Kuidas me saame arendada vooruslikkust

VASTAVALT nüüdisaegsete sõnaraamatute definitsioonile on „voorus” „moraalne laitmatus; headus”. See on „õige toimimis- ja mõtlemisviis; iseloomu headus”. Leksikograaf Marvin R. Vincent ütleb, et „vooruseks” tõlgitud kreekakeelse sõna algne klassikaline tähendus oli ’täiuslikkus milleski’. Pole siis ime, et selliseid omadusi nagu mõistlikkus, julgus, enesevalitsemine, erapooletus, kaastundlikkus, visadus, ausus, alandlikkus ja lojaalsus on ühel või teisel ajal vooruseks peetud. Vooruslikkust on defineeritud ka kui „vastavust õiguse normidele”.

Kelle seatud tubliduse, headuse ja õiguse normidele me peame vastama? „Valitseva moraalifilosoofilise koolkonna meelest on valgustusajastul alguse saanud skeptitsism madaldanud kõik ideed õigest ja valest isikliku maitse, emotsionaalsete eelistuste või kultuurivaliku küsimuseks,” ütleb ajakiri „Newsweek”. Ent kas lihtsalt kellegi maitse või eelistusega arvestamine on rahuldav viis otsustamaks selle üle, mis on õige ja vale? Ei ole. Et võiksime arendada endas vooruslikkust, on meil vaja usaldusväärset hea ja kurja mõõdupuud, mille järgi saaksime mingit tegu, suhtumist või omadust hinnata kas õigeks või vääraks.

Ainus, kes võib määrata õiged moraalinormid

Ainus, kes võib määrata õiged moraalinormid, on inimkonna Looja Jehoova Jumal. Peagi pärast esimese inimese Aadama loomist keelas Jehoova Jumal teda ning ütles: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval,  mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1. Moosese 2:16, 17). Jehoova Jumal andis neile puu, mille harukordne nimi pidi näitama tema ainuõigust otsustada, mis on tema loodute jaoks hea ja mis halb. Jumala hea ja kurja mõõdupuu sai niimoodi selle aluseks, mille põhjal inimese tegude, hoiakute või iseloomujoonte üle otsustada või neid hinnata. Ilma taolise mõõdupuuta ei suudaks me õiget valest korralikult eristada.

Hea ja kurja tundmise puuga seotud käsk seadis Aadama ja Eeva valiku ette – kas kuuletuda käsule või mitte. Nende puhul tähendas vooruslikkus sellele käsule allumist. Aja möödudes ilmutas Jehoova üksikasjalikumalt, mis talle meeldib ja mis mitte, ning ta lasi selle meie jaoks Piiblisse kirja panna. Seega hõlmab vooruslikkus enda seadmist vastavusse Piiblis toodud Jehoova õiglaste normidega.

Õpi Jumala mõõdupuid põhjalikult tundma

Kuna Jehoova Jumal on hea ja kurja mõõdupuu kindlaks määranud ning selle Piiblis avaldanud, kas ei peaks meie siis sellega põhjalikult tutvuma? Apostel Paulus kirjutas: „Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud” (2. Timoteosele 3:16, 17).

Näiteks mõtle arusaamatusele, millega sattus silmitsi eelmises artiklis mainitud Kunihito, kui ta püüdis olla sel moel tagasihoidlik, nagu oli tavaks tema kultuuris. Kui ta Pühakirja mõõdupuid hiljem lähemalt uuris, aitas see tal saavutada palju tasakaalukamat suhtumist. Piibel muidugi innustab meid olema tagasihoidlikud ning hoiatab liigse enesekindluse ja uhkuse eest (Õpetussõnad 11:2; Miika 6:8, UM). Ent kui Paulus mainis „koguduse ülevaataja” kõlblikkusnõudeid, rääkis ta ’püüdmisest’ sellesse eesõigusesse (1. Timoteosele 3:1). Sellesse ametisse püüdja ei või olla kiitleja ega uhkeldaja, kuid samas ei peaks ta ka ennast asjatult halvustama.

Mida ütleb Piibel moraalsuse kohta ärimaailmas? Kahtlaste võtete kasutamine seoses riigi- või maksuseadustega või nendest kõrvalehiilimine on tänapäeva ärimaailmas üldine. Hoolimata sellest, mida teised teevad, tuleb meil Piibli mõõdupuu kohaselt siiski „käituda ausalt kõiges” (Heebrealastele 13:18, UM). Sellepärast me pingutame, et ilmutada vooruslikkust, olles ausad ja õiglased nii tööandjate, töötajate, klientide kui ka ilmalike valitsuste suhtes (5. Moosese 25:13–16; Roomlastele 13:1; Tiitusele 2:9, 10). Ausus edendab kindlasti usaldust ja heatahtlikkust. Kui teeme kokkulepped kirjalikult, väldib see sageli vääritimõistmist ja keerulisi olukordi, mis võivad ootamatult tekkida (Koguja 9:11, UM; Jakoobuse 4:13, 14) .

