Kuidas on mõned saanud vastused

MILJONID inimesed palvetavad. Ühed on veendunud, et nende palvetele vastatakse. Teised kahtlevad, kas nende palveid üldse kuuldakse. On neidki, kes otsivad vastuseid, aga kes pole mõelnud oma küsimustega palves Jumala poole pöörduda.

Piibel näitab, et tõeline Jumal ’kuuleb palvet’ (Laul 65:3). Kui sa palvetad, siis kas sa oled kindel, et esitad oma palved tõelisele Jumalale? Kas ta vastab sinu palvetele?

Paljud inimesed kõigis maailma paigus vastaksid jah! Kuidas said nemad vastused? Mida nad teada said?

Kes on Jumal?

Üks Portugali kooliõpetaja, kes oli hariduse saanud nunnadelt ja preestritelt, elas siiralt oma usu järgi. Kui kirik muutis ja hülgas tavasid, mis saadud õpetuse kohaselt olid tähtsad, oli ta segaduses. Reisides tutvus ta idamaade jumalakummardamisviisidega ja hakkas kahtlema, kas on üldse olemas üht tõelist Jumalat. Kuidas ta peaks Jumalat kummardama? Kui ta esitas preestrile Piibli kohta küsimusi, ei pööranud see neile tähelepanu. Naine oli pettunud.

Katoliku kirik oli selle kooliõpetaja kodulinnas levitanud lendlehte, kus piirkonna inimesi hoiatati Jehoova tunnistajatega vestlemise eest. Naine aga otsis oma küsimustele ikka vastuseid. Ühel päeval, kui Jehoova tunnistajad tulid tema ukse taha, kuulas ta neid ja kuuldu pakkus talle huvi. See oli esimene kord, kui ta tunnistajatega rääkis.

Et saada oma paljudele küsimustele vastused, hakkas naine tunnistajatega Piiblit uurima. Iga nädal oli tal neile hulk küsimusi. Ta tahtis teada, mis on Jumala nimi, kas on ainult üks tõeline Jumal, kas ta kiidab heaks kujude kasutamise jumalakummardamisel ja palju muud. Ta pani tähele, et kõik vastused anti talle Piiblist, need polnud isiklikud arvamused. See üllatas teda ja ta rõõmustas selle üle, mida ta teada sai. Vähehaaval sai ta oma paljudele küsimustele vastused.  Nüüd kummardab ta Jehoovat vaimus ja tões, nagu Jeesuse sõnul peavad tegema „tõelised kummardajad” (Johannese 4:23).

Üks perekond Sri Lankal luges korrapäraselt koos Piiblit, aga nad ei saanud paljudele nende jaoks olulistele küsimustele vastuseid. Ehkki nad vajasid abi, ei suutnud preester seda pakkuda. Jehoova tunnistajad külastasid perekonda ja jätsid neile Piiblit selgitavat kirjandust. Hiljem, kui Jehoova tunnistajad andsid rahuldavad vastused perekonna piiblilistele küsimustele, olid nad nõus piibliuurimisega. See, mida nad uurides teada said, huvitas neid väga.

Kuid naisel takistas lapsepõlves kirikus õpitu mõista, et Jeesus Kristuse Isa on „ainus tõeline Jumal”, nagu Jeesus ise ütles (Johannese 17:1, 3). Talle oli õpetatud, et Jeesus on Isaga võrdne ja et seda „müsteeriumi” ei tohi kahtluse alla seada. Siiralt ja meeleheitlikult palvetas ta Jehoova poole, kasutades tema nime ja paludes tal näidata, kes on Jeesus. Seejärel uuris ta veel kord hoolikalt teemaga seotud kirjakohti (Johannese 14:28; 17:21; 1. Korintlastele 8:5, 6). Tema silmade eest oleks otsekui kate langenud, ta nägi nüüd selgelt, et Jehoova – taeva ja maa Looja ning Jeesus Kristuse Isa – on tõeline Jumal (Jesaja 42:8; Jeremija 10:10–12).

Miks on kannatusi?

