Elulugu

Me panime Jehoova proovile

JUTUSTANUD PAUL SCRIBNER

„Tere hommikust proua Stackhouse! Ma võtan täna hommikul vastu lihavõttekookide tellimusi. Olen kindel, et te sooviksite ühte oma perele.” Oli 1938. aasta varakevad. Olin Atco linnas New Jersey osariigis USAs ja vestlesin parasjagu ühe parima kliendiga oma kaubaringil General Baking Company esindajana. Minu üllatuseks lükkas proua Stackhouse mu pakkumise tagasi.

„MA ARVAN, et ma ei ole sellest huvitatud,” ütles ta. „Me ei tähista lihavõtteid.”

Nüüd ei osanud ma enam midagi arvata. Ei tähista lihavõtteid? Muidugi on müügimehe esimene reegel, et kliendil on alati õigus, kuid mis ma siis nüüd pidin tegema? „Hea küll,” söandasin ma öelda, „aga see on tõesti väga maitsev kook ja ma tean, et teile meeldivad meie tooted. Vahest teie perele meeldiks seda süüa isegi siis, kui te ... ee ... kui te ei tähista lihavõtteid?”

„Ma arvan, et mitte,” kordas ta, „aga ma olen tahtnud teile, härra Scribner, ühest asjast rääkida ja tundub, et nüüd on selleks sobiv hetk.” See jutuajamine muutis täielikult mu elu! Proua Stackhouse, kes kuulus Berlinis New Jersey osariigis asuvasse Jehoova tunnistajate kogudusse, selgitas, milline on lihavõttepühade päritolu, ja andis mulle kolm brošüüri. Nende pealkirjad olid „Varjupaik”, „Paljastatud” ja „Kaitse”. Läksin brošüüridega koju. Olin uudishimulik, kuid samas ka veidike ärevuses, sest proua Stackhouse’i jutt kõlas kuidagi tuttavalt, see meenutas mulle minu lapsepõlve.

 Esimene kokkupuude piibliuurijatega

Sündisin 31. jaanuaril 1907 ja aastal 1915, kui olin kaheksa-aastane, suri mu isa vähki. Seepärast kolisime emaga Maldenisse Massachusettsi osariiki ema vanemate juurde suurde majja. Maja kolmandal korrusel elas mu ema vend Benjamin Ransom oma naisega. Onu Ben oli juba enne sajandivahetust liitunud rahvusvaheliste piibliuurijatega, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal nimetati. Ma armastasin onu Beni väga, aga kõik teised ema pereliikmed, kes olid metodistid, pidasid teda veidrikuks. Aastaid hiljem, enne kui onunaine onust lahutas, õnnestus tal koguni panna onu oma usuliste tõekspidamiste pärast lühikeseks ajaks vaimuhaiglasse! Haigla arstid said aga kiiresti aru, et onu Beni mõistusega polnud midagi lahti, ja lasid ta vabanduste saatel haiglast välja.

Onu Ben võttis mind aeg-ajalt kaasa Bostonis toimuvatele rahvusvaheliste piibliuurijate koosolekutele, eriti siis, kui seal oli mõni külaliskõneleja või toimus mingi muu eriline sündmus. Ükskord oli külaliskõnelejaks koguni Charles Taze Russell, kes pidas noil päevil hoolt kuulutustöö ülevaatamise eest. Teine eriline sündmus oli „Loomise fotodraama” esitus. Kuigi see toimus 1915. aastal, mäletan tänini selgelt pilti Aabrahamist, kes viis Iisaki mäele, et ta seal ohverdada (1. Moosese 22. peatükk). Näen siiani vaimusilmas, kuidas Aabraham ja Iisak puukoormaga sellele mäele ronivad, sest Aabraham usaldas täielikult Jehoovat. Kuna mul ei olnud isa, jättis see mulle väga sügava mulje.