Riided ja välimus on teine valdkond, kus meil tuleb vooruslikkust ilmutada. Igas kultuuris on omad riietumistavad ning pealegi võib valitseda tugev surve pidada sammu viimase moega. Ent miks peaksime iga moesuunaga kaasa minema? Piibel manitseb, et me ei laseks sellel maailmal end vormida (Roomlastele 12:2). Selle asemel et reegleid kehtestada, kirjutas apostel Paulus inspiratsiooni all, et „naised, viisakalt riietatud, endid ehiksid häbeliku ja mõistliku meelega, mitte juuksepalmikutega ega kullaga ega pärlitega ega kalliste riietega, vaid ... nõnda kui sobib naistele, kes endid tunnistavad jumalakartlikeks” (1. Timoteosele 2:9, 10). See on põhiliseks mõõdupuuks nii meestele kui naistele. Muidugi jätab see ruumi tervele reale meeldivatele stiilierinevustele, mis lähtuvad kultuurilistest eelistustest või isiklikust maitsest.

Samuti näitab Piibel, millised on ebamoraalsed teod, mida Jumal selge sõnaga hukka mõistab. Kirjakohast 1. Korintlastele 6:9 ja 10 võime lugeda hoiatust: „Või kas te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: hoorajad ja ebajumala kummardajad ja  abielurikkujad ja salajased ropud ja poisipilastajad ja vargad ja ahned, joodikud, pilkajad ja anastajad ei päri Jumala riiki!” See kirjakoht aitas eelpool mainitud Marial mõista, et vastavalt Looja seatud moraalinormidele ei ole tema suhted Juaniga õiged ning ta peab need katkestama, kui tahab Jumala heakskiitu leida. Seega, kui tahame arendada vooruslikkust, tuleb meil Jehoova mõõdupuudega põhjalikult tutvuda.

Õpi südamega

Vooruslikkus ei ole pelgalt passiivne halva vältimine. Sellel on moraalne jõud. Vooruslikku inimest iseloomustab headus. „Vooruslikkust tuleb õppida nii südame kui mõistusega,” ütleb üks professor. Vooruslikkuse arendamine hõlmab seega midagi enamat kui põhjalikku tutvumist Jumala Sõnaga. Selleks on vaja mõtiskleda selle üle, mis Piiblis kirjas on, nii et meie süda täitub tänutundega Jehoova vastu ja ajendab meid rakendama ellu Piibli põhimõtteid.

„Kuidas ma armastan sinu käsuõpetust!” hüüdis laulukirjutaja. „Iga päev mõlgutan ma mõttes seda!” (Laul 119:97.) Kuningas Taavet kirjutas: „Ma meenutan muistseid päevi, ma mõtisklen kõiki su [Jumala] tegusid, ma mõlgutan meeles su käte töid!” (Laul 143:5). Meiegi peaksime tegema palvemeelse mõtisklemise Piibli ja piibliliste väljaannete uurimise lahutamatuks osaks.

On tõsi, et hoolsaks uurimiseks ja mõtisklemiseks võib olla üsna raske aega leida. Ent kui tahame arendada vooruslikkust, tuleb meil võtta selleks aega muude ettevõtmiste arvelt (Efeslastele 5:15, 16). 24-aastane Aaron võtab selleks aega iga päev, tõustes üles 30 minutit varem kui vanasti. Ta jutustab: „Alguses ma lihtsalt lugesin kogu selle poole tunni jooksul Piiblit. Alles hiljuti hakkasin ma mõistma mõtisklemise tähtsust. Seepärast kasutan ma nüüd umbes poole sellest ajast loetu üle mõtlemiseks. See on olnud tõepoolest kasulik.” Mõtiskleda võib ka muudel aegadel. Taavet laulis Jehoovale: „Sinule mõtlen [„öiste”, UM] vahikordade ajal!” (Laul 63:7). Ja Piibel ütleb: „Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema” (1. Moosese 24:63).

