„Olge julged, mina olen maailma ära võitnud!”

JEESUSE surmapäev – juudi kalendri järgi 14. niisan – algas neljapäeval, meie ajaarvamise 33. aasta 31. märtsi päikeseloojangul. Sel õhtul kogunesid Jeesus ja tema apostlid Jeruusalemma ühe maja ülemisse tuppa paasapüha pidama. Kui Jeesus valmistus ’siit maailmast minema Isa juurde’, näitas ta, et armastab oma apostleid otsani (Johannese 13:1). Kuidas? Neid suurepäraste õppetundide abil eelseisvaks ette valmistades.

Õhtu edenedes ütles Jeesus oma apostlitele: „Olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” (Johannese 16:33). Mida ta selle jõulise väitega öelda tahtis? Osaliselt seda: „Maailma kurjus ei ole mind kibestanud ega ajendanud kätte maksma. Ma ei ole lubanud maailmal end oma vormi suruda. See võib teiegi puhul tõeks osutuda.” See, mida Jeesus oma maise elu viimastel tundidel ustavatele apostlitele õpetas, pidi aitama ka neil maailma ära võita.

Kes võiks väita, et tänapäeva maailm pole kurjust täis? Kuidas meie reageerime ebaõiglusele ja mõttetule vägivallale? Kas need kibestavad meid või ärgitavad meid samaga tasuma? Kuidas meid mõjutab ümbritsev laostunud moraal? Sellele lisaks on veel meie inimlik ebatäius ja patused kalduvused, mistõttu peame võitlema kahel rindel: välise kurja maailma ja meie endi halbade kalduvuste vastu. Kas me tõesti võime loota ilma Jumala abita võitjaks tulla? Kuidas me saame tema abi? Milliseid omadusi peaksime arendama, et need aitaksid meil lihalikele kalduvustele vastu seista? Vastuste leidmiseks pöörakem tähelepanu sellele, mida Jeesus viimasel päeval maa peal oma armsatele jüngritele õpetas.

Võitke uhkus alandlikkusega

Mõelgem näiteks kõrkusele ehk uhkusele. Piibel annab selle kohta teada: „Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust!” (Õpetussõnad 16:18). Pühakiri annab meile veel nõu: „Kui keegi mõtleb enese midagi olevat, ilma midagi olemata, see petab iseennast” (Galaatlastele 6:3). Jah, uhkus on hävitav ja petlik omadus. Me teeme targasti, kui vihkame „kõrkust ja ülbust” (Õpetussõnad 8:13).

Kas Jeesuse apostlitele olid probleemiks kõrkus ja uhkus? Vähemalt ühel korral vaidlesid nad omavahel selle üle, kes neist on suurem (Markuse 9:33–37). Teisel korral palusid Jakoobus ja Johannes silmapaistvat kohta Kuningriigis (Markuse 10:35–45). Jeesus soovis aidata oma jüngritel sellisest kalduvusest vabaneda. Seega, paasapüha söömaajal ta tõusis püsti, vöötas end rätikuga ja hakkas oma jüngrite jalgu pesema. Oli selge, mida ta tahtis  neile õpetada. „Kui nüüd mina, Issand ja õpetaja, teie jalad olen pesnud,” ütles Jeesus, „siis peate teiegi üksteise jalgu pesema” (Johannese 13:14). Uhkus tuleb asendada selle vastandomadusega – alandlikkusega.

Siiski pole uhkust võita kerge. Hiljem samal õhtul, kui Jeesus oli lasknud ära minna Juudas Iskariotil, kes teda reeta kavatses, puhkes 11 apostli vahel äge vaidlus. Mille üle? Kes neist on suurim! Selle asemel, et nendega tõrelda, rõhutas Jeesus veel kord kannatlikult teiste teenimise tähtsust. Ta ütles: „Rahvaste kuningad valitsevad isandaina nende üle ja nende võimumehi hüütakse armulisiks isandaiks. Kuid teie ärge olge nõnda, vaid suurem teie seast olgu nagu noorem, ja ülem nõnda nagu see, kes teenib.” Tuletades neile meelde enda eeskuju, lisab ta: „Mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib” (Luuka 22:24–27).

