Maast, kuhu misjonärideks läksime, on saanud meie kodu
Elulugu
Maast, kuhu misjonärideks läksime, on saanud meie kodu
JUTUSTANUD DICK WALDRON
Oli pühapäeva pärastlõuna 1953. aasta septembris. Olime Edela-Aafrikas (nüüd Namiibia) uustulnukad. Me olime alla nädala riigis viibinud ja kavatsesime pidada pealinnas Windhoekis avalikku koosolekut. Mis tõi meid Austraaliast sellele Aafrika maale? Saabusime abikaasa ja kolme neiuga, et hakata teenima Jumala Kuningriigi hea sõnumi misjonäridena (Matteuse 24:14).
NÄGIN ilmavalgust maakera kauges paigas Austraalias tähendusrikkal 1914. aastal. Minu teismeiga jäi Suure Depressiooni aega ja minulgi tuli perekonna elus hoidmiseks anda oma osa. Tööd ei olnud, aga ma leiutasin mooduse, kuidas püüda küülikuid, keda on Austraalias palju. Niisiis, minu peamine panus oli täiendada perekonna toiduvarusid pidevalt küülikulihaga.
Teise maailmasõja alguseks 1939. aastal oli mul õnnestunud tööd saada Melbourne’i trammi- ja bussiettevõttes. Busside peal töötas vahetustega umbes 700 meest ja igas vahetuses kohtusin erineva juhi või konduktoriga. Küsisin neilt sageli, mis usku nad on, ja lasin neil oma uskumusi selgitada. Ainus, kes suutis mulle rahuldavaid vastuseid anda, oli üks Jehoova tunnistaja. Ta tutvustas mulle Piiblil põhinevat sõnumit paradiislikust maast, kus jumalakartlikud inimesed igavesti elavad (Laul 37:29).
Samal ajal puutus ka minu ema Jehoova
tunnistajatega kokku. Sageli, kui tulin hilisest vahetusest koju, ootasid mind ees toit ja ajakiri „Lohutus” (nüüd „Ärgake!”). Loetu pakkus mulle huvi. Peagi jõudsin järeldusele, et see on õige religioon, ja hakkasin kogudusega aktiivselt lävima ning mais aastal 1940 mind ristiti.Melbourne’is oli pioneerikodu, kus elas üle 20 Jehoova tunnistaja, kes olid täisajalised teenijad. Kolisin nende juurde. Päev päeva järel kuulasin põnevaid kuulutustöökogemusi ja minu südames kasvas soov nende ridadesse astuda. Viimaks esitasin pioneerteenistuse avalduse. See kiideti heaks ja mind kutsuti teenima Jehoova tunnistajate Austraalia harubüroosse. Nii sai minust Peeteli pere liige.
Vangistus ja keeluaeg
Peetelis oli üks minu ülesandeid töötada saeveskis. Tükeldasime puitu, et teha puusöekütust. Kasutasime seda harubüroo sõidukite kütteainena, sest bensiini polnud sõja tõttu piisavalt saada. Saeveskis töötasime kaheteistkümnekesi ja kõik me olime sõjaväekohustuslased. Peagi mõisteti meid kuueks kuuks vangi, sest keeldusime piiblilistel põhjustel sõjaväeteenistusest (Jesaja 2:4). Meid saadeti vanglafarmi sunnitööle. Mis tööd meil teha tuli? Meie üllatuseks pidime puitu tükeldama – tegema sama tööd, mida olime õppinud Peetelis!
Puidutükeldamine sujus meil sedavõrd hästi, et vanglaülem lubas meil kasutada Piiblit ja piiblilist kirjandust, hoolimata meile kehtestatud sellekohasest rangest keelust. Sel ajal sain inimsuhete kohta kasuliku õppetunni. Kui töötasin Peetelis, oli seal üks vend, kellega ma ei saanud kuidagi läbi. Meie isiksused olid lihtsalt liiga erinevad. Mis te arvate, kes pandi minuga ühte vangikambrisse? Jah, just seesama vend. Nüüd oli meil tõesti aega üksteist tundma õppida ning selle tulemusena arenes meie vahel lähedane ja püsiv sõprus.