Iiob kannatas üliväga. Kõik tema lapsed said tormis surma ning ta langes vaesusse. Lisaks vaevles ta piinarikka haiguse käes ja talus valesõprade survet. Selle kõige keskel ütles Iiob järelemõtlematuid sõnu (Iiob 6:3). Jumal aga arvestas olukorraga (Iiob 35:15). Ta teadis, mis oli Iiobi südames, ja andis nõu, mida Iiob vajas. Nii teeb ta ka tänapäeval.

Mosambiigis elav Castro oli kõigest kümneaastane, kui tema ema suri. Ta oli rusutud. „Miks ta pidi surema ja meid maha jätma?” küsis ta. Kuigi teda olid kasvatanud jumalakartlikud vanemad, oli ta segaduses. Mis trööstiks tema meelt ja südant? Ta leidis lohutust, kui luges väikest njandžakeelset Piiblit ja arutles oma vanemate vendadega selle üle.

Vähehaaval hakkas Castro mõistma, et ta ema ei surnud Jumala ebaõigluse pärast, vaid päritud ebatäiuse tõttu (Roomlastele 5:12; 6:23). Piibli ülestõusmislootus lohutas Castrot väga, sest ta mõistis, et tal on kindel lootus oma ema jälle näha (Johannese 5:28, 29; Apostlite teod 24:15). Kahjuks suri kõigest neli aastat hiljem tema isa. Sel korral aga suutis Castro kaotusega paremini toime tulla. Nüüd armastab ta Jehoovat ja kasutab lojaalselt oma elu Jumala teenistuses. Kõik, kes teda tunnevad, näevad seda rõõmu, mille ta on leidnud.

Paljud inimesed, kes on mõne lähedase kaotanud, leiavad lohutust samadest piiblitõdedest, mis tõid lohutust Castrole. Mõned, kes on pidanud kurjade inimeste tegude tõttu palju kannatama, küsivad nagu Iiob: „Miks jäävad õelad elama?” (Iiob 21:7). Kui inimesed tõesti kuulavad, mida Jumal oma Sõna kaudu vastab, saavad nad teada, et Jumal tegeleb asjadega viisil, mis peab silmas nende parimaid huve (2. Peetruse 3:9).

Barbara, kelle noorusaeg möödus Ameerika Ühendriikides, ei ole isiklikult kogenud sõjaõudusi, aga ta kasvas üles maailmas, kus käis sõda. Teated sõjakoledustest olid igapäevased. Kooli ajal murdis ta pead ajaloosündmuste üle, mille puhkemine näis olevat nii ettearvamatu. Kuidas seda seletada? Kas Jumal hoolis sellest, mis toimus? Ta uskus, et Jumal on olemas, aga tal olid Jumala suhtes vastuolulised tunded.

Ent aegamööda Barbara ellusuhtumine muutus, kui ta hakkas Jehoova tunnistajatega läbi käima. Ta kuulas neid, uuris koos nendega Piiblit ja käis kuningriigisaalis koosolekutel. Ta käis isegi ühel suurel  konvendil. Peale selle, ta pani küsimusi esitades tähele, et ta ei kuulnud tunnistajatelt erinevaid arvamusi. Tunnistajad rääkisid üksteisega kooskõlaliselt, sest nende mõtted põhinesid Piiblil.

Tunnistajad juhtisid tähelepanu Piibli tõenditele, et maailma mõjutab selle valitseja Kurat-Saatan, kelle vaimu see peegeldab (Johannese 14:30; 2. Korintlastele 4:4; Efeslastele 2:1–3; 1. Johannese 5:19). Nad selgitasid, et sündmused, mille üle Barbara pead murrab, on Piiblis ette kuulutatud (Taanieli raamat, peatükid 2, 7 ja 8). Jumal kuulutas need ette, sest tal on võime tulevikku näha, kui ta seda soovib. Mõne neist sündmustest oli põhjustanud Jumal. Teistel ta lihtsalt lubas toimuda. Tunnistajad näitasid Barbarale, et Piibel ennustab ka meie päeviks nii häid kui halbu sündmusi ja selgitab nende tähendust (Matteuse 24:3–14). Nad näitasid talle Piibli lubadusi, et tuleb uus maailm, kus valitseb õiglus ja kannatused jäävad minevikku (2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:3, 4).