Kas apostlid said sellest õppetunnist aru? Ilmselt küll. Aastaid hiljem kirjutas apostel Peetrus: „Olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad, alandlikud!” (1. Peetruse 3:8). On väga tähtis, et ka meie võidaksime uhkuse alandlikkusega! Teeme targasti, kui me ei keskendu kuulsuse, võimu või positsiooni taotlemisele. „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu,” sõnab Piibel (Jakoobuse 4:6). Üks muistne tark õpetussõna ütleb samuti: „Alandlikkuse ja Jehoova kartuse tasu on rikkus, au ja elu!” (Õpetussõnad 22:4).

Kuidas võita vihkamist?

Mõtle veel ühele maailma iseloomustavale tunnusele – vihkamisele. Paistab, et vihkamist leidub kõikjal, olgu selle põhjuseks hirm, teadmatus, eelarvamus, rõhumine, ebaõiglus, natsionalism, hõimupatriotism või rassism (2. Timoteosele 3:1–4). Vihkamine oli laialt levinud ka Jeesuse päevil. Maksukogujad olid juudi ühiskonna vihatud heidikud. Juudid ei teinud mingit tegemist samaarlastega (Johannese 4:9). Juudid põlgasid ka paganaid ehk mittejuute. Ent Jumala kummardamisega, mille Jeesus sisse seadis, võisid ühineda kõigist rahvustest inimesed (Apostlite teod 10:34, 35; Galaatlastele 3:28). Seega andis ta oma jüngritele armastavalt midagi uut.

Jeesus teatas: „Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite!” Nad pidid õppima sellist armastust ilmutama, sest ta jätkas: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:34, 35). Käsusõna oli uus, sest see tähendas midagi enamat kui armastada „oma ligimest nagu iseennast” (3. Moosese 19:18). Mida see siis tähendas? Jeesus selgitas seda, öeldes: „See on minu käsusõna, et te armastaksite üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud! Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest!” (Johannese 15:12, 13). Nad pidid olema valmis üksteise eest isegi oma elu andma.

Kuidas saavad ebatäiuslikud inimesed oma elust kõrvaldada õela vihkamise? Asendades selle ennastohverdava armastusega. Nii teevad miljonid mistahes etnilise, kultuurilise,  religioosse ja poliitilise taustaga siirad inimesed. Nad on ühinenud üksmeelseks vihkamisest vabaks rahvaks – Jehoova tunnistajate ülemaailmseks vennaskonnaks. Nad võtavad kuulda apostel Johannese inspireeritud sõnu: „Igaüks, kes vihkab oma venda, on inimesetapja; ja te teate, et ühelgi inimesetapjal ei ole igavest elu, mis temasse jääks” (1. Johannese 3:15). Tõelised kristlased mitte ainult ei keeldu üheski konfliktis relvi kätte võtmast, vaid ka pingutavad kõvasti, et üksteise vastu armastust üles näidata.

Kuidas me peaksime suhtuma neisse, kes ei ole meie kaasusklikud ja kes võivad meie vastu vihkamist ilmutada? Postil rippudes palvetas Jeesus oma hukkajate eest, öeldes: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Luuka 23:34). Kui vihkamist täis mehed jünger Stefanose kividega surnuks viskasid, olid tema viimased sõnad: „Issand, ära arva seda pattu neile süüks!” (Apostlite teod 7:60). Jeesus ja Stefanos soovisid parimat isegi neile, kes neid vihkasid. Nende südames polnud kibestumust. „Tehkem head kõikidele,” kutsub Piibel meid üles (Galaatlastele 6:10).

’Aitaja igavesti’

Kui Jeesus oli oma 11 ustava apostliga mõnda aega koos olnud, teatas ta neile, et varsti ta ei ole enam lihalikul kujul koos nendega (Johannese 14:28; 16:28). Kuid ta kinnitas neile: „Mina palun Isa, ja tema annab teile teise Trööstija [„aitaja”, UM], et see teie juurde jääks igavesti” (Johannese 14:16). Lubatud aitaja on Jumala püha vaim. See pidi neile õpetama Pühakirja sügavusi ja tuletama meelde, mida Jeesus neile oma maise teenistuse ajal oli õpetanud (Johannese 14:26).

Kuidas võib püha vaim meid tänapäeval aidata? Piibel on Jumala inspireeritud Sõna. Inimesed, keda kasutati prohvetikuulutuste edastamiseks ja Piibli kirjutamiseks, olid ’Pühast Vaimust kantud’ (2. Peetruse 1:20, 21; 2. Timoteosele 3:16). Uurides Pühakirja ja rakendades õpitut ellu, saame teadmisi, tarkust, arusaamist, mõistmist ning arendame vahetegemis- ja arutlemisvõimet. Kas pole me siis paremini valmistunud vastu seisma selle kurja maailma survele?