Varsti keelustati Austraalias Jehoova tunnistajate töö. Kogu Peeteli vara konfiskeeriti ja Peeteli vendadel oli rahaga väga kitsas. Kord tuli üks Peeteli vend minu juurde ja ütles: „Dick, ma tahan minna linna kuulutustööle, aga mul pole kingi, on vaid töösaapad.” Aitasin teda rõõmuga ja nii asus ta minu kingades linna poole teele.
Hiljem kuulsime, et ta on kuulutamise pärast arreteeritud ja vangi pandud. Ma lihtsalt pidin saatma talle väikese kirja: „Kahju, et sinuga nii juhtus. Mul on hea meel, et mina neis kingades polnud.” Kuid varsti arreteeriti ka mind ja pandi teist korda erapooletuse tõttu vangi. Pärast vabanemist oli minu ülesandeks hoolitseda farmi eest, mis varustas Peeteli peret toiduga. Selleks ajaks oli kohtuotsus Jehoova tunnistajate kasuks langetatud ja meie tegevuskeeld tühistatud.
Abielu innuka evangeeliumikuulutajaga
Farmis olles hakkasin tõsiselt abiellumise peale mõtlema ja kiindusin noorde pioneerist õesse Coralie Cloganisse. Coralie vanaema oli tema peres esimesena ilmutanud huvi Piibli sõnumi vastu. Oma surivoodil ütles ta Coralie emale Verale: „Õpeta oma lapsed Jehoovat armastama ja teenima ning ühel päeval me kohtume maapealses paradiisis.” Vera hakkas neid sõnu mõistma hiljem, kui tema ukse taha tuli üks pioneer väljaandega „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”. Brošüür veenis teda, et Jumala eesmärgi kohaselt hakkab inimkond igavesti maapealses paradiisis elama (Ilmutuse 21:4). Vera ristiti 1930. aastate alguses ja nii nagu ema oli teda innustanud, aitas ta oma kolmel tütrel – Lucyl, Jeanil ja Coraliel – hakata Jumalat armastama. Ent Coralie isa seisis kindlalt oma perekonna religioossetele huvidele vastu. Jeesus oligi hoiatanud, et perekondades võib selline olukord ette tulla (Matteuse 10:34–36).
Cloganite perekond oli musikaalne, kõik lapsed mängisid mingit pilli. Coralie mängis viiulit ja 1939. aastal sai ta 15-aastaselt mängimise eest diplomi. Teise maailmasõja puhkemine pani Coralie tõsiselt oma tuleviku peale mõtlema. Käes oli aeg, mil tal tuli otsustada, millega ta hakkab oma elus tegelema. Ühest küljest oli võimalik teha muusikukarjääri. Ta oli juba saanud kutse Melbourne’i sümfooniaorkestrisse. Teisest küljest oli võimalik pühendada oma aeg tähtsale Kuningriigi sõnumi kuulutustööle. Kui Coralie oli tõsiselt selle üle järele mõelnud, ristiti ta koos oma kahe õega 1940. aastal ja ta tegi ettevalmistusi, alustamaks täisajalist evangeeliumikuulutamise tööd.
Peagi pärast seda, kui Coralie oli otsustanud täisajalise teenistuse kasuks, pöördus tema poole Lloyd Barry, kes oli vastutav vend Austraalia harubüroos ja teenis hiljem Jehoova tunnistajate juhtivas kogus. Ta oli just Melbourne’is kõnet pidanud ja ütles Coraliele: „Ma lähen tagasi Peetelisse. Sa võiksid koos minuga rongi peale tulla, sinna sõita ja ka Peeteli pere liikmeks hakata.” Coralie oli hea meelega nõus.
Coraliel ja teistel Peeteli õdedel oli tähtis roll varustada sõja-aastate keeluajal Austraalia vendi piibliliste väljaannetega. Tegelikult tegid nad vend Malcolm Vale’i ülevaatamise all suurema osa trükkimistöödest. Trükiti ja köideti raamatuid „Uus maailm” ja „Lapsed” ning rohkem kui kaks aastat kestnud keeluaja jooksul ei jäänud ilmumata ükski ajakirja „Vahitorn” number.
Trükikoda tuli politsei käest pääsemiseks ümber kolida tervelt viieteistkümnel korral. Kord trükiti piiblilist kirjandust ühel keldrikorrusel hoones, kus tegevuse varjamiseks tehti ka teist laadi trükitöid. Vastuvõtulauas istuv õde vajutas vähimagi ohu korral nuppu, mis pani all keldrikorrusel kella helisema, et õed saaksid enne läbiotsimist väljaanded ära peita.
