Säilita rõõm Jehoova teenistuses
Säilita rõõm Jehoova teenistuses
„Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad!” (FILIPLASTELE 4:4)
1., 2. Kuidas suutis üks vend oma perega säilitada rõõmu, hoolimata sellest, et nad kaotasid kogu oma vara?
JAMES, 70-aastane kristlane, kes elab Sierra Leones, oli kogu oma elu kõvasti tööd teinud. Kujutle, millist rõõmu ta võis küll tunda, kui ta oli suutnud kokku hoida niipalju raha, et sai osta tagasihoidliku neljatoalise maja! Mõne aja pärast koliski James oma perega sisse, kuid siis algas sel maal kodusõda ja nende maja põletati maha. Nad kaotasid oma kodu, kuid mitte rõõmu. Kuidas nii?
2 James ja tema pere ei keskendunud sellele, mille nad olid kaotanud, vaid sellele, mis neil alles jäi. James selgitab: „Isegi sel hirmsal ajal pidasime koosolekuid, lugesime Piiblit, palvetasime koos ning jagasime teistega seda piskut, mis meil oli. Me suutsime säilitada rõõmu, sest keskendasime oma mõtted sellele, kui imelised on meie suhted Jehoovaga.” Mõeldes oma õnnistustele, 2. Korintlastele 13:11). Loomulikult polnud seda rõhuvat olukorda kerge taluda. Kuid nad ei lakanud olemast rõõmsad Jehoovas.
millest suurim oli lähedane isiklik suhe Jehoovaga, suutsid need ustavad kristlased ’olla rõõmsad’ (3. Kuidas säilitasid mõned algkristlased oma rõõmu?
3 Algkristlastel oli samasuguseid katsumusi nagu Jamesi perel. Kuid apostel Paulus kirjutas heebrea kristlastele järgmised sõnad: „Te olete ... rõõmuga vastu võtnud oma vara riisumise.” Seejärel rääkis Paulus nende rõõmu allikast: „Teades, et teil on parem ja jäädav vara taevas” (Heebrealastele 10:34, meie kursiiv). Jah, neil esimese sajandi kristlastel oli vägev lootus. Nad vaatasid kindlustundega tulevikku, et saada seda, mida pole võimalik riisuda – närtsimatu „elukroon” Jumala taevases Kuningriigis (Ilmutuse 2:10). Tänapäeval võib meie kristlik lootus – olgu see siis taevane või maine – aidata meil säilitada rõõmu isegi õnnetustes.
„Olge rõõmsad lootuses”
4., 5. a) Miks oli Pauluse nõuanne ’olla rõõmsad lootuses’ roomlaste jaoks nii ajakohane? b) Millistel põhjustel võib kristlane selle lootuse silmist kaotada?
4 Apostel Paulus julgustas Roomas elavaid kaasusklikke olema rõõmsad igavese elu lootuses (Roomlastele 12:12). See oli roomlaste jaoks ajakohane nõuanne. Vähem kui kümmekond aastat pärast Pauluselt kirja saamist hakati neid kõvasti taga kiusama ning keiser Nero käsul mõned neist hukati. Usk, et Jumal annab neile lubatud elukrooni, aitas neil kahtlemata raskustes vastu pidada. Milline on tänapäeval meie olukord?
5 Kristlastena oleme ka meie valmis tagakiusamiseks (2. Timoteosele 3:12). Pealegi me mõistame, et „aeg ja juhus” tabab meid kõiki (Koguja 9:11, UM). Mõni õnnetus võib võtta meie lähedase inimese elu. Surmahaigus võib tabada meie vanemat või kallist sõpra. Kui me ei hoia Kuningriigi lootust pidevalt silme ees, võib meie vaimsus sellistes katsumustes ohtu sattuda. Järelikult oleks meil hea endilt küsida: kas mina ’olen rõõmus lootuses’? Kui tihti võtan ma aega selle üle mõtisklemiseks? Kas tulevane paradiis on minu jaoks reaalne? Kas ma suudan end seal kujutleda? Kas ma suhtun praeguse maailmaajastu lõpu tulekusse sama innukalt nagu siis, kui ma tõde tundma õppisin? Viimane küsimus väärib tõsist mõtisklemist. Miks? Sest kui meil on hea tervis, piisavalt raha ning me elame sellises paigas, mis on vähemalt praegu rohkemal või vähemal määral puutumata sõjast, näljahädast või loodusõnnetustest, siis me võime unustada, kui pakiline vajadus on Jumala uue maailma järele.
