„Jookske nõnda”

KUJUTA ette, et oled staadionil, mis on tulvil elevil inimesi. Atleedid marsivad väljakule. Rahvahulk rõkatab oma kangelasi nähes. Kohtunikud on valmis jälgima, et määrustikust kinni peetaks. Sündmuste arenedes segunevad rõõmurõkatused pettumushüüetega. Kõrvulukustav aplaus tervitab võitjaid.

Sa ei ole nüüdisaegsel spordivõistlusel, vaid ühel sellisel, mida peeti ligi 2000 aastat tagasi Isthmosel Korintoses. Siin toimusid alates kuuendast sajandist e.m.a. kuni neljanda sajandini m.a.j. iga kahe aasta tagant kuulsad Isthmose mängud. See sündmus köitis Kreekas mitmeks päevaks kõigi tähelepanu. Mängud olid midagi enamat kui vaid spordivõistlus. Atleedid sümboliseerisid riigi sõjalist valmisolekut. Võitjad, keda kangelastena jumaldati, said pähe puulehtedest pärja. Nad külvati üle kingitustega ja linn andis neile suure eluaegse pensioni.

Apostel Paulus oli Korintose lähedal toimuvate Isthmose mängudega tuttav ning ta võrdles kristlase elukäiku spordivõistlusega. Viidates jooksjatele, maadlejatele ja rusikavõitlejatele, selgitas ta kohaselt, millise autasu toob hea treening, õigesti suunatud pingutused ja vastupidavus. Muidugi teadsid neid mänge ka kristlased, kellele ta kirjutas. Mõned neist olid kindlasti kunagi viibinud staadionil keset kisendavat rahvahulka. Seepärast oli neil Pauluse näidet lihtne mõista. Kuidas on aga lood meiega tänapäeval? Ka meie osaleme võidujooksus igavese elu eest. Kuidas võivad Pauluse viited nendele võistlustele meile kasulikud olla?

„Võitle seadusepäraselt”

Muistsetele mängudele pääsemiseks olid seatud väga ranged nõuded. Heerold tutvustas igat atleeti pealtvaatajaile ning hüüdis: „Kas siin on kedagi, kes võiks süüdistada seda meest mõnes kuriteos? Kas ta on varas või õel inimene või on ta kõlvatu eluviisi ja käitumisega?” Raamatu „Archaeologia Graeca” sõnade kohaselt „ei lubatud võistelda kellelgi, kes oli üldtuntud kurjategija või [tihedalt] seotud mõne sellisega”. Ja mängureeglite rikkujaid karistati rängalt sellega, et nad kõrvaldati võistlustelt.

See aitab meil mõista Pauluse sõnu: „Ja kui keegi võitleb, ei saa ta võidupärga, kui ta ei võitle seadusepäraselt!” (2. Timoteosele 2:5). Niisamuti tuleb meil elu võidujooksus täita  Jehoova nõudeid ja järgida tema kõrgeid moraalinorme, mis on kirjas Piiblis. See raamat aga hoiatab: „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale” (1. Moosese 8:21). Seepärast ei tohiks me isegi pärast jooksmise alustamist unustada, et peaksime võitlema kogu aeg seaduspäraselt, kui tahame leida Jehoova heakskiitu ka edaspidi ja saada igavest elu.

Kõige paremini aitab meil sel moel käituda armastus Jehoova vastu (Markuse 12:29–31). Taolise armastuse tõttu tahame Jehoovale meeldida ning tegutseda kooskõlas tema tahtega (1. Johannese 5:3).

„Pangem maha kõik koorem”

Muistsetel mängudel ei olnud jooksjatel koormaks riideid või varustust. „Võidujooksudele ... tavatsesid võistlejad ilmuda alasti,” ütleb raamat „The Life of the Greeks and Romans”. Kuna atleedil ei olnud riideid, oli tal kergem liikuda ning ta oli väledam. Tal ei kulunud energiat ebavajaliku koorma peale. Paulus pidas tõenäoliselt seda silmas, kui ta kirjutas heebrea kristlastele: „Pangem maha kõik koorem ... ning jookskem kannatlikkusega [„vastupidavusega”, UM] meile määratud võidujooksmist” (Heebrealastele 12:1).