Ühe sellise kontrollkäigu ajal märkasid õed kohkunult, et üks „Vahitorn” on kõigile nähtaval kohal laua peal. Politseinik tuli sisse, asetas portfelli otse „Vahitornile” ja asus ruumi läbi otsima. Ta ei leidnud midagi, võttis portfelli ja kõndis välja!
Kui keeld oli tühistatud ja harubüroo vara vendadele tagastatud, anti paljudele võimalus minna kuulutustööpõllule eripioneeriks. Sel ajal läkski Coralie vabatahtlikult Glen Innesse. Mina läksin sinna pärast meie abiellumist 1. jaanuaril 1948. aastal. Ajaks, mil me sellelt territooriumilt lahkusime, oli seal hästi edenev kogudus.
Järgmisena määrati meid Rockhamptonisse, aga seal ei õnnestunud meil majutust leida. Niisiis panime telgi üles maatükile ühe huvilise farmis. Sellest sai meie kodu järgmiseks üheksaks kuuks. Oleksime telgis kauemgi elanud, aga vihmaperioodi alguses rebis troopiline torm selle räbalateks ja mussoonvihmad uhtusid minema. *
Kolime välismaale teenima
Sel ajal kui olime Rockhamptonis, kutsuti meid Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 19. kursusele misjoniväljaõpet saama. Nii saadetigi meid pärast lõpetamist 1952. aastal riiki, mida tol ajal tunti kui Edela-Aafrikat.
Viivitamatult näitasid ristiusu vaimulikud, mida nad meie misjonitööst arvavad. Kuuel järjestikusel nädalal hoiatasid nad igal pühapäeval kantslist oma kogudusi meie eest. Vaimulikud manitsesid inimesi, et nad ei avaks meile ust ega laseks endale midagi Piiblist ette lugeda, et neid ei eksitataks. Ühes piirkonnas levitasime mitmeid väljaandeid, aga kirikuõpetaja käis meie järel majast majja ja korjas need kokku. Ühel päeval vestlesime kirikuõpetajaga tema kabinetis ja nägime, et tal oli üsna suur hunnik meie raamatuid.
Ei läinud kaua, kui ka kohalikud võimud hakkasid meie tegevuse vastu huvi tundma. Ilmselgelt vaimulikkonna õhutusel kahtlustasid nad, et me oleme kommunistidega seotud. Niisiis võtsid nad meilt sõrmejäljed ja kuulasid üle mõningaid inimesi, keda olime külastanud. Hoolimata kogu sellest vastupanust, kasvas meie koosolekutest osavõtjate arv ühtesoodu.
Saabumisest peale tundsime palavat soovi jagada Piibli sõnumit ovambo, herero ja nama põlisrahvastele. Kuid see polnud kerge. Noil päevil sattus Edela-Aafrika Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidivalitsuse alla. Kuna olime valged, ei lubatud meil valitsuse loata minna mustanahaliste maa-alale kuulutama. Aeg-ajalt esitasime avalduse, aga võimud lihtsalt keeldusid meile luba andmast.
Kui olime kaks aastat välismaal teeninud, tabas meid üllatus – Coralie ootas last. Oktoobris 1955. aastal sündis meile tütar Charlotte. Kuigi me ei saanud enam misjonäridena jätkata, õnnestus mul osaajalist tööd leida ja olla mõnda aega pioneer.
Vastus meie palvetele
1960. aastal seisime silmitsi veel ühe katsumusega. Coralie sai kirja, milles teatati, et tema ema on väga haige ja et kui Coralie ei tule koju, ei pruugi ta oma ema enam kunagi näha. Seega kavatsesime Edela-Aafrikast lahkuda ja kolida tagasi Austraaliasse. Aga siis juhtus midagi – selsamal nädalal, mil kavatsesime lahkuda, saime kohalikelt võimudelt loa minna mustanahaliste äärelinna Katuturasse. Mida nüüd teha? Kas anda luba tagasi pärast seda, kui olime selle saamise nimel seitse aastat vaeva näinud? Oleks lihtne olnud arutleda, et teised võivad ju jätkata sealt, kust meie lõpetame.