6. a) Kui Paulus ja Siilas olid viletsuses, siis millele nad mõtetes keskendusid? b) Kuidas võib Pauluse ja Siilase eeskuju meid tänapäeval julgustada?
6 Paulus andis roomlastele ka nõu olla „vastupidavad viletsuses” (Roomlastele 12:12, EP 97). Paulus oli saanud tunda viletsust. Kord nägi ta nägemuses meest, kes kutsus teda ’tulema alla Makedooniasse’, et aidata sealsetel inimestel Jehoovat tundma õppida (Apostlite teod 16:9). Seepeale purjetasid Paulus, Luukas, Siilas ja Timoteos üheskoos Euroopasse. Mis ootas ees neid innukaid misjonäre? Viletsus. Kui nad olid kuulutamas Makedoonia linnas Filipis, peksti Paulust ja Siilast ning visati vanglasse. Kahtlemata ei suhtunud mõned Filipi elanikud Kuningriigi sõnumisse lihtsalt ükskõikselt – nad olid sellele väga vastu. Kas innukad misjonärid kaotasid sellise asjade käigu tõttu oma rõõmu? Ei kaotanud. Kui neid oli pekstud ja vanglasse visatud, siis „keskööl palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat” (Apostlite teod 16:25, 26, meie kursiiv). Loomulikult ei toonud Paulusele ja Siilasele mingit rõõmu valu, mis tulenes peksmisest. Need kaks misjonäri aga ei keskendunud sellele. Nad mõtlesid Jehoovale ja tema õnnistustele. Paulus ja Siilas olid rõõmsalt ’viletsuses vastupidavad’ ning olid seega Filipi vendadele ja teistele heaks eeskujuks.
7. Miks peaksid meie palved sisaldama ka tänu?
7 Paulus kirjutas: „Olge ... püsivad palves!” (Roomlastele 12:12). Kas sa palvetad, kui tunned rahutust? Mille eest sa palud? Arvatavasti mainid sa oma konkreetset mure ja palud Jehoova abi. Ent sa võiksid väljendada ka oma tänu õnnistuste eest, mis sulle on osaks saanud. Kui meil tekib probleeme, siis mõtisklemine Jehoova headuse üle, mida ta meiega tegeledes on ilmutanud, aitab meil ’olla rõõmsad lootuses’. Taavet, kes koges oma elus palju raskusi, kirjutas: „Palju oled sina, Jehoova, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast! Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda!” (Laul 40:6.) Kui me Taaveti sarnaselt mõtiskleme korrapäraselt Jehoova õnnistuste üle, oleme kindlasti rõõmsad.
Säilita positiivne suhtumine
8. Mis aitab kristlasel tagakiusamise ajal õnnelikuks jääda?
8 Jeesus julgustab oma järelkäijaid säilitama positiivset suhtumist, kui neil tuleb seista silmitsi mitmesuguste katsumustega. Ta ütleb: „Õndsad [„õnnelikud”, UM] olete teie, kui inimesed teid minu pärast laimavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad teist kõiksugust kurja” (Matteuse 5:11). Mis põhjustel me saame sellises olukorras olla õnnelikud? Meie võime taluda vastuseisu on tõendiks, et meie peal on Jehoova vaim. Apostel Peetrus ütles oma kaasaja kristlastele: „Kui teid solvatakse Kristuse nime pärast, siis te olete õndsad [„õnnelikud”, UM], sest au ja Jumala Vaim hingab teie peal” (1. Peetruse 4:13, 14). Oma vaimu abil aitab Jehoova ka meil vastu pidada ja rõõmu säilitada.