Millised koormad võivad takistada meie elu võidujooksu? Üheks koormaks võib olla soov ebavajalikke materiaalseid asju kokku kuhjata või jõukalt elada. Mõned võivad otsida rikkusest turvatunnet või pidada seda õnne allikaks. Taoline liigne „koorem” võib jooksjat pidurdada, kuni Jumal ei ole tema jaoks enam eriti tähtis (Luuka 12:16–21). Igavene elu hakkab näima kauge lootusena. Inimene võib mõelda: „Uus maailm tuleb küll kunagi, kuid senikaua võiksime ära kasutada ka seda, mida sellel maailmal pakkuda on.” (1. Timoteosele 6:17–19.) Niisugune materialistlik maailmavaade võib kergesti inimese elu võidujooksu rajalt kõrvale juhtida või takistada teda koguni startimast.

Jeesus ütles mäejutluses: „Ükski ei või teenida kaht isandat, sest tema kas vihkab üht ja armastab teist või hoiab ühe poole ega hooli teisest. Te ei või teenida Jumalat ja mammonat!” Ning seejärel, kui ta oli rääkinud Jehoova hoolitsusest loomade ja taimede eest ning öelnud, et inimesed on neist palju väärtuslikumad, manitses ta: „Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Matteuse 6:24–33).

„Jookskem vastupidavusega”

Mitte kõik muistsed võidujooksud ei olnud lühimaajooksud. Ühte võidujooksu, mille pikkus oli umbes neli kilomeetrit, kutsuti vastupidavusjooksuks (doʹli·khos). See pani jõu ja vastupidavuse tõsiselt proovile. Ühe pärimuse järgi võitis atleet nimega Ageos 328. aastal e.m.a. selle jooksu ning pärast võitu jooksis ta veel kogu tee oma kodulinna Argosesse, et oma võidust teatada. Sel päeval läbis ta joostes ligikaudu 110 kilomeetrit!

 Kristlik võidujooks on samuti pikamaajooks, mis paneb proovile meie vastupidavuse. Selles võistluses tuleb lõpuni vastu pidada, et saavutada Jehoova heakskiit ja saada igavese elu autasu. Paulus jooksis oma võidujooksu just niimoodi. Ta võis elu lõpul öelda: „Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg” (2. Timoteosele 4:7, 8). Sarnaselt Paulusega peame ka meie „jooksmise lõpetama” ehk lõpuni jooksma. Kui meie vastupidavus kahaneb vaid seetõttu, et distants on veidi pikem kui me alguses arvasime, jääme oma tasust ilma (Heebrealastele 11:6). Milline kaotus see küll oleks, oleme ju finišijoonele nii lähedal!

Autasu

Muistsete kreeka spordivõistluste võitjatele pandi pähe pärjad, mis olid harilikult tehtud puulehtedest ning mida oli kaunistatud lilledega. Püütiamängude võitjad said loorberipärja, olümpiamängude võitjad aga metsiku oliivipuu lehtedest pärja ja Isthmose mängudel anti võitjaile pärg, mis oli tehtud männiokstest. Üks piibliõpetlane märgib: „Võistlejate innustamiseks seisid võidupärjad ja palmioksad võistluste ajal staadionil nähtaval kohal kas kolmjalal või laual.” Võitjale oli pärjakandmine suure austuse märk. Kui ta koju tagasi pöördus, sõitis ta võidukalt kaarikul linna.

Seda silmas pidades küsis Paulus korintlastest lugejate käest: „Eks te tea, et need, kes võidu jooksevad, jooksevad küll kõik, aga võiduanni saab üks? Jookske nõnda, et teie selle saate! ... nemad küll selleks, et saavutada kaduvat pärga, aga meie, et saavutada kadumatut pärga” (1. Korintlastele 9:24, 25; 1. Peetruse 1:3, 4). Milline erinevus! Neid, kes elu võidujooksu lõpuni jooksevad, ootab muistsete mängude närtsiva pärja asemel ees autasu, mis kunagi ei hävi.

Selle parema pärja kohta kirjutas apostel Peetrus: „Siis te saate, kui Ülimkarjane ilmub, närtsimatu aupärja!” (1. Peetruse 5:4). Kas võiks ükskõik millist tasu, mida see maailm pakub, võrrelda surematusega, hävimatu elu autasuga taevases auhiilguses koos Kristusega?

