„Sinu valguses me näeme valgust!”

VALGUST peetakse sageli nii kaua endastmõistetavaks, kuni saabub voolukatkestus ja kogu ümbruskond mattub pimedusse. Õnneks on meie taevane „elektrijaam” – päike – täiesti töökindel. Tänu päikesevalgusele võime näha, süüa, hingata ja elada.

Kuna valgus on eluks hädavajalik, siis pole üllatav lugeda 1. Moosese raamatust, et valgus hakkas paistma esimesel loomispäeval. „Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai” (1. Moosese 1:3). Sellised jumalakartlikud mehed nagu kuningas Taavet on alati Jehoovat elu ja valguse allikaks pidanud. „Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust!” kirjutas Taavet (Laul 36:10).

Taaveti sõnad on õiged nii sõnasõnalises kui piltlikus mõttes. Teatmeteos „Encyclopædia Britannica” ütleb: „Nägemisaisting tekib valguse toimel.” Ja ta lisab: „Silmade kaudu jõuab inimese ajju rohkem informatsiooni kui ühegi teise meeleorgani kaudu.” Kuna enamik sellest, mida me teada saame, oleneb meie nägemisannist – mille toimimiseks on vaja valgust –, kasutatakse Pühakirjas valgust ka piltliku kujundina.

Nii ütles Jeesus oma jüngritele: „Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!” (Johannese 8:12). See piltlik valgus, millele Jeesus viitas, oli tema kuulutatud tõesõnum, mis võis valgustada tema kuulajate mõistust ja südant. Pärast aastatepikkust vaimset pimedust võisid Jeesuse jüngrid lõpuks mõista Jumala eesmärki inimkonnaga ja Kuningriigi lootust. See oli tõesti „elu valgus”, sest need teadmised võisid tuua inimestele igavese elu. Jeesus ütles palves oma taevasele Isale: „See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Johannese 17:3). Ärgem pidagem seda vaimset valgust kunagi endastmõistetavaks!