Püha vaim on aitaja ka ühes teises mõttes. Jumala püha vaim on võimas headusele ajendav jõud, mis teeb neil, keda see mõjutab, võimalikuks ilmutada Jumalale meelepäraseid omadusi. „Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus,” ütleb Piibel. Kas pole just need omadused, mida me vajame, et võita lihalikke kalduvusi: ebamoraalsust, riidu, kadedat meelt, vihastumisi ja muud sellesarnast? (Galaatlastele 5:19–23.)

Jumala vaimule toetudes võime ka saada „üliväga suurt väge”, mis aitab meil iga mure ja hädaga toime tulla (2. Korintlastele 4:7). Kuigi püha vaim ei pruugi kõrvaldada katseid või kiusatusi, aitab see meil kindlasti neis vastu pidada (1. Korintlastele 10:13). „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks,” kirjutas apostel Paulus (Filiplastele 4:13). Jumal teeb meid vägevaks oma püha vaimu kaudu. Kui tänulikud me võime küll olla püha vaimu eest! Seda lubatakse anda neile, kes ’armastavad Jeesust ja peavad tema käsusõnu’ (Johannese 14:15).

„Jääge minu armastusse”

Viimasel ööl inimesena ütles Jeesus oma apostlitele: „Kellel on minu käsusõnad ja kes neid peab, see on, kes mind armastab; kes aga mind armastab, seda armastab minu Isa” (Johannese 14:21). „Jääge minu armastusse,” innustas ta neid (Johannese 15:9). Kuidas aitab Isa ja Poja armastusse jäämine meil võidelda meie endi patuste kalduvuste ja välise kurja maailmaga?

Kas me tegelikult suudame halbu kalduvusi kontrolli all hoida, kui meil puudub selleks tugev motivatsioon? Kas saab olla suuremat ajendit, kui soov olla heades suhetes  Jehoova Jumala ja tema Pojaga? Ernesto, * noormees, kes pidas tõsist võitlust ebamoraalsuse vastu, mis oli varajasest teismeeast alates olnud ta eluviis, jutustab: „Tahtsin Jumalale meeldida, ja sain Piiblist teada, et ta ei kiida heaks minu eluviisi. Seepärast otsustasin olla teistsugune inimene, pidada kinni Jumala juhtnööridest. Iga päev tuli mul võidelda hävitavate, räpaste mõtetega, mis ikka veel mu meelde tulvasid. Olin otsustanud selle lahingu võita ja palusin vahetpidamatult Jumalalt abi. Kuigi pärast kaht aastat oli kõige halvem möödas, olen ikka enda suhtes väga range.”

Mis puudutab võitlust välise maailmaga, siis mõtle Jeesuse lõpupalvele, mille ta esitas enne Jeruusalemmas olevast ülemisest toast lahkumist. Ta palvetas jüngrite eest oma Isa poole ja palus: „Mina ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa neid hoiaksid tigeda eest. Nad ei ole maailmast, nõnda nagu minagi ei ole maailmast” (Johannese 17:15, 16). Kui julgustav! Jehoova jälgib inimesi, keda ta armastab, ja tugevdab neid, kui nad hoiavad end maailmast lahus.

„Näidake üles usku”

Jeesuse käskudest kinnipidamine tõepoolest aitab meil olla edukad võitluses kurja maailma ja meie patuste kalduvustega. Ometigi, kui tähtsad need võidud ka poleks, ei suuda need kõrvaldada patust maailma ega päritud pattu. Kuid me ei pea lootust kaotama.

„Maailm kaob ja tema himu; aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti,” teatab Piibel (1. Johannese 2:17). Jeesus andis oma elu, et päästa patust ja surmast igaüht, kes „temasse usub” (Johannese 3:16). Kui omandame teadmisi Jumala tahte ja eesmärkide kohta, siis võtkem südamesse Jeesuse üleskutse: „Näidake üles usku Jumalasse, näidake üles usku ka minusse” (Johannese 14:1, UM).

[Allmärkus]

[Pilt lk 6, 7]

„Jääge minu armastusse,” innustas Jeesus oma apostleid

[Pilt lk 7]

Vabanemine patust ja selle mõjust saab varsti tegelikkuseks