„Tulge minu juurde ... ja mina kosutan teid”

„Hoidke ... Jumala karja”

„Te olete alati valmis pakkuma kuulvat kõrva ja lugema Piiblist sõnu, mis elustavad meie vaimu.” (Pamela)

„Suur tänu kõige eest, mida te meie heaks teete. Sellest on tõesti abi.” (Robert)

PAMELA ja Robert kirjutasid need tänusõnad oma koguduse vanematele. Teised Jumala teenijad kogu maailmas on samuti tänulikud pideva toetuse ja hoole eest, mida osutavad need, kes ’hoiavad Jumala karja’ (1. Peetruse 5:2). Tõepoolest, Jehoova rahva liikmed hindavad kõike, mida kogudusevanemad nende heaks teevad, ja ka seda, mil viisil nad seda teevad.

„Rohkesti teha”

Kristlikel kogudusevanematel on palju kohustusi (Luuka 12:48). Nad valmistavad koguduse koosolekuteks kõnesid ette ja osalevad avalikus Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutustöös. Nende ülesannete hulka kuulub ka kaasusklikele karjasekülastuste tegemine. Kogudusevanemad pühendavad aega neile, kes vajavad erilist tähelepanu – eakatele ja teistele –, jätmata seejuures oma perekonna vaimset ja materiaalset heaolu hooletusse (Iiob 29:12–15; 1. Timoteosele 3:4, 5; 5:8). Mõned vanemad aitavad ehitada kuningriigisaale, teised teenivad haiglasidekomitees või kuuluvad patsientide külastusgruppi. Paljud neist töötavad vabatahtlikena kokkutulekutel ja konventidel. Kogudusevanematel on tõesti „rohkesti teha Issanda töös” (1. Korintlastele 15:58, UM). Pole siis ime, et nende hoole alla usaldatud inimesed hindavad kõrgelt selliseid töökaid kogudusevanemaid! (1. Tessalooniklastele 5:12, 13.)

Vanemad, kes külastavad regulaarselt kaaskristlasi nende kodus või mujal, et neid vaimselt tugevdada, on julgustuse allikaks. „Arvan, et ilma kogudusevanemate armastava toetuse ja julgustuseta ei oleks ma praegu Jehoova täisajaline teenija,” lausub isata üles kasvanud Thomas. Paljud üksikvanemaga peredes üles kasvanud noored kinnitavad, et kogudusevanemate osutatud tähelepanu aitas neil arendada isiklikke suhteid Jumalaga.

Karjasekülastusi hindavad väga ka eakamad koguduseliikmed. Pärast kahe kogudusevanema külaskäiku kirjutas 80. aastates misjonäridest abielupaar: „Tahame teid tänada väga meeldiva  külastuse eest. Kui olite lahkunud, lugesime uuesti piiblikohti, mida te koos meiega arutasite. Me ei unusta kunagi teie julgustavaid sõnu.” Üks 70-aastane lesk kirjutas kogudusevanematele: „Ma palusin Jehoovalt abi ja ta saatis teid, kaks venda, minu poole koju. Teie külaskäik oli õnnistus Jehoovalt!” Kas kogudusevanemate külaskäik on sindki hiljuti aidanud? Me kõik kahtlemata hindame pingutusi, mida nad teevad, karjatades nende hoole alla usaldatud karja!

Jumalat ja Kristust jäljendavad karjased

Jehoova on armastav Karjane (Laul 23:1–4; Jeremija 31:10; 1. Peetruse 2:25). Jeesus Kristus on samuti silmapaistev vaimne Karjane. Teatavasti nimetatakse teda „heaks karjaseks”, „suureks karjaseks” ja „Ülimkarjaseks” (Johannese 10:11; Heebrealastele 13:20; 1. Peetruse 5:4). Kuidas Jeesus tegeles nendega, kes soovisid tema jüngriteks saada? Ta esitas neile südamliku kutse: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise [„kosutan teid”, UM]” (Matteuse 11:28).

Tänapäeval püüavad kogudusevanemad samamoodi olla karjale kosutuse ja kaitse allikaks. Nad on „otsekui redupaik tuule või ulualune vihmahoo eest, otsekui veeojad põudses paigas, otsekui võimsa kalju vari märga igatseval maal” (Jesaja 32:2). Sellised kaitsjad toovad kosutust, pälvivad karja lugupidamise ja saavutavad Jumala heakskiidu (Filiplastele 2:29; 1. Timoteosele 5:17).

Väärtuslik tugi nende naistelt

Jumala rahvas hindab kristlikke kogudusevanemaid ja armastavat tuge, mida neile meestele nende naised pakuvad. Naistelt nõuab toetamine sageli ohvrite toomist. Mõnikord on nad kodus, sel ajal kui nende abikaasad tegelevad koguduse asjadega või teevad karjasekülastusi. Vahel, kui koguduses kerkib mõni pakiline probleem, heidetakse kõrvale hoolikalt kavandatud isiklikud plaanid. „Sellest hoolimata,” sõnab Michelle, „kui näen, et mu mees on hõivatud koguduse koosolekuteks valmistumisega või karjasekülastuste tegemisega, hoian meeles, et ta teeb Jehoova tööd, ja püüan teda võimalikult palju toetada.”

Cheryl, kes on samuti kogudusevanemaga abielus, märgib: „Ma tean, et vendadel ja õdedel koguduses on tarvis vanematega rääkida, ning ma soovin, et nad tunneksid, et võivad tulla mu abikaasa juurde, mil iganes nad teda vajavad.” Michelle’i ja Cheryli sarnased abikaasadele tuge pakkuvad naised toovad meelsasti ohvreid, et nende mehed saaksid Jumala lammaste eest hoolt kanda. Oma toetava vaimu poolest on kogudusevanemate naised väga väärtuslikud.

Ometi ei tohi hõivatud kogudusevanem jätta tähele panemata oma naise ja laste vaimseid ning muid vajadusi. Abielus vanem peab olema „laitmatu isik, ühe naise mees, kellel on usklikud lapsed, nõnda et neile ei saa ette heita kõlvatut elu ega kangekaelsust” (Tiitusele 1:6). Tal tuleb, nagu Pühakiri kristlikult ülevaatajalt nõuab, jumalakartlikult oma perekonna eest hoolitseda (1. Timoteosele 3:1–7).

Toimekale kogudusevanemale on toetav abikaasa hindamatu aare! Nii arvavad tähelepanelikud abielus kogudusevanemad. Piibel ütleb õigesti: „Kes leiab [„hea”, UM] naise, leiab õnne” (Õpetussõnad 18:22). Sellised kogudusevanemad näitavad oma naisele nii sõna kui teoga, et nad hindavad teda kogu südamest. Lisaks siirale palvele ja rõõmu valmistavale ühisele uurimisele võtavad sellised kristlikud abielupaarid aega ka näiteks rannal kõndimiseks, metsas matkamiseks või pargis jalutamiseks. Tõesti, kogudusevanematele valmistab rõõmu oma naise eest armastavalt hoolt kanda (1. Peetruse 3:7).

Kogudusevanemad, kes omakasupüüdmatult Jumala karja eest hoolitsevad, on Jehoova rahvale vaimse kosutuse allikaks. Nad on tõepoolest „annid”, kes on õnnistuseks kogudusele (Efeslastele 4:8, 11–13).