Siis kolis onu Ben koos naisega Maine’i. Minu ema abiellus uuesti ja meie pere kolis New Jerseysse. Nii ma ei näinudki onu Beni pikka aega. Teismelisena New Jerseys elades sain ma tuttavaks Marion Neffiga, kes oli üks kaheksast lapsest presbüterlaste peres, kus mulle meeldis külas käia. Olin nii tihti pühapäeva õhtuti koos selle pere ja nende kiriku noortega, et lõpuks sai ka minust presbüterlane. Kuid mõned asjad, mida ma piibliuurijate koosolekutel õppinud olin, ei läinud mul meelest. Abiellusime Marioniga 1928. aastal ja meie tütred Doris ja Louise sündisid aastatel 1935 ja 1938. Nüüd, kus meie peres oli üks pisipõnn ja vastsündinu, tundsime Marioniga mõlemad vajadust saada perekonna üleskasvatamiseks usulist juhatust.

Leiame brošüüridest tõe

Püüdsime Marioniga leida kirikut, millega end siduda, ja töötasime selleks välja plaani. Tegime igal pühapäeval kordamööda nii, et üks meist jäi koju laste juurde ja teine läks mõne kirikuga tutvuma. Ühel pühapäeval oli Marioni kord koju jääda, kuid ma pakkusin välja, et võin ise laste järele vaadata, sest tahtsin lugeda brošüüri „Varjupaik”. See oli esimene neist kolmest brošüürist, mille proua Stackhouse’ilt sain. Kui ma brošüüri lugema hakkasin, ei saanud ma seda enam käest. Veendusin üha kindlamalt, et olin leidnud midagi, mida ei suuda pakkuda ükski kirik. Järgmisel nädalal kordus sama lugu, olin valmis laste järele vaatama,  et saaksin samal ajal lugeda brošüüri „Paljastatud”. Loetu tundus kuidagi tuttav. Kas see oligi see, mida onu Ben uskus? Meie pere pidas selle usu liikmed hulludeks. Mida Marion arvab? Mul poleks olnud vaja muretseda. Kui ma paar päeva pärast brošüüri „Paljastatud” läbilugemist töölt koju tulin, ütles Marion minu üllatuseks: „Ma lugesin neid brošüüre, mis sa koju tõid. Need on väga huvitavad.” See oli mulle suur kergendus!

Brošüüride tagakaanel oli teade, et on ilmunud raamat „Vaenlased”, mis paljastab valereligiooni. Kavatsesime selle tellida. Enne aga kui jõudsime oma tellimuse posti panna, koputas üks tunnistaja meie uksele ja pakkus just sedasama raamatut. See raamat sai meie elus otsustavaks! Lõpetasime kirikutes käimise ja hakkasime käima Jehoova tunnistajate Camdeni koguduse koosolekutel New Jerseys. Kõigest mõni kuu hiljem, pühapäeval, 31. juulil 1938, kogunes umbes 50 inimest õde Stackhouse’i õuele – sinnasamasse, kus ma lihavõttepühade kooke üritasin müüa –, et kuulata plaadilt ristimiskõnet kohtunik Rutherfordi  esituses. Siis vahetas 19 meist majas riided ja meid ristiti lähedalasuvas jões.

Otsustan saada pioneeriks

Peagi pärast ristimist rääkis üks meie koguduse õde mulle inimestest, keda kutsutakse pioneerideks ja kelle põhitegevus oli avalik kuulutustöö. See tekitas minus kohe uudishimu ja varsti õppisingi tundma üht pioneeride peret. Eakas vend Konig, tema abikaasa ja nende täiskasvanud tütar olid kõik meie naaberkoguduse pioneerid. Noore pereisana hämmastas mind perekond Konigi sügav rõõm, mida nad teenistusest said. Astusin sageli nende juurest läbi, parkisin oma pagariauto ja käisin koos nendega majast majja teenistuses. Peagi tahtsin ka ise pioneeriks saada. Ent kuidas? Meil Marioniga oli kaks väikest last ja mul aeganõudev amet. Kui Teine maailmasõda Euroopas algas ja järjest rohkem noormehi läks Ameerika sõjaväkke, jäi üha rohkem tööd teha neile, kes olid tsiviilameteis. Mind innustati võtma endale veelgi rohkem kaubaringe ja ma teadsin, et sellise graafikuga ei suuda ma kunagi pioneeritööd teha.

