Klassivahe probleemid

„VÕRDSUS VÕIB KÜLL OLLA ÜKS INIMESE ÕIGUSI, KUID ÜKSKI JÕUD MAAILMAS EI SUUDA SEDA EALESKI TEGELIKKUSEKS MUUTA.”

Nii ütles 19. sajandi prantsuse kirjanik Honoré de Balzac. Kas sina mõtled ka niimoodi? Paljud tunnevad vaistlikult, et klassivahede olemasolu on ebaõiglane. Kuid sellegipoolest on praegusel 21. sajandil inimühiskond jagunenud arvukateks sotsiaalseteks klassideks.

CALVIN COOLIDGE, Ameerika Ühendriikide president aastatel 1923–1929, tundis huvi sotsiaalsete klassivahede probleemi vastu ja rääkis „privilegeeritud klasside lõplikust väljasuremisest”. Kuid umbes 40 aastat pärast Coolidge’i presidendiametiaega väljendas rassisuhteid uurima määratud Kerneri komisjon kartust, et Ameerika Ühendriigid jagunevad paratamatult kaheks ühiskonnaks – „mustaks ja valgeks, mis on teineteisest eraldunud ja ebavõrdsed”. Väidetakse, et see ennustus on juba täide läinud ning „majanduslik ja rassiline lõhe järjest süveneb” selles riigis.

Miks siis on inimestevahelise võrdsuse ideed nii raske ellu viia? Peamiseks teguriks on inimloomus. Ameerika Ühendriikide endine kongresmen William Randolph Hearst ütles kord: „Kõik inimesed on loodud võrdsetena vähemalt ühe asja poolest – selleks on soov olla ebavõrdne.” Mida ta sellega mõtles? Võib-olla väljendas 19. sajandi prantsuse näitekirjanik Henry Becque seda mõtet selgemalt: „See, mis võrdsuse saavutamise nii raskeks teeb, on meie soov olla võrdne vaid endast kõrgematega.” Teisisõnu, inimesed tahavad olla võrdsed nendega, kes on neist kõrgemal sotsiaalsel positsioonil; vaid vähesed oleksid valmis piirama oma eesõigusi ja eeliseid selleks, et tagada võrdsus nendega, keda nad peavad endast madalamaks.

Minevikus sündisid inimesed lihtkodanikena, aristokraatidena või koguni kuningliku perekonna liikmetena. Mõnes paigas on nii tänini. Kuid enamikus nüüdisaja riikides määrab raha – või selle puudumine – selle, kas inimene kuulub alam-, kesk- või kõrgklassi. On olemas veel teisi klassimäärajaid, nagu rass, haridus ja kirjaoskus. Mõnel pool on peamiseks diskrimineerimise põhjuseks sugu, sealjuures peetakse naisi alamaks klassiks.

 Kas esimesed lootusekiired?

Inimõigusi puudutavad seadused on aidanud mõningaid klassibarjääre lõhkuda. Ameerika Ühendriigid kiitsid heaks rassieralduse vastased seadused. Lõuna-Aafrika Vabariigis kuulutati apartheid ebaseaduslikuks. Orjapidamine, mis siiski eksisteerib, on seadusevastane suuremas osas maailmas. Kohtuotsused on sundinud tunnustama mõne põlisrahva maaõigusi ja diskrimineerimisvastased seadused on toonud kergendust mõnele rõhutud klassile.

Kas see tähendab lõppu sotsiaalsetele klassivahedele? Tegelikult mitte. Kuigi mõned sotsiaalsed klassivahed on väiksemaks jäänud, on hakanud ilmnema uusi lõhesid. Raamatus „Klassivõitlus infoajastul” („Class Warfare in the Information Age”) öeldakse: „Tänapäeval tundub sobimatu liigitada inimesi üldiselt kapitalistideks ja töölisklassiks, kuid seda üksnes põhjusel, et need suured klassid on omakorda kihistunud väikesteks vihaste inimeste rühmitusteks.”

Kas sotsiaalsed klassid jäävad igavesti inimesi eraldama? Nagu järgmine artikkel näitab, pole olukord sugugi lootusetu.