Tasapisi hakkas Barbara mõistma, et kuigi Jehoova Jumal ei ole inimeste kannatustes süüdi, ei hoia ta neid ära, sundides inimesi oma käskudele kuuletuma, kui nad seda ei soovi (5. Moosese 30:19, 20). Jumal on teinud korraldusi, mille kaudu me võime õnnelikult igavesti elada, aga ta annab meile praegu võimaluse näidata, kas me tahame elada kooskõlas tema õiglaste teedega (Ilmutuse 14:6, 7). Barbara otsustas Jumala nõudeid tundma õppida ja nende järgi elada. Jehoova tunnistajate seas leidis ta ka niisugust armastust, mille kohta Jeesus ütles, et see iseloomustab tema tõelisi järelkäijaid (Johannese 13:34, 35).

Kui teed nii nagu tema, tuleb see sullegi kasuks.

Elu, millel on mõte

Isegi need inimesed, kelle elu paistab minevat hästi, võivad otsida vastuseid küsimustele, mis neid vaevavad. Näiteks Matthew, noormees Suurbritanniast, oli alati tundnud suurt soovi leida tõelist Jumalat ja elu eesmärki. Kui Matthew oli 17-aastane, suri tema isa. Seejärel omandas Matthew ülikoolis muusikahariduse. Järjest enam mõistis ta, kui tühine on tema materialistlik eluviis. Ta lahkus kodust, et elada Londonis, kus tema ellu kuulusid narkootikumid, ööklubid, astroloogia, spiritism ja zen-budism ning teised filosoofiad – selle kõige kaudu püüdis ta leida rahuldustpakkuvat elu. Meeleheitel olles palus ta, et Jumal aitaks tal tõde leida.

Kaks päeva hiljem kohtas Matthew üht vana sõpra ja rääkis talle, millises raskes olukorras ta on. Tema sõber oli uurinud Jehoova tunnistajatega Piiblit. Kui Matthew’le näidati kirjakohta 2. Timoteosele 3:1–5, oli ta hämmastunud, kui täpselt kirjeldab Piibel meid ümbritsevat maailma. Lugenud mäejutlust, puudutas see tema südant (Matteuse evangeelium, peatükid 5–7 Mt ptk 5–7). Alguses oli ta kõhkleval seisukohal, kuna oli lugenud Jehoova tunnistajaid kritiseerivaid väljaandeid, kuid lõpuks otsustas ta minna lähedalasuvasse kuningriigisaali koosolekule.

Matthew’le meeldis kuuldu väga ja ta hakkas ühe kogudusevanemaga Piiblit uurima. Peagi ta mõistis, et just neid teadmisi ta oligi otsinud – see oli vastus tema varasemale palvele. Matthew’le tõi palju kasu see, et ta jättis maha harjumused, mis pole Jehoovale meelepärased. Kui ta arendas mõistlikku jumalakartust, ajendas see teda viima oma elu kooskõlla Jumala käskudega. Matthew mõistis, et niisugusel elul on tõeline mõte (Koguja 12:13).

See polnud ette määratud, et Matthew või teised, keda selles artiklis mainiti, rahuldustpakkuva elutee leidsid. Nad said teada, et Jehoova Jumal on seadnud armastava eesmärgi  kõigile, kes rõõmuga valivad tema käskudele kuuletumise (Apostlite teod 10:34, 35). See eesmärk tähendab igavest elu maailmas, mis on vaba sõdadest, haigustest, näljast – isegi surmast (Jesaja 2:4; 25:6–8; 33:24; Johannese 3:16). Kas sa soovid niisugust maailma? Kui soovid, siis võid rahuldustpakkuva elu leidmisest rohkem teada saada, kui käid Piiblil põhinevatel koosolekutel Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis. Oled südamlikult kutsutud.

[Pilt lk 7]

Palveta siiralt Jumala poole, kasutades tema nime

[Pilt lk 7]

Uuri Piiblit nendega, kes õpetavad seda, mis seal kirjas on

[Pildid lk 7]

Käi kuningriigisaalis koosolekutel

[Pildi allikaviide lk 4]

Matkaja: Chad Ehlers/Index Stock Photography