9. Mis aitas mõnedel vendadel leida põhjusi rõõmustamiseks, kui nad olid oma usu pärast vangis?
9 Isegi kõige kohutavamates tingimustes võime leida põhjust rõõmustamiseks. Kristlane Adolf leidis, et see on tõesti nii. Ta elab riigis, kus Jehoova tunnistajate tegevus oli palju aastaid keelatud. Adolf ja mitmed tema kaaslased arreteeriti ning neile määrati pikaajaline vanglakaristus selle eest, et nad keeldusid Jakoobuse 1:17; Apostlite teod 20:35).
lahti ütlemast oma piiblilistest uskumustest. Vanglaelu oli raske, kuid nagu Paulus ja Siilas, nii leidsid ka Adolf ja tema kaaslased põhjusi Jumala tänamiseks. Nad märkisid, et vanglasolek aitas neil tugevdada usku ja arendada selliseid väärtuslikke kristlikke omadusi kui heldekäelisus, empaatia ja vennalik kiindumus. Kui näiteks üks vang sai kodust paki, siis jagas ta selle sisu oma kaasusklikega, kelle jaoks oli see lisatoit otsekui Jehoovalt – suurimalt „hea anni ja kõige täiusliku annetuse” Andjalt. Sellised lahked teod tõid rõõmu nii andjale kui ka saajatele. Seega tegi vangistus, mis oli mõeldud nende usu murdmiseks, nende vaimsuse hoopis tugevamaks (10., 11. Kuidas tuli üks õde toime karmide ülekuulamiste ja sellele järgnenud pikaajalise vanglakaristusega?
10 Ella, kes elab samuti riigis, kus Kuningriigi töö oli pikka aega keelu all, arreteeriti selle eest, et ta jagas teistega oma kristlikku lootust. Kaheksa kuu jooksul oli ta alatasa karmidel ülekuulamistel. Kui asi jõudis lõpuks kohtusse, määrati talle kümneaastane vangistus kinnipidamiskohas, kus polnud ühtki teist Jehoova kummardajat. Ella oli sel ajal vaid 24-aastane.
11 Loomulikult ei olnud Ella jaoks midagi rõõmustavat selles, et ta pidi enamiku oma noorusajast vangikongis mööda saatma. Ent kuna ta ei suutnud muuta olukorda, otsustas ta muuta oma suhtumist. Ta hakkas võtma vanglat kui oma kuulutustöö territooriumit. „Seal oli teha nii palju kuulutustööd,” ütleb ta, „et aastad möödusid väga kiiresti.” Pisut enam kui viie aasta pärast kuulati Ella uuesti üle. Mõistes, et vanglatrellid ei ole tema usku murdnud, ütlesid ülekuulajad talle: „Me ei saa sind vabastada. Sa ei ole muutunud.” „Kuid ma olen muutunud!” kõlas Ella kindel vastus. „Mul on praegu parem suhtumine kui sel ajal, mil ma vanglasse sattusin, ning mu usk on palju tugevam kui varem!” Ta lisas veel: „Kui teie ei taha mind vabaks lasta, siis pean ma vastu niikaua, kuni Jehoova arvates tuleb minu vabastamiseks sobiv aeg.” Viis ja pool aastat vangistust ei olnud röövinud Ella rõõmu. Ta õppis olema rahul iga olukorraga, millesse sattus. Kas sul on tema eeskujust midagi õppida? (Heebrealastele 13:5.)
12. Mis võib anda kristlasele raskes olukorras meelerahu?
12 Ära arva, et Ellal on mingi eriline anne, mis võimaldab tal selliseid raskeid olusid taluda. Rääkides ülekuulamisperioodi kuudest, mis eelnesid kohtuotsuse langetamisele, sõnab Ella: „Ma mäletan, et mu hambad plagisesid ja ma tundsin end kui hirmunud varblane.” Kuid Ellal on tugev usk Jehoovasse ning ta on õppinud temale lootma (Õpetussõnad 3:5–7). Selle tulemusena on Jumal talle nüüd palju reaalsem kui varem. Ta meenutab: „Iga kord, kui ma sisenesin ülekuulamistuppa, tundsin, kuidas rahu tuleb minu peale. [––] Mida kohutavam oli olukord, seda rahulikum ma olin.” Selle rahu allikas oli Jehoova. Apostel Paulus kirjutas: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses” (Filiplastele 4:6, 7).
