Õige religioon ühendab inimesed

KUIGI usk kipub üldiselt inimkonda killustama, on tõelise Jumala teenimisel vägi inimesi ühendada. Kui Iisrael oli Jumala väljavalitud rahvas, kütkestas õige religioon paljusid siiraid mittejuute. Näiteks hülgas Rutt oma sünnimaa Moabi jumalad ja ütles Noomile: „Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal!” (Rutt 1:16). Esimeseks sajandiks m.a.j olid paljud mittejuudid saanud tõelise Jumala teenijateks (Apostlite teod 13:48; 17:4). Hiljem, kui Jeesuse apostlid jõudsid hea sõnumiga kaugetesse paikadesse, hakkasid ühes nendega tõelist Jumalat teenima teisedki siirad inimesed. „Te olete pöördunud ebajumalaist Jumala poole teenima elavat ja tõelist Jumalat,” kirjutas apostel Paulus (1. Tessalooniklastele 1:9). Kas tõelise Jumala teenimisel on ka tänapäeval selline ühendav vägi?

Skeptikud väidavad, et on vale rääkida „tõelistest jumalateenijatest” või „tõelisest Jumalast”. Neile võib nii tunduda sellepärast, et nad ei tea ühtki allikat, kust võiks tõde teada saada. Kuid mitmesuguse taustaga tõde otsivad inimesed on mõistnud, et religiooni puhul ei ole tegemist eelistuse küsimusega. Ainus, kes väärib, et teda teenitaks, on kõigi asjade Looja – Jehoova Jumal (Ilmutuse 4:11). Tema on tõeline Jumal ja temal on õigus otsustada, kuidas teda peaks kummardama.

Et aidata meil mõista oma nõudeid, on Jehoova suhelnud meiega oma Sõna Piibli kaudu. Peaaegu igaühel on tänapäeval võimalik lugeda kas tervet Piiblit või mõnda selle osa. Jumala Poeg ütles: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te ... tunnetate tõe” (Johannese 8:31, 32). Tõde on seega võimalik tunda. Ja miljonid paljudest usunditest tulnud ausa südamega inimesed on selle tõe julgelt omaks võtnud ning neid ühendab õige jumalakummardamine (Matteuse 28:19, 20; Ilmutuse 7:9, 10).

Ülemaailmne ühtsus tänapäeval!

Tähelepanuväärne prohvetikuulutus Piiblis Sefanja raamatus räägib mitmesuguse taustaga inimeste kogunemisest. Seal öeldakse: „Sest siis ma [Jehoova Jumal] puhastan rahvaste huuled [„muudan rahvaste keele puhtaks keeleks”, UM], et nad kõik võiksid hüüda Jehoova nime, teenida teda õlg-õla kõrval!” (Sefanja 3:9). Kui kaunis pilt inimestest, kes on teinud oma iseloomus muudatusi ja teenivad ühtselt Jumalat!

Millal see pidi toimuma? Sefanja 3:8 ütleb: „Oodake mind, ütleb Jehoova, päeva, mil ma tõusen kui tunnistaja! Sest minu õigus on koguda rahvaid, koondada kuningriike, et valada nende peale oma meelepaha, kogu oma tuline viha, sest mu püha viha tules peab hävima kogu maa!” Ajal, mil Jehoova kogub rahvaid, kuid enne, kui ta valab nende peale välja oma tulise viha, muudab Jehoova alandlike inimeste keele puhtaks keeleks. See aeg on praegu käes, sest kõigi rahvaste kogumine Kõigeväelise Jumala suure päeva sõtta Harmagedooni juba käib (Ilmutuse 16:14, 16).

Et oma rahvast ühendada, annab Jehoova neile puhta keele. See uus keel hõlmab õiget arusaamist Piibli tõest Jumala ja tema eesmärkide kohta. Puhta keele rääkimisega on seotud tõe uskumine, selle õpetamine teistele ja elamine kooskõlas Jumala seaduste ja põhimõtetega. Selleks tuleb hoiduda  killustavast poliitikast ja juurida südamest isekad hoiakud, nagu rassism ja erimeelsusi tekitav natsionalism, mis seda maailma iseloomustavad (Johannese 17:14; Apostlite teod 10:34, 35). Kõik ausa südamega ja tõde armastavad inimesed võivad seda keelt õppida. Vaadelgem, kuidas eelmises artiklis mainitud viis inimest, keda usk kunagi lahutas, kummardavad nüüd ühtselt ainsat tõelist Jumalat Jehoovat.

