Eusebios – kas kirikuajaloo isa?

AASTAL 325 m.a.j kutsus Rooma keiser Constantinus kõik piiskopid Nikaiasse kokku. Tema eesmärk oli lahendada suuri vaidlusi tekitanud tüliküsimus Jumala vahekorrast tema Pojaga. Kohalolijate seas oli ka oma aja suurimaks õpetlaseks peetud Eusebios Kaisareast. Eusebios oli uurinud põhjalikult Pühakirja ning kaitses kristlikku monoteismi.

Entsüklopeedia „Britannica” ütleb Nikaia kirikukogu kohta, et „Constantinus ise oli eesistuja, juhtides aktiivselt arutelusid, ning tegi isiklikult ettepaneku ... Kristuse ja Jumala vahelist suhet väljendava lõpliku vormeli kui „Isaga sama olemuse” kohta kirikukogu väljaantavas usutunnistuses. ... Keisrit kartes kirjutasid piiskopid, välja arvatud vaid kaks erandit, usutunnistusele alla, paljud neist täiesti vastu tahtmist”. Kas Eusebios oli üks nendest, kes ei kirjutanud alla? Mida võime õppida tema võetud seisukohast? Uurigem Eusebiose tausta, tema õpetatust ja saavutusi.

Tähelepanuväärsed kirjatööd

Eusebios sündis arvatavasti Palestiinas umbes 260. aastal m.a.j. Juba varajases nooruses seltsis ta Pamphilosega, Kaisarea kiriku ülevaatajaga. Pamphilose teoloogiakoolis sai Eusebiosest innukas õpilane. Ta kasutas usinalt Pamphilose tohutut raamatukogu. Eusebios pühendus tema uurimistöödesse, iseäranis nendesse, mis puudutasid Piiblit. Temast sai ka Pamphilose ustav sõber ning hiljem võttis ta endale nime Eusebeios Pamphili (Pamphilose poeg Eusebios).

Oma püüdluste kohta ütles Eusebios: „Minu eesmärk on teha ülestähendusi pühade apostlite järgnevuse kohta ning aegade kohta, mis on möödunud meie Päästjast kuni meie ajani; jutustada sellest, mil viisil teatakse olevat toimunud paljud tähtsad sündmused kiriku ajaloos; mainida neid, kes on valitsenud ja juhatanud kirikut kõige silmapaistvamates kogudustes, ning neid igast põlvkonnast, kes on kuulutanud Jumala sõna kas suuliselt või kirjalikult.”

Eusebios on jäänud ajalukku eelkõige oma tunnustatuima kirjatööga „Kiriku ajalugu”. Selle kümme köidet avaldati umbes aastal 324 m.a.j ning seda peetakse antiikaja tähtsaimaks kirikuajaloo käsitluseks. Selle tööga sai Eusebios tuntuks kui kirikuajaloo isa.

Lisaks teosele „Kiriku ajalugu” kirjutas Eusebios ka kaheköitelise „Kroonika”. Selle esimene osa oli kokkuvõte maailma  ajaloost. Neljandal sajandil sai see maailma kronoloogiale viitamise standardtekstiks. Teose teine köide sisaldas ajaloosündmuste daatumeid. Eusebios esitas selles paralleelsetes tulpades eri rahvaste kuningate järgnevuse.

Eusebios kirjutas veel kaks ajalooteost: „Palestiina märtrid” ja „Constantinuse elu”. Esimene nendest jutustab aastatest 303–310 m.a.j ja räägib tolleaegsetest märtritest. Eusebios võis olla toonaste sündmuste pealtnägijaks. Teine teos, mis avaldati neljaosalise raamatuna pärast keiser Constantinuse surma aastal 337 m.a.j, sisaldas väärtuslikke ajaloolisi üksikasju. See pole otseselt ajalugu, vaid peamiselt kiidukõne.

Eusebiose apologeetiliste tööde hulka kuulub vastus tolleaegsele Rooma maavalitsejale Hieroclesele. Kui Hierocles kirjutas kristlaste vastu, astus Eusebios nende kaitseks välja. Lisaks kirjutas ta Pühakirja jumalikkuse toetamiseks 35 raamatut, mida peeti omasuguste seas kõige tähtsamateks ja põhjalikumateks töödeks. Esimesed 15 püüdsid kaitsta seda, et kristlased tunnustavad heebrealaste pühi kirju. Teised 20 tõestavad seda, et kristlastel on õigus, kui nad jätavad kõrvale juutide ettekirjutused ning järgivad uusi põhimõtteid ja toimimisviise. Ühtekokku pakkusid need raamatud ulatuslikku kaitset kristlusele, nii nagu Eusebios sellest aru sai.

Eusebios elas umbes 80-aastaseks (u 260 – u 340 m.a.j) ning temast sai üks antiikaja viljakamaid kirjamehi. Tema tööd hõlmasid esimese kolme sajandi sündmusi kuni keiser Constantinuse ajani. Elu lõpu poole tegutses ta lisaks kirjatööle ka Kaisarea piiskopina. Kuigi Eusebiost tuntakse kõige paremini kui ajaloolast, oli ta ka apologeet, topograaf, jutlustaja, kriitik ja eksegeet.

