ajama, segades ära nende keele (1. Moosese 11:1–8).

Peamine põhjus, miks me võime kindlalt uskuda, et kurjust uuesti ei teki, on see, et maad ei hakka enam valitsema inimesed, nagu see oli pärast veeuputust. Maad hakkab valitsema hoopis Jumala Kuningriik. Taevast valitsev Kuningriik saab maa ainsaks valitsuseks (Taaniel 2:44; 7:13, 14). See tegutseb kiiresti igaühe vastu, kes püüab teha kurja (Jesaja 65:20). Tegelikult hävitab see lõpuks ka kurjusele algataja – Kurat-Saatana – koos deemonite ehk kurjade inglitega, kes talle on järgnenud (Roomlastele 16:20).

Lisaks sellele ei pea inimesed siis enam muretsema toidu, riiete, peavarju ja töökoha pärast, mille puuduses on mõned praegusel ajal läinud kuritegelikule teele. Jah, kogu maa muudetakse viljakaks paradiisiks, kus kõik elavad külluses (Jesaja 65:21–23; Luuka 23:43).

Mis veelgi tähtsam, Kuningriik õpetab oma alamaid rahumeelselt elama, viies nad samal ajal inimliku täiuse tippu (Johannese 17:3; Roomlastele 8:21). Siis ei pea inimesed enam võitlema nõrkuste ja patuste kalduvustega. Täiuslik kuuletumine Jumalale muutub seega võimalikuks ja ka meeldivaks, nagu see oli täiusliku inimese Jeesuse puhul (Jesaja 11:3). Õigupoolest jäi Jeesus Jumalale lojaalseks isegi raske katse all ja suures piinas – oludes, mis on paradiisis täiesti tundmatud (Heebrealastele 7:26).

 Miks mõned ikkagi lähevad taevasse

Paljud Piibli lugejad teavad Jeesuse sõnu: „Minu Isa majas on palju eluasemeid. ... ma lähen teile aset valmistama” (Johannese 14:2, 3). Kas ei ole see vastuolus lootusega elada igavesti paradiislikul maal?

Need õpetused ei ole omavahel vastuolus. Tegelikult üks toetab teist. Esiteks väidab Piibel, et ainult piiratud arv ustavaid kristlasi – nimelt 144 000 – läheb vaimolenditena taevasse elama. Miks antakse neile selline imeline autasu? Nad on see rühm inimesi, kes vastavalt Johannese nägemusele „virgusid ellu usus ja valitsesid kuninglikult ühes Kristusega tuhat aastat” (Ilmutuse 14:1, 3; 20:4–6). Võrreldes miljardite maa peal elavate inimestega, on 144 000 tõepoolest „pisuke karjuke” (Luuka 12:32). Pealegi on nad kogenud raskusi, mis on inimestele tavalised, ning seega on neil Jeesuse sarnaselt „kaastundmust meie nõtrustega”, kui nad hakkavad juhatama inimkonna ja maa esialgse olukorra taastamist (Heebrealastele 4:15).

Maa on inimeste igavene kodu

Kui Jumal andis ligi 2000 aastat tagasi Jeesuse Kristuse lunastusohvriks, hakkas ta koguma neid 144 000 inimest, ning märgid näitavad, et see grupp on nüüdseks koos (Apostlite teod 2:1–4; Galaatlastele 4:4–7). Kuid Jeesuse ohver polnud ainult 144 000 inimese pattude eest, „vaid ka kogu maailma pattude eest” (1. Johannese 2:2). Seega on kõigil, kes näitavad üles usku Jeesusesse, väljavaade igavesele elule (Johannese 3:16). Hauasolijaid, kes on Jumala mälus, ei äratata üles mitte taevasse, vaid puhastatud maale (Koguja 9:5; Johannese 11:11–13, 25; Apostlite teod 24:15). Mis neid siin ees ootab?

Ilmutuse 21:1–4 vastab: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures! ... Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” (Meie kursiiv.) Kujutle vaid, inimesed on vabad surmast ning igaveseks on kadunud ka kisendamine ja vaev, mida põhjustab surm! Lõpuks läheb Jehoova esialgne eesmärk maa ja inimkonna suhtes suurejooneliselt täide (1. Moosese 1:27, 28).

Saame valida elu või surma

Aadamale ja Eevale ei pakutud kunagi võimalust minna taevasse. Neil oli valida, kas nad kuuletuvad Jumalale ja elavad igavesti paradiislikul maal või ei kuuletu talle ning surevad. Kahjuks valisid nemad sõnakuulmatuse ja pöördusid seepärast tagasi mullapõrmu (1. Moosese 2:16, 17; 3:2–5, 19). Jumala eesmärk inimkonnaga ei ole kunagi olnud see, et inimesed sureksid ja asustaksid taeva hauast läbi minnes. Jumal lõi taevasse elama tuhandeid ingleid. Need vaimolendid ei ole inimesed, kes on surnud ja taevasele elule äratatud (Laul 104:1, 4; Taaniel 7:10).

Mida me peame tegema, et saada kätte õnnistus elada igavesti paradiislikul maal? Esimene samm on uurida Jumala Sõna, Püha Piiblit. „See on igavene elu,” ütles Jeesus palves, „et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Johannese 17:3).

Järgmise sammuna igavese õnne poole paradiisis peab neid teadmisi ellu rakendama (Jakoobuse 1:22–24). Neil, kes elavad Jumala Sõna järgi, on võimalik oma silmaga näha täitumas selliseid suurepäraseid ennustusi nagu see, mis on kirjas Jesaja 11:9: „Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Jehoova tundmist – otsekui veed katavad merepõhja!” (Meie kursiiv.)

[Allmärkus]

 [Pildid lk 7]

„Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” (Laul 37:29)