Kui ma rääkisin vend Konigiga oma soovist hakata pioneeriks, ütles ta: „Jätka pingutusi Jehoova teenistuses ja räägi talle pidevalt palves oma eesmärgist. Ta aitab sul seda saavutada.” Rohkem kui aasta jooksul tegin täpselt niimoodi. Mõtisklesin sageli selliste piiblikohtade üle nagu Matteuse 6:8, mis kinnitab, et Jehoova teab meie vajadusi juba enne, kui me teda palume. Ja ma püüdsin järgida Matteuse 6:33 nõuannet, otsida esiti Jumala Kuningriiki ja tema õigust. Mind julgustas ka vend Melvin Winchester, kes oli vööndisulane (praeguse nimetusega ringkonnaülevaataja).

Rääkisin Marioniga oma eesmärkidest. Arutlesime Malakia 3:10 sõnade üle, mis julgustavad meid panema Jehoovat proovile, et näha, kas ta kallab meile õnnistusi. Mind innustasid Marioni sõnad: „Kui sa tahad olla pioneer, siis ära hoia end minu pärast tagasi. Ma suudan tüdrukute eest hoolitseda, kui sa pioneeritööd teed. Meile pole materiaalses mõttes nagunii palju vaja.” Pärast 12-aastast kooselu oli mulle juba selgeks saanud, et Marion on väga kokkuhoidlik ja hoolikas perenaine. Aastaid on ta olnud mulle imeline pioneeritöö kaaslane ja üks meie 60-aastase täisajalise teenistuse edu saladusi on olnud tema oskus olla rahul vähesega ja lasta sellel näida küllusena.

Suveks 1941 olime Marioniga pärast mitmekuist palvemeelset plaanide tegemist säästnud veidi raha ja me ostsime perele elamiseks 5,5 meetri pikkuse haagiselamu. Juulis 1941 tulin töölt ära ja alustasin üldpioneerteenistust. Olen sellest ajast alates olnud täisajalises teenistuses. Minu esimeseks territooriumiks oli kümne bussipeatuse vaheline ala 50. maanteel New Jerseyst Saint Louisini (Missouri), kus pidi augusti alguses toimuma meie konvent. Mulle saadeti selle maantee ääres elavate vendade nimed ja aadressid ning ma kirjutasin neile, millal mind oodata. Konvendile jõudes pidin üles otsima pioneeride infolaua, et sealt uus ülesanne saada.

„Kavatsen Jehoova proovile panna”

Laadisime kirjanduse oma pisikesse haagiselamusse ja läksime Camdenis oma viimasele koosolekule vendadega hüvasti jätma. Et meil oli kaks väikest tütart, kelle eest hoolitseda, ja me ei teadnud, kuhu me pärast konventi edasi läheme, tundusid meie plaanid mõnele vennale ilmselt ebarealistlikud ja nad ütlesid: „Varsti sa oled tagasi.” Mul on meeles, et vastasin: „Ma ei ütlegi, et ma ei ole. Kuid Jehoova on lubanud minu eest hoolitseda ja ma kavatsen ta proovile panna.”

Pärast kuue aastakümne pikkust pioneeritööd 20 linnas Massachusettsist Mississippini võime öelda, et Jehoova on teinud lubatust rohkemgi. Õnnistusi, millega Jehoova mind, Marioni ja meie kaht tütart üle on külvanud, on palju rohkem, kui ma 1941. aastal oleksin osanud lootagi. Üks õnnistusi on see, et meie tütred teenivad ustavate pioneeridena naaberkogudustes, ja teine, et meil on (viimase  arvestuse kohaselt) ligi sada vaimset poega ja tütart Ameerika Ühendriikide idarannikul eri paikades. Olen uurinud Piiblit 52 ja Marion 48 inimesega, kes on pühendanud oma elu Jehoova Jumalale.