13. Mis kinnitab meile, et kui me satume mingisse viletsusse, siis saame vastupidamiseks jõudu?
13 Ella, kes hiljem vabastati, säilitas hoolimata raskustest oma rõõmu. Ta ei teinud seda oma jõuga, vaid Jehoova jõuga. Sama pidas paika ka apostel Pauluse puhul, kes kirjutas: „Nii ma siis tahan meelsamini kiidelda oma nõtrustest, et Kristuse vägi asuks elama minusse. ... sest kui olen nõder, siis olen vägev!” (2. Korintlastele 12:9, 10.)
14. Too näide, kuidas kristlane saab suhtuda katselepanevasse olukorda positiivselt, ja milline võib olla tulemus.
14 Raskused, millega sinul tuleb praegu silmitsi 1. Peetruse 2:18). Pealegi võib sinust nõnda saada väärtuslikum töötaja ning mõne aja pärast on sul ehk rohkem võimalusi parema töökoha leidmiseks. Arutagem nüüd ka muid viise, kuidas me võime Jehoova teenistuses rõõmu säilitada.
seista, on ehk mõnevõrra teistsugused kui need, mida me siin käsitlesime. Ometi on igasuguse survega toimetulek raske. Näiteks võib sinu tööandja suhtuda väga kriitiliselt sinu töösse, palju kriitilisemalt, kui teistesse religioonidesse kuuluvate töötajate töösse. Ehk ei ole sul võimalik oma töökohta vahetada. Kuidas sa saaksid rõõmu säilitada? Mõtle Adolfile ja tema kaaslastele, kellele vangistus õpetas arendama elutähtsaid omadusi. Kui sa püüad siiralt täita oma tööandja – isegi ’tigeda’ tööandja – soove, siis saad arendada selliseid kristlikke omadusi kui vastupidavus ja kannatlikkus (Elu lihtsustamine toob rõõmu
15.–17. Mida sai teada üks abielupaar selle kohta, kuidas vähendada pinget, isegi kui probleemi allikat ei ole võimalik täielikult kõrvaldada?
15 Sul pole ehk suurt valikut selles osas, millist ilmalikku tööd teha või kus töötada, kuid su elus on võib-olla teisi valdkondi, mida sa saad mingil määral suunata. Mõtle järgnevale kogemusele.
16 Kristlik abielupaar kutsus ühe kogudusevanema enda juurde õhtusöögile. Õhtu jooksul see vend ja tema naine kurtsid, et nad on viimasel ajal tundnud end eluraskuste all rõhutuna. Ehkki neil mõlemal oli töökoht, mis nõudis palju aega ja vaeva, ei olnud neil võimalik otsida teist tööd. Nad tundsid muret, kui kaua nad suudavad nõnda vastu pidada.
17 Kui nad küsisid sellelt kogudusevanemalt
nõu, vastas too: „Lihtsustage oma elu.” Kuidas? Sel abielupaaril läks iga päev umbes kolm tundi tööle minekuks ja töölt tulekuks. Kogudusevanem, kes seda paari hästi tundis, soovitas, et nad võiksid kaaluda töökohale lähemale kolimist. Nii saaksid nad vähendada aega, mis kulub iga päev tööle ja koju sõiduks. Kokkuhoitud aega võiksid nad kasutada muude tähtsate toimetuste tegemiseks või siis lihtsalt puhkamiseks. Kui eluraskused röövivad sinult hulganisti rõõmu, siis miks mitte uurida, kas võid leida kergendust sel teel, et teed mõningaid muudatusi?18. Miks on väga tähtis enne otsuste langetamist hoolikalt mõelda?