Mõtisklemine on vooruslikkuse arendamisel hindamatu väärtusega, sest see aitab meil tunda, nagu Jehoova tunneb, ning võtta omaks tema seisukohti. Näiteks teadis Maria, et Jumal on keelanud hooramise. Kuid selleks et ’hoiduda kurjast eemale ja kiinduda heasse’, tuli tal mõtiskleda peamiste piiblitekstide üle (Roomlastele 12:9). Ta nägi vajadust muudatuste järele pärast kirjakoha Koloslastele 3:5 lugemist, mis ergutab meid surmama „oma maapealsed liikmed: hooruse, roppuse, kired, pahad himud ja ahnuse”. Maria pidi endalt küsima: „Millise kire ma pean surmama? Mida niisugust mul tuleb vältida, mis võib tekitada ebapuhast himu? Kas mul tuleb muuta end selles, kuidas ma käitun vastassugupoolega?”

Mõtisklemise juurde kuulub ka teo tagajärgedele mõtlemine. Paulus õhutas kristlasi  hoiduma hoorusest ja ilmutama enesevalitsemist, nii et ’ükski neist ei teeks ülekohut ega petaks oma venda’ (1. Tessalooniklastele 4:3–7). Meil tasub mõelda järgmistele küsimustele. Millist kahju ma teeksin selle teoga endale, oma perele või teistele? Kuidas see mõjutaks mind vaimselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt? Milliseid tagajärgi kogesid need, kes minevikus Jumala seadust rikkusid? Taoline kaalutlemine aitas Marial südames tugevamaks muutuda ja sama võib toimuda ka meiega.

Õpi teiste eeskujust

Kas vooruslikkust saab õpetada koolis? See küsimus on läbi aastatuhandete suuri mõtlejaid vaevanud. Kreeka filosoof Platon kaldus arvama, et saab. Aristoteles aga mõtles, et voorused omandatakse harjutamise teel. Üks ajakirjanik tegi samateemalisest arutelust järgmise kokkuvõtte: „Lühidalt öeldes, voorusi ei saa lihtsalt niisama õppida. Neid ei saa ka õppida õpikust. Hea iseloom saab alguse keskkonnast, ... kus inimest julgustatakse vooruslikkust ilmutama ning kus seda ka hinnatakse.” Ent kust me võime leida tõeliselt vooruslikke isikuid? Kui mõningaid vooruslikkuse eeskujusid võib leida enamikust kultuuridest, vähemalt nende mütoloogiliste kangelaste hulgast või muinaslugudest, siis Piiblis on tõelisi eeskujusid küllaga.

Kõige silmapaistvam vooruslikkuse eeskuju on Jehoova. Ta käitub alati vooruslikult ning teeb seda, mis on õige ja hea. Me võime arendada endas vooruslikkust, kui võtame „Jumala enestele eeskujuks” (Efeslastele 5:1). Ka Jumala Poeg Jeesus Kristus ’jättis meile eeskuju, et me käiksime tema jälgedes’ (1. Peetruse 2:21). Peale selle on Piiblis lugusid paljudest ustavatest inimestest, nagu Aabraham, Saara, Joosep, Rutt, Iiob ja Taaniel koos oma kolme kaaslasega. Samuti ei saa kahe silma vahele jätta vooruslikkuse eeskujusid Jehoova praeguste teenijate hulgast.

See on võimalik

Kas me tõesti suudame teha seda, mis on Jumala silmis vooruslik? Päritud ebatäiuse tõttu võivad aeg-ajalt meie sees mõistus ja liha ägedaid lahinguid pidada – üks tahab teha seda, mis on vooruslik, ja teine järgida patuseid kalduvusi (Roomlastele 5:12; 7:13–23). Kuid Jumala abiga on võimalik seda lahingut võita (Roomlastele 7:24, 25). Jehoova on varustanud meid oma Sõna Piibli ja sellel põhinevate väljaannetega. Hoolsa Pühakirja uurimise ja palvemeelse mõtisklemisega selle üle võime saavutada puhta südame. Taolisest puhtast südamest saavad lähtuda vooruslikud mõtted, sõnad ja teod (Luuka 6:45). Jehoova Jumala ja Jeesuse Kristuse eeskuju järgides võime arendada endas jumalakartlikku isiksust. Ja kindlasti on meil palju õppida neilt, kes tänapäeval ustavalt Jumalat teenivad.

Apostel Paulus õhutas oma lugejaid mõtlema pidevalt sellele, mis on vooruslik ja kiituse väärt. Kui me nii teeme, õnnistab Jumal meid kindlasti (Filiplastele 4:8, 9). Jehoova abiga me suudame olla vooruslikud.

[Pilt lk 6]

Tee mõtisklemine oma piibliuurimise lahutamatuks osaks

[Pilt lk 7]

Arenda endas jumalakartlikku isiksust, jäljendades Kristust Jeesust