Saabusime Saint Louisi 1941. aasta augustis ja seal kohtusin ma vend Thomas J. Sullivaniga Peetelist. Tema käes oli minu ordinatsioonitunnistus, mida vajasin, kuna lähenes sõda ja mind ähvardas tegevteenistusse kutsumise oht. Rääkisin vend Sullivanile, kuidas mu naine veedab teenistuses sama palju aega kui mina ja et ta tahaks ka koos minuga pioneer olla. Kuigi pioneeride infolauda ei oldud veel konvendil üles seatud, pani vend Sullivan Marioni otsekohe pioneerina kirja ja küsis meilt: „Kuhu te lähete pärast konventi pioneeritööd tegema?” Seda me ei teadnud. „Ärge muretsege,” ütles ta, „küllap te kohtute konvendil kellegagi, kes on piirkonnast, kus vajatakse pioneere, ja asi laheneb. Lihtsalt kirjutage meile ja öelge, kus te olete, ning me saadame teile määramiskirja.” Nii juhtuski. Selgus, et endine vööndisulane vend Jack DeWitt tundis New Marketist Virginia osariigis paari inimest, kes hoolitsesid pioneerikodu eest, kuhu oli vaja veel paari pioneeri. Niisiis suundusimegi pärast konventi New Marketisse.

New Marketis ootas meid ees rõõmus üllatus. Kes oli see mees, kes pidi Philadelphiast tulema ja meiega koos pioneeritööd tegema hakkama? Ei keegi muu kui Benjamin Ransom, minu onu Ben! Kui suur rõõm oli töötada koos temaga majast majja teenistuses pärast rohkem kui 25 aasta möödumist ajast, mil ta Bostonis mu südamesse tõeseemneid külvas. Vaatamata aastaid kestnud ükskõiksusele, naeruvääristamisele ja koguni tagakiusamisele, mida pere temale osutas, ei kaotanud onu Ben kunagi armastust Jehoova ja kuulutustöö vastu.

Tundsime kaheksa kuud rõõmu elust New Marketi pioneerikodus. Õppisime tol ajal muu hulgas seda, kuidas vahetada kirjandust kanaliha ja munade vastu. Onu Beni, Marionit ja mind määrati koos kolme teise kuulutajaga eripioneerideks Hanoveri Pennsylvanias. See oli esimene kuuest teenistusülesandest, mis oli meil Pennsylvania osariigis aastatel 1942 kuni 1945.

Eripioneerid Teise maailmasõja ajal

Teise maailmasõja ajal saime mõnikord tunda viha oma erapooletuse pärast, kuid Jehoova ei lakanud kunagi meid toetamast. Ükskord läks meie vana sõiduauto Buick Provincetownis Massachusettsi osariigis katki ja mul tuli korduskülastust tegema minna jalgsi mitu kilomeetrit läbi vaenuliku katoliikliku piirkonna. Möödusin ühest noorte huligaanide kambast, kes tundis mu ära ja hakkas kisama. Kiirustasin edasi, kivide vihin kõrvus, ja lootsin, et nad ei hakka mind taga ajama. Mul õnnestus ilma viga saamata huvilise maja juurde jõuda. Kuid majaperemees, kes oli sõjaveteranide organisatsiooni „American Legion” lugupeetud liige, vabandas ja ütles: „Ma ei saa täna teid vastu võtta. Unustasin, et me pidime linna kinno minema.” Mu süda vajus saapasäärde, kui mulle meenus, et kivipildujate kamp ootab nurga taga minu tagasitulekut. Kuid mu nägu läks jälle naerule, kui härrasmees lisas: „Kas te võiksite meiega kaasa jalutada? Saaksime tee peal rääkida.” Nii ma saingi talle tunnistust anda ja pääsesin ohtlikust paigast terve nahaga.

