Kas inimkonna probleemid lõpevad kunagi?

„VEERAND maakera rahvastikust elab vaesuses, 1,3 miljardit inimest peab hakkama saama vähem kui 1 dollariga päevas, miljard inimest on kirjaoskamatud, 1,3 miljardil pole puhast joogivett ja miljard inimest kannatab iga päev nälga.” Nii märgitakse Iirimaal koostatud raportis maailma olukorra kohta.

Kui teravalt küll tuleb esile inimese suutmatus leida maailma probleemidele lõplikke lahendusi! Need probleemid omandavad veelgi traagilisema ilme, kui mõtleme tõsiasjale, et valdav enamik neist, kellele eelmainitud raportis viidatakse, on kaitsetud naised ja lapsed. Kas pole šokeeriv, et veel praegu, 21. sajandil, „rikutakse [nende õigusi] iga päev nii suures ulatuses, et kõiki ohvreid pole võimalik isegi kokku arvestada”? („The State of the World’s Children 2000”.)

„Uus maailm ühe põlvkonna jooksul”

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Lastefond on väljendanud veendumust, et „sünge pilv, mis väärkohtlemise tõttu ... tumestab paljude elu igal pool maailmas, on kõrvaldatav”. Selle organisatsiooni esindajad väidavad, et nende õnnetute miljardite kohutav olukord pole „vältimatu ega muutmatu”. Nad on esitanud koguni üleskutse „kõigile inimestele rajada uus maailm ühe põlvkonna jooksul”. Silmas peetakse maailma, kus inimkond on „vabastatud vaesusest ja diskrimineerimisest, vägivallast ja haigustest”.

Niisuguste väidete esitajad ammutavad inspiratsiooni tõsiasjast, et juba praegu suudavad hea tahtega inimesed tohutult palju ära teha, leevendamaks „konfliktide ja kriiside pealtnäha lõppematu ahela” kurbi tagajärgi. Näiteks Tšernobõli Lasteprojekti raames on viimase 15 aasta jooksul „vähendatud sadade laste kannatusi, kes on selle tuumakatastroofi tõttu vähki haigestunud”. („The Irish Examiner”, 4. aprill 2000.) Nii suured kui ka väikesed humanitaarabi organisatsioonid on loendamatute sõja- ja katastroofiohvrite olukorda tunduvalt parandanud.

Samas on humanitaarabi osutajad siiski realistid. Nad teavad, et praegused probleemid on „laialdasemad ja sügavamalt juurdunud, kui need olid kõigest kümme aastat tagasi”. Iiri heategevusorganisatsiooni Concern president David Begg ütleb, et nende „liikmed, toetajad ja annetajad osutasid kiiduväärset abivalmidust”, kui Mosambiiki tabasid katastroofilised üleujutused. Kuid ta lisab: „Ometi ei suuda meie üksi niisuguste katastroofide ulatusega toime tulla.” Seoses abistamispüüdlustega Aafrikas tunnistab ta avameelselt: „Põhjusi optimismiks on vähe ja needki on nagu hingitsevad küünlaleegid.” Paljude arvates käivad need sõnad sama hästi globaalse olukorra kohta.

Kas on realistlikku alust loota, et „uus maailm ühe põlvkonna jooksul” saab tegelikkuseks? Kuigi praegused humanitaarabitöötajate pingutused väärivad siirast kiitust, tasub tähelepanu pöörata veel ühele õiglase ja rahuliku uue maailma lootusele. Sellest lootusest, mis rajaneb Piiblil, räägib järgmine artikkel.

 [Pildi allikaviide lk 2]

Lk 3, lapsed: UN/DPI Photo by James Bu