Kahekordne motiiv

Miks Eusebios alustas selliseid tavatult suuri projekte? Vastuse leiab tema usust sellesse, et ta elab uue ajastu künnisel. Ta tundis, et varasemate põlvkondade ajal olid toimunud tähelepanuväärsed sündmused ning et need tuleb tulevaste põlvede jaoks kirja panna.

Apologeedina oli Eusebiosel veel lisaeesmärk. Ta uskus, et kristlus on Jumalast. Mõned võitlesid aga selle mõtte vastu. Eusebios kirjutas: „Minu eesmärk on panna kirja ka nende nimed ja nende arv ning nende tegevusaeg, kes armastusest uuenduste vastu on teinud suurima vea ning kuulutanud end selle juurutajaiks, mida vääralt tundmiseks nimetatakse, ning kes nagu metsikud hundid on halastamatult laastanud Kristuse karja.”

Kas Eusebios pidas end kristlaseks? Ilmselt pidas, kuna ta viitas Kristusele kui „meie Päästjale”. Ta kirjutas: „Minu kavatsus on ... jutustada õnnetustest, mis otseselt tabasid tervet juudi rahvast, kes oli sepitsenud vandenõu meie Päästja vastu; ning panna kirja, kuidas ja millal on paganarahvad rünnanud jumalikku sõna; ning kirjeldada neid isiksusi, kes eri aegadel on selle eest võidelnud vere ja piinamise hinnaga, ning rääkida meie päevade usuavaldustest ja lahkest abist, mida meie Päästja on neile kõigile osutanud.”

 Tema ulatuslik uurimistöö

Raamatute hulk, mille Eusebios läbi oli lugenud ja millele ta viitas, oli tohutu. Paljud meie ajaarvamise kolme esimese sajandi silmapaistvad isikud on teada üksnes tänu Eusebiose kirjatöödele. On selliseid olulistele sündmustele valgust heitvaid aruandeid, millest räägivad vaid tema kirjatööd. Nende tollased algallikad pole enam kättesaadavad.

Eusebios kogus materjali usinalt ja põhjalikult. Paistab, et ta püüdis hoolikalt vahet teha usaldusväärsete ja kahtlaste andmete vahel. Siiski pole tema tööd veatud. Mõnikord tõlgendab ta inimesi ja nende tegusid valesti või ei mõista neid üldse. Vahel on ta kronoloogias ebatäpne. Eusebiosel puudus ka oskus materjali loovalt edasi anda. Hoolimata sellistest ilmsetest puudustest, peetakse tema paljusid töid hindamatuks varanduseks.

Kas tõearmastaja?

Eusebios murdis pead lahendamata küsimuse üle, missugune on Isa ja Poja vahekord. Kas Isa oli enne kui Poeg, nagu uskus Eusebios? Või on Isa ja Poeg alati koos eksisteerinud? Ta küsis: „Kui nad eksisteerivad koos, kuidas siis saab Isa olla Isa ja Poeg olla Poeg?” Ta kinnitas oma uskumust ka viidetega Pühakirjale, tsiteerides teksti Johannese 14:28, mis ütleb: „Isa on minust suurem”, ning teksti Johannese 17:3, kus Jeesusele viidatakse kui isikule, kes on ainsa tõelise Jumala läkitatud. Viidates tekstidele Koloslastele 1:15 ja Johannese 1:1, väitis Eusebios, et Logos ehk Sõna on „nähtamatu Jumala kuju” – Jumala Poeg.

Hämmastav küll, kuid Nikaia kirikukogu lõppedes toetas Eusebios hoopis teist seisukohta. Vastupidi oma Pühakirjal põhinevale vaatele, et Jumal ja Kristus pole võrdsed kooseksisteerivad isikud, läks ta kaasa keisri seisukohaga.

Õppetund meile

Miks andis Eusebios järele Nikaia kirikukogu survele ja toetas Pühakirjaga vastuolulist õpetust? Kas tal oli selleks poliitilisi põhjusi? Miks ta kirikukogul osales? Kuigi kõik piiskopid olid kutsutud, läks tegelikult kohale vaid murdosa, 300 piiskoppi. Kas Eusebios oli ehk mures oma ühiskondliku positsiooni pärast? Ja miks hindas keiser Constantinus teda nii kõrgelt? Istus ju Eusebios kirikukogul keisri paremal käel.

Ilmselt eiras Eusebios Jeesuse nõuet, et tema järelkäijad „ei ole maailmast” (Johannese 17:16; 18:36). „Te abielurikkujad, eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu?” küsis jünger Jakoobus (Jakoobuse 4:4). Kui kohane on Pauluse manitsus: „Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega”! (2. Korintlastele 6:14.) Püsigem meie, kes me kummardame Isa „vaimus ja tões”, maailmast lahus (Johannese 4:24).

[Pilt lk 31]

Nikaia kirikukogu kujutav fresko

[Allikaviide]

Scala/Art Resource, NY

[Pildi allikaviide lk 29]

Courtesy of Special Collections Library, University of Michigan