Tänapäeval ei ole Jumal võidnud enamikku kristlikke jooksjaid oma vaimseteks poegadeks ning neil ei ole taevast lootust. Nad ei jookse surematuse tasu pärast. Kuid nendegi ette on Jumal seadnud võrratu autasu. Selleks on igavene elu täiuses paradiislikul maal, taevase Kuningriigi valitsuse all. Millist autasu kristlik jooksja silme ees ka ei hoiaks, peaks ta jooksma veel suurema meelekindluse ja jõuga kui ükskõik milline jooksja mõnel spordivõistlusel. Miks? Sest see autasu ei närtsi iialgi, „see on tõotus, mille tema meile on tõotanud: igavene elu” (1. Johannese 2:25).

Kui kristliku jooksja ees on nii võrratu autasu, siis kuidas peaks ta suhtuma maailma ahvatlustesse? Ta peaks suhtuma neisse nagu Paulus, kes ütles: „Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu, kelle pärast ma olen minetanud kõik selle ja pean kõike pühkmeiks.” Paulus pingutas end joostes kõvasti. „Vennad, mina ei arva seda juba kätte saanud olevat; ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees,  ma pürin seatud eesmärgi poole, ... võiduhinna poole” (Filiplastele 3:8, 13, 14). Kui Paulus jooksis, hoidis ta pilku kindlalt autasul. Nii peaksime meiegi tegema.

Meie suurim Eeskuju

Muistsete mängude tšempionid nautisid üldsuse imetlust. Poeedid kirjutasid neist ja skulptorid tegid neist kujusid. Ajaloolane Věra Olivová ütleb, et nad „suplesid kuulsuses ja nautisid oma tohutut populaarsust”. Nad olid ka eeskujuks noorema põlvkonna tšempionidele.

Kes on see „tšempion”, kes annab kristlastele parimat eeskuju? Paulus vastab: „Jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist, vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele” (Heebrealastele 12:1, 2). Jah, kui me tahame oma igavese elu võidujooksus võidukad olla, tuleb meil vaadata keskendunult meie Eeskujule Jeesusele Kristusele. Me saame seda teha, kui loeme korrapäraselt evangeeliumide jutustusi ja mõtiskleme selle üle, kuidas teda jäljendada. Taoline uurimine aitab meil mõista, et Jeesus oli Jumalale sõnakuulelik ning tõestas oma vastupidavusega enda tugevat usku. Tasuks vastupidavuse eest sai talle osaks Jehoova Jumala heakskiit koos paljude imeliste eesõigustega (Filiplastele 2:9–11).

Muidugi oli Jeesuse kõige silmapaistvam omadus armastus. „Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest!” (Johannese 15:13.) Ta andis sõnale „armastus” sügavama tähenduse, kui käskis meil armastada isegi meie vaenlasi (Matteuse 5:43–48). Kuna Jeesus armastas oma taevast Isa, pakkus Isa tahte täitmine talle rõõmu (Laul 40:10, 11; Õpetussõnad 27:11). Kui suhtume Jeesusesse nagu Eeskujusse, kes annab pingelises elu võidujooksus meile õige jooksutempo, ajendab see meid armastama Jumalat ja kaasinimesi ning leidma tõelist rõõmu pühast teenistusest (Matteuse 22:37–39; Johannese 13:34; 1. Peetruse 2:21). Pea meeles, et Jeesus ei nõua võimatut. Ta kinnitab meile: „Mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Matteuse 11:28–30).

Jeesuse sarnaselt peame meiegi hoidma oma silmad tasul, mis on mõeldud nende jaoks, kes otsani vastu peavad (Matteuse 24:13). Kui me võistleme seaduspäraselt, paneme maha kõik koorma ja jookseme vastupidavusega, siis võime võidus kindlad olla. Silmapiiril paistev eesmärk kutsub meid edasi! Sellest tulenev rõõm värskendab meie jõuvarusid ning teeb eesoleva teekonna kergemaks.

[Pilt lk 29]

Kristlik võidujooks on pikamaajooks, mis nõuab vastupidavust

[Pilt lk 30]

Erinevalt võidupärja saanud atleetidest võivad kristlased oodata kadumatut autasu

[Pilt lk 31]

Tasu saavad kõik, kes otsani vastu peavad

[Pildi allikaviide lk 28]

Copyright British Museum