Jumal võtab vastu inimesi kõigi rahvaste seast

KUI John esimest korda Malis käis, avaldas talle sügavat mõju Mamadou ja tema pere südamlik külalislahkus. Maas istudes ja kohmetult ühisest kausist süües kaalus John, kuidas oleks kõige parem pakkuda võõrustajatele kõige väärtuslikumat kingitust – Jumala Sõnas Piiblis leiduvat head sõnumit Kuningriigist. Kuigi John oskas prantsuse keelt, mida Malis räägitakse, ei olnud ta kindel, kuidas suhelda perekonnaga, kellel on hoopis teistsugune usk ja mõtteviis kui temal.

Pole üllatav, et Johnile meenus Piibli jutustus Paabeli linnast. Just seal segas Jumal mässumeelsete inimeste keele (1. Moosese 11:1–9). Sellest tulenevalt on maakera eri paikadesse tekkinud rahvad, kellest igal on oma keel, usk ja mõtteviis. Tänapäeval, kui reisimine ja ümberasumine on muutunud nii tavaliseks, peavad paljud võib-olla koguni oma kodukohas toime tulema sama probleemiga, millega puutus kokku John: kuidas rääkida Piiblil põhinevast lootusest inimestega, kellel on hoopis teistsugune taust kui neil?

Muistne näide

Nagu teisedki Iisraeli prohvetid, rääkis Joona peamiselt iisraellastele. Ta kuulutas prohvetina ajal, mil Jehoovast taganenud kümnest suguharust koosnev kuningriik tegi avalikult Jumalat häbistavaid tegusid (2. Kuningate 14:23–25). Kujutle Joona reaktsiooni, kui ta sai eriülesande lahkuda kodumaalt ja minna Assüüriasse tegema kuulutustööd Niinive elanike keskel, kes olid teist usku ja kellel oli teistsugune kultuur. Joona ei pruukinud üldse rääkidagi niinivelaste keelt, vähemalt mitte soravalt. Kuidas asjalood ka polnud, tundis Joona ilmselt, et see ülesanne käib tal üle jõu, ja ta põgenes (Joona 1:1–3).

Joonal oli vaja mõista, et Jehoova Jumal näeb välisilmest kaugemale ning uurib, mis on inimeste südames (1. Saamueli 16:7). Kui Jehoova oli Joona uppumissurmast imeliselt päästnud, andis ta talle teist korda käsu Niinive elanikele kuulutada. Joona kuuletus ja selle tulemusel niinivelased tervikuna kahetsesid. Joonal aga polnud ikka veel õiget suhtumist. Jehoova õpetas jõulise näite abil Joonale, et sel tuleb oma suhtumist muuta. Jehoova küsis: „[Kas] mina ei peaks armu andma Niinivele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel?” (Joona 4:5–11.) Kuidas on meiega tänapäeval? Kuidas me saaksime  aidata inimesi, kellel on teistsugune taust kui meil?

Samaarlased ja mittejuudid võetakse vastu

Esimesel sajandil käskis Jeesus oma järelkäijatel teha jüngriteks inimesi kõigi rahvaste seast (Matteuse 28:19). See polnud lihtne ülesanne. Jeesuse jüngrid olid juudid ja nad olid nagu Joonagi harjunud rääkima üksnes inimestega, kes olid samasuguse tausta ja kultuuriga kui nemadki. Kindlasti võisid neid mõjutada tolleaegsed üldlevinud eelarvamused. Jehoova juhtis aga asju nii, et tema teenijad mõistsid üha selgemalt, mida ta neilt ootab.