Tasakaal perekonnaelu ja teenistuse vahel

Pärast sõda saime mitmeid ülesandeid Virginias, nende hulgas oli ka kaheksa aasta pikkune eri- ja üldpioneerteenistus Charlottesville’is. Aastaks 1956 olid meie tütred suureks kasvanud ja abiellunud ning meie Marioniga olime jällegi liikvel, teenides pioneeridena Harrisonburgis Virginia osariigis ja eripioneeridena Lincolntonis Põhja-Carolina osariigis.

Aastal 1966 määrati mind ringkonnaülevaatajaks reisima kogudusest kogudusse ja julgustama vendi, nagu vend Winchester oli julgustanud mind New Jerseys 1930-ndatel aastatel. Kaks aastat teenisin ma Tennessee koguduste ringkonda. Siis paluti mul koos Marioniga tagasi pöörduda meie erilise lemmiku,  eripioneerteenistuse juurde. Aastatel 1968 kuni 1977 teenisime eripioneeridena kaugel lõunas, Georgia ja Mississippi osariikides.

Georgia osariigis Eastmanis määrati mind koguduse ülevaatajaks (praegu juhtiv ülevaataja) kalli eaka venna Powell Kirklandi asemele, kes oli teeninud palju aastaid ringkonnaülevaatajana, kuid kelle tervis oli halvenenud. Ta oli väga tänulik ja toetas mind palju. Tema abi oli hädavajalik, sest koguduses oli lahkhelisid, millega olid seotud mõned autoriteetsed isikud. Tüliküsimus muutus ägedaks ja ma veetsin palju aega Jehoova poole palvetades. Mulle meenusid sellised piiblikohad nagu Õpetussõnad 3:5, 6: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” Nägime kõvasti vaeva, et suhtlemiskanalid avatud hoida, ja tänu sellele suutsime koguduse ühendada nii, et tulemused olid head kõigi jaoks.

Aastaks 1977 oli vanus hakanud meile tasapisi ennast meelde tuletama ja meid määrati tagasi Charlottesville’i piirkonda, kus elasid meie mõlemad tütred oma perega. On olnud suur rõõm töötada viimased 23 aastat sellel territooriumil, aidates alust panna Ruckersville’i ja Virginia kogudustele ning nähes oma esimeste  piibliõpilaste lapsi ja lastelapsi saamas kogudusevanemateks, pioneerideks ja peetellasteks. Meil Marioniga on siiani võimalik korrapäraselt põlluteenistuses osaleda ja mul on eesõigus teenida kogudusevanemana Charlottesville’i Idakoguduses, juhatada raamatu-uurimisgruppi ja pidada avalikke kõnesid.

Oleme aastate jooksul kohanud raskusi nagu kõik teisedki inimesed. Näiteks jäi Doris vaatamata meie pingutustele oma teismeea lõpus vaimselt nõrgaks ja abiellus noormehega, kes polnud Jehoova tunnistaja. Ta ei kaotanud aga kunagi täielikult oma armastust Jehoova vastu ja tema poeg Bill on 15 aastat teeninud Wallkilli Peetelis New Yorgi osariigis. Doris ja Louise on nüüd mõlemad lesed, kuid teenivad rõõmsalt meie naabruses üldpioneeridena.

Aastate jooksul saadud õppetunnid

Olen selgeks saanud mõned lihtsad reeglid, mis aitavad Jehoovat edukalt teenida. Need on: hoia oma elu lihtne, ole kõiges, ka oma eraelus, eeskujulik ja rakenda alati ellu „ustava ja mõistliku sulase” juhtnööre (Matteuse 24:45).

Marion on koostanud lühikese, kuid tõhusa nimekirja soovitustest, kuidas lastekasvatamise kõrvalt pioneerteenistusega toime tulla. Koosta realistlik ajakava ja pea sellest kinni. Tee pioneerteenistusest endale elukutse. Toitu tervislikult. Puhka korralikult. Ära liialda meelelahutusega. Hoolitse selle eest, et tõde, kaasa arvatud kõik teenistusvaldkonnad, annaksid lastele meeldivaid kogemusi. Tee igast kuulutamas käimisest neile põnev sündmus.

