Me ei jäänud üksi, kui me usk pandi katsele

Vicky oli armas beebi – terve, kena ja elavaloomuline. Kui ta 1993. aasta kevadel sündis, oli meie rõõm piiritu. Elasime väikeses Lõuna-Rootsi asulas ja elu oli võrratult ilus.

KUI aga Vicky sai pooleteiseaastaseks, tundus kogu meie maailm kokku varisevat. Ta oli juba mõnda aega haige olnud ja me viisime ta haiglasse. Iialgi ei unune see hetk, kui tohter ütles, et meie tütrel on äge lümfoblastne leukeemia – üks lastel esinevaid vähivorme, mis kahjustab vere valgeliblesid.

Meil oli raske mõista, et meie pisitütar põeb sellist hirmsat haigust. Ta oli just hakanud end ümbritsevat maailma teadvustama – ja nüüd pidi ta surema. Meid lohutada püüdes ütles tohter, et seda haigust on võimalik üsna edukalt ravida kemoteraapia ja vereülekannete abil. See oli meile järgmine hoop.

Meie usk pannakse katsele

Muidugi me armastasime oma tütart ja tahtsime, et ta saaks parimat arstiabi, kuid vereülekanded ei tulnud siiski mitte mingil juhul kõne alla. Me usume kindlalt Jumala Sõna Piiblit, mis ütleb selgelt, et kristlased peavad ’hoiduma vere eest’ (Apostlite teod 15:28, 29). Teadsime samuti, et vereülekanded on iseenesest riskantsed. Väga paljud inimesed on vereülekande teel nakatunud mõnda haigusse või koguni surnud. Ainsaks alternatiiviks meie puhul oli heatasemeline ravi, mis ei hõlmaks vereülekandeid. Seoses sellega algas meil nüüd võitlus oma usu eest.

 Mida me saime teha? Võtsime ühendust Jehoova tunnistajate Rootsi harubüroo haiglainfoteenistusega ja palusime abi. * Otsekohe saadeti faksid mitmesse Euroopa haiglasse, et leida haigla ja tohter, kes oleks valmis andma keemiaravi, ilma et sellega kaasneksid vereülekanded. Kristlike vendade ind ja armastus, mida nad meid aidates ilmutasid, oli väga julgustav. Meid ei jäetud meie usuvõitluses üksi.

Mõne tunni jooksul leiti koostöövalmis haigla ja tohter Homburgis Saksa liidumaal Saarimaal. Tehti korraldusi, et me saaksime järgmisel päeval Saksamaale lennata ja Vicky arstlikule läbivaatusele viia. Kui kohale jõudsime, olid meil vastas kristlikud vennad Jehoova tunnistajate ühest Homburgi kogudusest ja samuti mõned sugulased. Meid tervitas soojalt ka kohaliku haiglasidekomitee esindaja. Ta saatis meid haiglasse ja pakkus meile kõikvõimalikku abi. Nii lohutav, et isegi sellel võõral maal olid meil vaimsed vennad, kes meid toetasid.

Kui kohtusime haiglas dr Grafiga, tundsime jällegi kergendust. Ta oli väga mõistev ja kinnitas, et teeb omalt poolt kõik võimaliku, et Vickyt ilma vereülekandeta ravida. Ta ütles, et isegi kui me tütre hemoglobiini tase peaks langema alla 50 g/l, on ta valmis jätkama ravi ilma vereülekandeta. Ta märkis ka, et varane diagnoos ja Vicky kiire haiglasse toomine on loonud head võimalused tüdruku edukaks raviks. Ta tunnistas, et Vicky-taolise patsiendi puhul oleks see esimene kord, kui ta annab keemiaravi vereülekandeid tegemata. Olime väga tänulikud ning imetlesime dr Grafi julgust ja meelekindlust meid aidata.

Rahalised raskused

Nüüd tekkis aga küsimus, kuidas Vicky ravi eest maksta? Olime jahmunud, kui meile teatati, et kaheaastane ravikuur läheb maksma umbes 150 000 Saksa marka. Meil polnud kaugeltki nii palju raha, Vicky ravimist oli aga vaja kohe alustada. Kuna me olime arstiabi saamiseks Rootsist ära Saksamaale sõitnud, ei olnud meil õigust saada mingit tervisekindlustust. Seal me siis olime oma väga haige pisitütrega – olime leidnud oskuslikud meedikud, kes olid valmis meid aitama, kuid meil polnud piisavalt raha, et selle eest maksta.

Haiglast tuldi meile appi ja öeldi, et ravi alustatakse kohe, kui me teeme 20 000 marga suuruse sissemakse ja kirjutame garantiikirja ülejäänud summa kohta. Meil oli mõningaid sääste, ning sõprade ja sugulaste armastava abiga saime maksta 20 000 marka. Kust aga saada ülejäänud raha?

Jällegi kogesime, et me ei võitle oma usu eest üksinda. Üks vaimne vend, keda me tol ajal ei tundnud, oli valmis ülejäänud summa eest hoolitsema. Me aga ei pidanud tema heldet pakkumist kasutama, sest meil õnnestus asjad teisiti korraldada.

Saame asjatundlikku abi

Keemiaravi algas. Möödusid päevad ja nädalad. Oli aegu, mis olid väga rasked ja pingutusi nõudvad nii meie tütrekesele kui meile endile. Kuid samas me olime äärmiselt õnnelikud ja tänulikud iga kord, kui ta ilmutas paranemismärke. Keemiaravi kestis kaheksa kuud. Madalaim hemoglobiinitase oli Vickyl 60 g/l, ja dr Graf pidas oma sõna.

Sellest kõigest on möödunud üle kuue aasta ja viimase kontrolli ajal ei leitud Vicky seljaajuvedelikust mingeid jälgi leukeemiast. Ta on nüüd rõõmus tütarlaps, kelles pole mingit selle haiguse märki. On ime, et Vicky on nii põhjalikult paranenud. Me teame, et  paljud sama haigust põdevad lapsed surevad, hoolimata sellest et neile tehakse keemiaravi ja vereülekandeid.

Meie usuvõitlus on olnud võidukas, kuid seda üksnes tänu meie sugulaste, kristlike vendade ja õdede ning meditsiiniekspertide abile. Haiglainfoteenistus oli meile toeks 24 tundi päevas. Dr Graf ja tema kolleegid rakendasid oma oskusi, et aidata Vickyl paraneda. Me oleme kõige selle eest tõepoolest väga tänulikud.

Meie usk on tugevnenud

Kõige enam oleme aga tänulikud meie Jumalale Jehoovale tema armastava hoolitsuse eest ning jõu eest, mida ammutasime tema Sõnast Piiblist. Möödunud aega meenutades mõistame, kui palju oleme õppinud ja kui väga on see ränk kogemus meie usku tugevdanud.

Nüüd on meie südamesttulev soov säilitada lähedased suhted Jehoovaga ja õpetada oma tütrele, kui tähtis on elada kooskõlas Jumala nõuetega. Tahame anda talle hea vaimse pärandi, milleks on igavene elu tulevases maapealses paradiisis. (Kaastöö)

[Allmärkus]