Alustuseks tuli neil üle saada eelarvamustest, mis valitsesid juutide ja samaarlaste vahel. Juudid ei teinud samaarlastega mingit tegemist. Sellegipoolest rajas Jeesus rohkem kui korra teed sellele, et samaarlased tulevikus hea sõnumi vastu võtaksid. Ta näitas oma erapooletust, kõneldes Samaaria naisega (Johannese 4:7–26). Teisel korral selgitas ta ühele juudi usumehele halastaja samaarlase näite abil, et ka mittejuudid võivad ilmutada ligimesearmastust (Luuka 10:25–37). Kui Jehooval jõudis kätte aeg samaarlased kristlikku kogudusse tuua, kuulutasid Filippus, Peetrus ja Johannes, kes kõik olid juudi päritoluga, Samaaria elanikele. Nende sõnum tekitas selles linnas suurt rõõmu (Apostlite teod 8:4–8, 14–17).

Kui juudikristlastel oli raske ilmutada armastust samaarlaste vastu, kes olid õigupoolest juutide kauged sugulased, siis oli neil ilmselt veelgi raskem ilmutada ligimesearmastust mittejuutide ehk paganate vastu, keda juudid põlgasid ja vihkasid. Pärast Jeesuse surma oli aga võimalik juudikristlaste ja paganate vaheline barjäär kõrvaldada (Efeslastele 2:13, 14). Et aidata Peetrusel seda uut korraldust tunnustada, andis Jehoova talle nägemuse, kus ta ütles Peetrusele: „Mis Jumal on puhastanud, seda sina ära arva keelatuks!” Seejärel juhatas Jehoova vaim Peetruse mittejuut Korneeliuse juurde. Kui Peetrus mõistis Jumala seisukohta, et ta ei peaks seda paganat halvaks pidama, sest Jumal on tema puhastanud, ütles Peetrus inspiratsiooni all: „Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi” (Apostlite teod 10:9–35). Kui hämmastunud võis Peetrus küll olla, kui Jumal näitas oma püha vaimu väljavalamisega, et ta on Korneeliuse ja tema pere heaks kiitnud!

Paulus – valitud tööriist rahvastele

Pauluse teenistus on silmapaistev näide sellest, kuidas Jehoova valmistab oma teenijaid tasapisi ette armastama ja aitama kõiksuguseid inimesi. Kui Paulus sai kristlaseks, ütles Jeesus, et temast saab valitud tööriist, kes kannab Jeesuse nime paganate ette (Apostlite teod 9:15). Pärast seda läks Paulus Araabiasse.  Põhjuseks võis olla see, et ta soovis mõtiskleda Jumala eesmärgi üle kasutada teda hea sõnumi kuulutamisel rahvastele (Galaatlastele 1:15–17).

Oma esimese misjonireisi ajal kuulutas Paulus mittejuutidele suure innuga (Apostlite teod 13:46–48). Jehoova õnnistas tema tegevust, mis tõendab, et apostel tegutses vastavalt Jumala korraldusele. Paulus näitas, et ta mõistis täielikult Jehoova seisukohta, kui ta parandas julgelt Peetrust, kes oli erapoolikult hoidunud suhtlemast oma mittejuutidest vendadega (Galaatlastele 2:11–14).

Lisatõendeid selle kohta, et Jumal juhtis Pauluse jõupingutusi, on näha tema teisest misjonireisist, kui püha vaim takistas Paulusel kuulutamast Rooma provintsis Bitüünias (Apostlite teod 16:7). Ilmselt polnud selleks õige aeg. Hiljem said mõned Bitüünia elanikud küll kristlasteks (1. Peetruse 1:1). Nägemuses palus üks Makedoonia mees Paulust: „Tule alla Makedooniasse ja aita meid!” Paulus järeldas sellest, et ta peab oma teekonda muutma ja minema sellesse Rooma provintsi head sõnumit kuulutama (Apostlite teod 16:9, 10).

Kui Paulus Ateena elanikele kuulutas, pandi ta kohanemisvõime kõvasti proovile. Kreeka ja Rooma seadused keelasid võõraste jumalate ja uute usukommete tutvustamise. Pauluse armastus inimeste vastu ajendas teda hoolega nende usukommete üle järele mõtlema. Ateenas pani ta tähele üht altarit, millele oli kirjutatud: „Tundmatule Jumalale!” Ta mainis seda üksikasja kuulutustööl (Apostlite teod 17:22, 23). See oli hea viis, kuidas oma sõnumit lahkel ja lugupidaval moel edasi anda.