Nüüd on meil vanust üle 90 aasta. Sellest ajast, mil me kuulasime Stackhouse’ide koduõues oma ristimiskõnet, on möödunud 62 aastat ja me oleme 60 aastat veetnud täisajalises teenistuses. Võime Marioniga ausalt öelda, et oleme oma osaga elus väga rahul. Olen südamest tänulik, et mind kui noort isa innustati panema esikohale vaimseid eesmärke ja püüdlema nende poole, ning olen ka tänulik oma kallile naisele Marionile ja tütardele nende aastatepikkuse toetuse eest. Kuigi me ei ole materiaalselt jõukad, rakendan ma sageli enda puhul kirjakohta Koguja 2:25 (SP): „Kes on söönud nõnda ja kes on maitsenud enam kui mina?”

Tõesti, Jehoova on meie puhul Malakia 3:10 tõotuse ülikülluslikult täitnud. Ta on tõepoolest ’kallanud meile õnnistust küllastuseni’!

[Kast/pilt lk 29]

MEENUTUSED SÕJA-AASTAIST

Umbes 60 aastat hiljem mäletab kogu pere elavalt episoode neist aastaist.

„Pennsylvanias võis olla külm,” meenutab Doris, „ühel ööl oli 35 kraadi külma.” Louise lisab: „Istusime Dorisega meie vana Buicki tagaistmel teineteise jalgadel, et need ära ei külmuks.”

„Me ei tundnud aga kunagi, et meil millestki puudus oleks olnud,” ütleb Doris. „Teadsime, et kolime ühest paigast teise sagedamini kui enamik inimesi, kuid meil oli alati küllalt süüa ja meil olid väga korralikud riided, mis me saime peaaegu uutena Ohiost ühtedelt sõpradelt, kelle tütred olid meist veidikene vanemad.”

„Ema ja isa lasid meil alati tunda end armastatute ja hinnatutena,” räägib Louise, „ja me saime olla palju nendega koos teenistuses. Seetõttu tundsime, et oleme neile tähtsad, ja see tegi meid omavahel väga lähedaseks.”

„Mul oli 1936. aasta auto Buick Special,” meenutab Paul. „Need olid kuulsad oma murduvate telgede poolest. Ma arvan, et selle mootor oli kogu ülejäänud auto jaoks lihtsalt liiga võimas. Tundus, et õnnetus juhtub alati kuu kõige külmemal ööl, ja ma pidin siis minema autolammutuskotta uue telje järele. Sain nende vahetamises lausa spetsialistiks.”

„Ja unustada ei tasu ka ostutalonge,” ütleb Marion. „Kõike jagati kindlaksmääratud normi järgi – liha, bensiini, autorehve, kõike. Iga kord, kui me jõudsime uuele territooriumile, tuli meil kõigepealt käia kohalikus omavalitsuses ja anda avaldus ostutalongide saamiseks. Võis minna kuid, enne kui me talongid kätte saime. Kuid tundus, et iga kord, kui me siis lõpuks need talongid saime, saadeti meid järgmisele territooriumile, ja kõik hakkas jälle otsast peale. Kuid Jehoova hoolitses alati meie eest.”

[Pilt]

Marion ja mina koos Dorise (vasakul) ja Louise’iga, 2000

[Pilt lk 25]

Koos emaga aastal 1918, kui olin 11-aastane

[Pilt lk 26]

Koos Louise’i, Marioni ja Dorisega 1948. aastal, kui tüdrukud lasid ennast ristida

[Pilt lk 26]

Meie pulmapilt oktoobrist 1928

[Pilt lk 26]

Minu tütred (vasakul ääres ja paremal ääres) ja mina Yankee staadionil, 1955