Kuid kas see polnud mitte õnnistus Jehoovalt ja vastus meie palvetele?Jõudsin kiiresti otsusele: kuna kogu meie vaev alalise eluloa saamisel muutuks asjatuks, kui me kõik Austraaliasse sõidame, jään mina kohale. Järgmisel päeval tühistasin oma laevapileti broneeringu ja saatsin Coralie ja Charlotte’i Austraaliasse pikale puhkusele.
Nende äraoleku ajal asusin tunnistust andma mustanahaliste äärelinnas. Sealsed elanikud ilmutasid ülisuurt huvi. Kui Coralie ja Charlotte tagasi tulid, käis mustanahaliste äärelinnast juba suur hulk inimesi meie koosolekutel.
Selleks ajaks olin endale muretsenud vana auto, millega sain huvilisi koosolekutele sõidutada. Enne igat koosolekut tegin neli-viis reisi, tuues ühe reisiga kohale seitse kuni üheksa inimest. Kui viimane neist oli väljunud, küsis Coralie naljatades: „Kui palju sul neid veel istme all on?”
Kuulutustöö veelgi tõhusamaks muutmiseks vajasime kirjandust keeltes, mida põliselanikud räägivad. Niisiis oli mul eesõigus korraldada traktaadi „Elu uues maailmas” tõlkimine nelja kohalikku keelde – herero, nama, ndonga ja kwanyama keelde. Tõlkijad olid haritud inimesed, kellega me uurisime Piiblit, aga ma pidin koos nendega töötama, et kõik laused saaksid ikka õigesti tõlgitud. Nama keeles on piiratud sõnavara. Näiteks püüdsin edasi anda mõtet, et alguses oli Aadam täiuslik inimene. Tõlkija oli nõutu ja sõnas, et talle ei meenu ühtegi namakeelset sõna, mille vaste on „täiuslik”. „Ma tean,” ütles ta lõpuks, „alguses oli Aadam nagu küps virsik.”
Oleme rahul eluga maal, kuhu meid määrati
Umbes 49 aastat on möödunud sellest, kui me esmakordselt saabusime riiki, millel nüüd on nimeks Namiibia. Enam pole vaja hankida luba mustanahaliste kogukondadesse minekuks. Namiibiat juhib uus valitsus, mis tugineb rassilist ebavõrdsust välistavale põhiseadusele. Praegu on Windhoekis neli suurt kogudust, mis kogunevad mugavatesse kuningriigisaalidesse.
Oleme sageli mõelnud Gileadis kuuldud sõnadele: „Saagu välisriigist, kuhu teid on määratud, teie kodu.” Selle põhjal, kuidas Jehoova asju seadis, veendusime tema tahtes, et sellest võõrast maast saaks meie kodu. Oleme hakanud vendi ja nende kultuuride köitvat mitmekesisust armastama. Oleme koos nendega nende rõõmude üle naernud ja murede pärast nutnud. Mõned neist uutest huvilistest, keda me täistuubitud autos koosolekutele tõime, on nüüd saanud koguduste tugisammasteks. Kui me 1953. aastal sellele ääretult suurele maale saabusime, oli siin head sõnumit kuulutamas alla kümne kohaliku kuulutaja. Kuigi algus oli tagasihoidlik, on kuulutajaid nüüd juba üle 1200. Vastavalt oma lubadusele on Jehoova andnud kasvu seal, kus meie koos teistega oleme ’istutanud ja kastnud’ (1. Korintlastele 3:6).
Vaatame Coraliega sügava rahulolutundega tagasi paljudele teenistusaastatele esmalt Austraalias ja nüüd Namiibias. Me palvetame ja loodame, et Jehoova annab meile jätkuvalt jõudu täita tema tahet nüüd ja igavesti.
[Allmärkus]
^ lõik 22 Põnev nimetu autori jutustus sellest, kuidas Waldronid nendes rasketes oludes vastu pidasid, ilmus „Vahitornis”, 1. detsember 1952, lk 707–708 (inglise keeles).
[Pilt lk 26, 27]
Kolime teenima Rockhamptonisse Austraalias
[Pilt lk 27]
Sadamasillal teel Gileadi kooli
[Pilt lk 28]
Kuulutustöö Namiibias toob meile suurt rõõmu