Paulus võis tunda suurt rõõmu, kui ta mõtles sellele, milliseid tulemusi oli toonud tema töö rahvaste apostlina. Ta aitas rajada kogudusi, kuhu kuulusid paljud mittejuudi päritolu kristlased Korintosest, Filipist, Tessaloonikast ja Galaatia linnadest. Ta oli abiks sellistele usumeestele ja -naistele nagu Daamaris, Dionüüsios, Sergius Paulus ja Tiitus. Milline eesõigus oli tal küll näha, kuidas  inimesed, kes varem Jehoovat ega Piiblit ei tundnud, kristliku tõe vastu võtsid! Oma rolli kohta mittejuutide abistamisel tõe õppimises ütles Paulus: „Kuna ma nõnda olen pidanud oma auks armuõpetust mitte kuulutada seal, kus Kristust juba on nimetatud ..., vaid nõnda nagu on kirjutatud: „Need, kellele ei ole temast midagi kuulutatud, saavad näha, ja need, kes ei ole kuulnud, mõistavad!”” (Roomlastele 15:20, 21). Kas ka meie võiksime kuulutada head sõnumit inimestele, kes on teistsuguse kultuuriga kui meie?

Abi kõigile maakera elanikele

Saalomon palvetas Jehoova poole mitteiisraellaste pärast, kes tulid Jeruusalemma templisse Jumalat teenima. Ta palus: „Kuule sina taevast, oma asupaigast, ja tee kõike, mille pärast võõras sinu poole hüüab, et kõik maa rahvad õpiksid tundma sinu nime” (1. Kuningate 8:41–43, meie kursiiv). Tuhanded Kuningriigi kuulutajad paljudes maades väljendavad tänapäeval sarnaseid tundeid. Nad kohtuvad inimestega, kes nagu Niinive elanikud ei oska vaimses mõttes „vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel”. Kuningriigi kuulutajad osalevad innukalt nende prohvetikuulutuste täideminekus, mis räägivad tõeliste jumalateenijate kogumisest paljude rahvaste hulgast (Jesaja 2:2, 3; Miika 4:1–3).

Nii nagu ristiusku inimesed on Piibli lootusesõnumi vastu võtnud, võtavad seda vastu ka teistsuguse usulise taustaga inimesed. Kuidas sa peaksid sellesse suhtuma? Uuri ennast ausalt. Kui leiad endas sügavalejuurdunud eelarvamusi, siis kõrvalda need armastuse abil. * Ära põlga inimesi, keda Jumal on valmis vastu võtma (Johannese 3:16).

Valmista ette, enne kui hakkad rääkima inimestega, kellel on teine taust kui sinul. Tutvu nende tõekspidamiste, huvide ja mõtteviisiga ning seejärel leia vestluseks ühine alus. Ole lahke ja kaastundlik. Väldi vaidlusi, ole paindlik ja positiivne (Luuka 9:52–56). Seda tehes meeldid sa Jehoovale, „kes tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid” (1. Timoteosele 2:4).

Meil on väga hea meel, et meie kogudustes on nii erineva taustaga inimesi (Jesaja 56:6, 7). Kui tore, et võime tänapäeval lisaks sellistele nimedele nagu Jüri, Maie, Martin ja Kati kohata ka nimesid Mamadou, Jegan, Reza ja Chan. Tõepoolest, meile on „avanenud suur uks viljarikkaks tööks” (1. Korintlastele 16:9). Haarakem siis kinni võimalustest levitada kutset, mida jagab erapooletu Jumal Jehoova selleks, et võtta vastu inimesi kõigi rahvaste seast!

[Allmärkus]

[Pildid lk 23]

Kohanemisvõimelise inimesena jagas Paulus inimestele head sõnumit kõikjal

. . . Ateenas

. . . Filipis

. . . reisil olles