18 Teine viis eluraskuste vähendamiseks on enne otsuste langetamist hoolikalt mõelda. Näiteks otsustas üks kristlane ehitada endale maja. Ta valis väga keerulise projekti, kuigi polnud kunagi varem ühtegi maja ehitanud. Praegu ta mõistab, et ta oleks saanud vältida paljusid tarbetuid probleeme, kui ta oleks ’pannud tähele oma samme’ enne projekti väljavalimist (Õpetussõnad 14:15). Üks teine kristlane nõustus hakkama käendajaks kaasusklikule, kui too soovis laenu võtta. Leping nägi ette, et kui laenuvõtja ei suuda laenu tagasi maksta, siis on kohustatud seda tegema käendaja. Algul läks kõik hästi, kuid peagi ei suutnud laenuvõtja lepingu tingimusi täita. Laenuandja sattus ärevusse ning nõudis, et käendaja maksaks kogu laenu tagasi. Seetõttu sattus käendaja suurde raskusse. Ent kas ta poleks saanud seda vältida, kui ta oleks hoolikalt kaalunud kõiki tegureid enne, kui nõustus enesele võtma selle võlakohustuse? (Õpetussõnad 17:18.)
19. Mil viisil me võime elusurvet vähendada?
19 Kui me väsime, siis ärgem kunagi arvakem, et võime vähendada pinget ja saada tagasi oma rõõmu sel teel, kui vähendame isiklikku piibliuurimist, põlluteenistuses osalemist ja koosolekutel käimist. Ärgem tõesti tehkem nõnda, sest need on olulised viisid, kuidas me võime saada Jehoova püha vaimu, mille üheks viljaks on rõõm (Galaatlastele 5:22). Kristlik tegevus on alati värskendav ning tavaliselt ei ole see üleliia väsitav (Matteuse 11:28–30). On palju tõenäolisem, et meie väsimuse põhjuseks on hoopis meelelahutus või ilmalik tegevus, mitte vaimne. Meil võib aidata kosuda see, kui õpime mõistlikul ajal magama minema. Ka natuke lisapuhkust võib olla väga kasulik. Nathan H. Knorril, kes teenis kuni oma surmani Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liikmena, oli tavaks misjonäridele öelda: „Kui kaotad julguse, siis kõigepealt puhka natuke. Sa võid üllatuda, kui palju väiksemad tunduvad probleemid pärast seda, kui oled end öösel korralikult välja maganud!”
20. a) Nimeta kokkuvõtlikult mõned viisid, kuidas me võime oma rõõmu säilitada. b) Mille üle on sinu arvates põhjust rõõmustada? (Vaata kasti lk 17.)
20 Kristlastel on eesõigus teenida „õnnelikku Jumalat” (1. Timoteosele 1:11, UM). Nagu me oleme näinud, võime oma rõõmu säilitada isegi sel juhul, kui oleme silmitsi raskete katsumustega. Pidagem seega silme ees Kuningriigi lootust, vajadusel muutkem oma suhtumist ning hoidkem oma elu lihtne. Siis võime ükskõik mis olukorras toimida apostel Pauluse sõnade järgi: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad!” (Filiplastele 4:4.)
Mõtle hoolega neile küsimustele:
• Miks peaksid kristlased hoidma Kuningriigi lootuse oma elus kesksel kohal?
• Mis võib aidata meil rasketes oludes rõõmu säilitada?
• Miks me peaksime püüdma oma elu lihtsustada?
• Mil viisil on mõned oma elu lihtsustanud?
[Küsimused]
[Kast/pildid lk 17]
Lisapõhjusi rõõmuks
Kristlastena on meil palju põhjusi rõõmustamiseks. Mõtle järgnevale:
1. Me tunneme Jehoovat.
2. Me oleme õppinud tõde Jumala Sõnast.
3. Me võime saada oma patud andeks usu alusel Jeesuse ohvrisse.
4. Jumala Kuningriik valitseb – varsti saabub uus maailm!
5. Jehoova on toonud meid vaimsesse paradiisi.
6. Meid ümbritseb ülesehitav kristlik vennaskond.
7. Meil on eesõigus osaleda kuulutustöös.
8. Me võime elada ja meil on teatud määral jõudu.
Milliseid teisi rõõmu põhjusi sa oskad mainida?
[Pilt lk 13]
Paulus ja Siilas olid rõõmsad isegi vanglas
[Pildid lk 15]
Kas sa oled keskendunud rõõmutoovale väljavaatele elada Jumala uues maailmas?