Neid ühendab õige religioon

Kui harras roomakatoliiklane Fidelia ostis tütrele koolitöö jaoks Piibli, palus ta oma preestril selle abil selgitada, mis oli juhtunud tema viie surnud lapsega. „See oli suur pettumus!” ütleb ta. Kui Jehoova tunnistajad teda külastasid, esitas ta neile sama küsimuse. Kui ta oli lugenud omaenda Piiblist tõde surnute olukorra kohta, mõistis ta, et kirik oli teda petnud. Ta sai teada, et surnud ei tea midagi ja seetõttu ei piinle nad ka eelpõrgus või kusagil mujal (Laul 146:4; Koguja 9:5). Fidelia loobus kõigist oma pühapiltidest, lahkus kirikust ja hakkas Piiblit uurima (1. Johannese 5:21). Viimased kümme aastat on ta tundnud rõõmu sellest, et on saanud õpetada teistele Pühakirja tõde.

Tara Katmandust kolis riiki, kus oli vaid üksikuid hindu templeid. Seepärast läks ta metodistide kirikusse, lootuses kustutada oma vaimset nälga. Kuid ta ei saanud vastust küsimusele inimeste kannatuste kohta. Siis puutus ta kokku Jehoova tunnistajatega ja need pakkusid talle võimalust koos Piiblit uurida. Tara sõnab: „Hakkasin mõistma, et armastuse Jumal ei saa olla vastutav kogu maailma kannatuste eest. [––] Mind rõõmustas väljavaade elada uues rahulikus ja harmoonilises maailmas.” (Ilmutuse 21:3, 4.) Tara vabanes hinduismi pühakujudest ja -piltidest, lõpetas oma kodumaa usukommete järgimise ja leidis tõelise õnne sellest, et sai Jehoova tunnistajana aidata teistel kustutada vaimset nälga.

Budist Panya tegutses ennustajana, kui Jehoova tunnistajad temaga Bangkokis esimest korda kohtusid. Seepärast paelusid teda ka Piibli prohvetiennustused. Panya jutustab: „Kui ma teada sain, miks praegused olukorrad erinevad sellest, mida Looja alguses oli eesmärgiks seadnud ja milliseid korraldusi ta on teinud, et kõrvaldada kahju, mida on tekitanud teda ja tema suveräänsust põlgavad inimesed, siis oleks nagu kate mu silmade eest ära võetud. Kõik Piibli sõnumiga seotu oli nii kooskõlaline. Hakkasin armastama Jehoovat kui isikut ja see andis mulle ajendi teha seda, mida ma teadsin õige olevat. Püüdsin innukalt aidata teistel mõista vahet inimliku ja jumaliku tarkuse vahel. Tõeline tarkus on tõesti mu elu muutnud.”

Aja jooksul tekkisid Virgilil tõsised kahtlused oma usuliste veendumuste suhtes. Selle asemel et paluda Jumalalt abi neegritele ning organisatsioonile, mida ta pidas rassistlikuks ja mis paistis õhutavat vihavaenu valgete vastu, palvetas ta hoopis tõe eest, ükskõik mis või kus see ka poleks. Virgil meenutab: „Kui ma järgmisel päeval pärast tulihingelist palvetamist hommikul ärkasin, leidsin kodust „Vahitorni”. ... See oli ilmselt ukse alt tuppa lükatud.” Peagi õppis ta koos Jehoova tunnistajatega keskendunult Piiblit. Ta jätkab: „Esimest korda elus tundsin ennast rahulolevana. ... Minus hakkas koitma lootusekiir.” Virgil sidus end peagi nende inimestega, kes pakuvad teistele ainust tõelist  lootust, millest räägib Jumala Sõna Piibel.

Charole Ladina-Ameerikas avaldas muljet see, et tunnistaja Gladys pakkus talle turul käimisel abi, sest Gladys oli märganud, et tal on raskusi oma väikeste lastega. Peagi võttis Charo vastu Gladyse pakkumise, mis puudutas tasuta kodust piiblikursust. Kui Charo sai omaenda Piibli kaudu teada, et kõik head inimesed ei lähe taevasse, vaid Jehoova õnnistab igavese eluga ka maa peal elavaid inimesi, oli ta hämmastunud (Laul 37:11, 29). Viimase 15 aasta jooksul on Charogi seda lootust teistele jaganud.

Kujuta endale ette aega, kui kogu maailm, mis on täis siiraid inimesi, kummardab ühtselt ainust tõelist Jumalat Jehoovat! See pole lihtsalt unistus. Jehoova on seda tõotanud. Oma prohveti Sefanja kaudu kuulutas Jumal: „Ma jätan su keskele alles vaese ja viletsa rahva, ja need otsivad pelgupaika Jehoova nimes! ... [nad] ei tee ülekohut ega räägi valet ja nende suus ei leidu kavalat keelt ... ja ükski ei peleta neid!” (Sefanja 3:12, 13). Kui see tõotus sulle meeldib, siis võta südamesse Piibli manitsus: „Otsige Jehoovat, kõik alandlikud maal, kes teostate tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Jehoova vihapäeval!” (Sefanja 2:3).